-
Viljandi
Läbisõidul Viljandist käisime sõpradega vaatamas kas lossimäed on ikka alles. Kõik oli omal kohal ja ka vaadeldav. Puud ei olnud veel jõudnud korralikult lehte minna, et vaateid varjata. Turnisime veidi kõikvõimalikes kohtades ja tegime mõned fotojäädvustused. Kahju, et meil enamus linnuseid hävitati sõdade käigus ja nende mastaapsust võib ainult oletada.
Kui lossimäed uudistatud ja rippsillal kah jalutatud lonkisime linna poole. Vahepeal piilus orav oksa pealt mida me toimetame. 😉 Viljandi on üks maasikane linnake
-
Sangaste
Tiksusime sõpradega Annimatsil ja nautisime talve. Nagu ikka tuleb saunas häid mõtteid. Ega paigal saa püsida päevagi 😀 Otsustasime, et järgmisel päeval lähme teeme kiirvisiidi Sangaste lossi. Mõeldud tehtud, peale hommikusööki võtsime suuna Sangastele. Teel käisime Paju lahingu mälestusmärki uurimas ja tegime tiiru ümber kiriku.
Lossi juures tegime tiiru lossile peale, uurisime veetorni ja talle. Kahju, et tallid on käest lastud. Need võiks keegi taastada, müürid on ju võimsad. Ilmselt saaks sinna teha nii midagigi põnevat.
Kui tiir väljas tehtud vaatasime ka sisu üle. Saalides näeb hulgaliselt jahitrofeid. Taastatud on loss üsna hästi, laualt ei puudu isegi rukkiviht 😀 Lossis on ka majutus olemas kuhu tavaliselt sisse ei pääse, seekord oli ühe toakese uks avatud ja sai piiluda tuppa.
-
Keila-joal luusimas
Ilusal suvepäeval otsustasin vähe luusida Keila-Joal. Juga vaadatud küll ja küll, seekord otsustasin mööda jõge allavoolu kuni mereni minna ja vaadata mis teele jääb. Paar klõpsu joast ja siis mõisa tagant otse parki ja sealt piki jõekaldal olevat teerada mereni.
Park oli silmini täis kõikvõimalikke õitsvaid puid, põõsaid ja lilli. Pargi lõpus päris huvitav luite laadne nõlv metsas. Sellest andis ikka üle turnida.
Teisel pool seda metsastunud luidet oligi juba jõesuue. Keegi oli kaldale pooliku paadi püsti ajanud. Siinsamas kaldapealsel oli luik pesa teinud ja oli päris julge, inimest väga ei kartnud. Lasin ruttu jalga, et luiks saaks pesal omi toimetusi edasi teha. Keset jõge kivi otsa oli kajakas omale pesakoha leidnud.
-
Plixiga Kõrvemaal tsillimas
Ühel ilusal talvepäeval otsustasime plixiga, et lähme tuuldume. Mõtlesime tükk aega kuhupoole suund võtta, lõpuks jäi sõelale Kõrvemaa. Korjasime kola kokku ja minekut. Kaksiksilla parklast läksime jala Paukjärve telkimisala poole. Jõgi polnud jääs ja sai paar päris head pilti. Seekordne käik sattus peale lumesadu ning inimeste poolt polnud jõutud veel kõike ära tallata 😀
Tegime väikse tiiru ümber järve. Järve jääle sadanud värskel lumel oli näha kohaliku loomastiku tegevuse jälgi. Plix leidis kuuseokstelt huvitava kujuga lumemütsi. Arutasime, et meenutab lumeleopardi 😀 😀 Kui piisavalt loodust uuritud tegime väikse lõunasöögi ja tundsime end mõnusalt
-
Kõrvemaal kevadet otsimas
Käisime sõpradega kõrvemaal kevadet otsimas. Seekord luusisime Paukjärve ümbruses lootusega näha ka mõnda elukat… Aga kahjuks ei näinud ühtki elukat. Selle eest oli lilli nagu putru
Kui järve ümbrus uudistatud, lonkisime mööda laudteed rabasse. Nautisime ilusaid vaateid laugastele, turnisime vaatetornis. Tagasi rabast läksime vaatasime jõel kopraonu tammi. Kopraonu ennast vist ei olnud kodus… Loodus on meil ikka sitaks ilus igal ajal..
-
Ülgase fosforiidikaevandus
Sel ajal kui maod veel rääkisid sai korraldatud ühe portaali rahvale väike trip. Oli hea aeg, inimesed ei elanud telefonis virtuaalelu, vaid ikka päriselu 😀 😀 Sel korral valisin programmiks Ülgase fosforiidikaevanduse. Läksime õhtupoolikul siis kui juba pime, aga koobastes pole vahet, seal nagunii pime 😀 Kogunes ca 20 inimest. Kõigepealt väike instruktaaz kuidas käituda nii, et me väga ei häiriks koobastikus talvituvaid elukaid ja, et me üksteist silmist ei kaotaks. Seal ikkagi ca 4km käike. Kui kõigil asjad selged alustasime mägironimist.
Koopasuus ootasid meid jääpurikad mis kasvavad alt üles 😀 . Tudeerisime ainult esimesi vabalt ligipääsetavaid käike. Koopad ise muljetavaldavad ja tasuvad uurimist. Mõnes kohas näha isegi veel tugipostide jäänused. Enamuses käikudes saab liikuda kuiva jalaga kuid on ka selliseid ühenduskäike kus on vaja kummikuid. Mõnel koopaseinal on näha “ürginimeste” koopajooniseid 😀 😀
Kohati näeb koopalagedes üksikuid talvituvaid nahkhiiri ja kõikvõimalikke putukaid. Putukad olid eriti ägedalt kaetud veepiiskadega ja nägid efektsed välja. Sai proovitud mõnda ka jäädvustada. Kummaline oli, et mõned üksikud nahkhiires talvitusid suht koopasuu läheduses. Tavaliselt on nad koobastiku tagaosas kus pole tõmbetuult ja temperatuur on ühtlane.
Koobastes käimine on ainult omal vastutusel. Ärge minge sinna kunagi üksi. Samuti teavitage lähedasi sellest kuhu ja millal lähete ning leppige kokku kontrollaeg millal tagasi olete, juhuks kui midagi juhtub ja vajate abi. Koobastes puudub igasugune mobiililevi.
-
Lastelaagris heitemasinaid ehitamas
Suvel enne kooli algust sai käidud Kõrvemaal Pärna talus lastelaagri lastega meisterdamas muistseid sõjamasinaid. Talu asub looduskaunis kohas keset Kõrvemaa metsi, kui poleks ennem kaarti uurinud siis ilmselt kohale poleks osanud minna. Kõigepealt arutlesime misasjad need heitemasinad üldse olid, miks neid kasutati ja kuidas ehitati. Kui metsas käidud ja vajalik materjal varutud panime kokku meeskonnad.
Meeskonnad alustasid kibekiirelt ehitusega. Eks algul läks natuke vussi ka, tuli ette isegi lammutust ja uuesti alustamist. Aga lõpuks said siiski heitemasinad valmis ja läks võistlemiseks kelle heitemasin kaugemale heidab.
Samas talus sai ka eemine vahetus käidud ja lastele õpetatud kuidas viikingiaegset käevõru teha.
