-
Türgi blogi. Sünnipäev ja Chimaera igavesed tuled
Laupäev, 8.juuni. Ametlikult OFF ehk siis tööplaanis vaba päev. Esimene selline üldse kogu selle aja jooksul, kus tõesti pole ühtki treeningut ega ametiasutuse külastust ka ette nähtud ja kogemata kombel sattus see päev just mu sünnipäevale. Ilus kingitus, aitäh! 🙂 Lilled ja kingitused ei jäänud ka olemata ning kuhjaga õnnesoove läbi Facebooki. Aitäh Teile kõigile!!!
Hommikusöök mägedes
Aega oli vabalt käes ja auto ka saadaval, tekkis plaan Siili ja Tiinaga minna Olümposele hommikust sööma. Mingil hetkel plaan veidi korrigeerus ja sihtpunktiks sai Chimaera, kus igavesed tuled mäeküljel lõõmavad. Siiski päris tulede juurde ei jõudnud. Leidsime külas mõnusa istumise aprikoosipuu all varjus pehmetel diivanitel, kus tellisime hommikueine ja kohvi ja lihtsalt mõnulesime kuni lõunani.
Yörük Park
Lõunast läks auto Tiinaga tööle, tuli sõita tagasi Kemerisse ja jätkata sünnipäeva jalakäijana. Yörük Park oli mulle ennegi jahisadama kõrval silma hakanud. Seekord tundus, et aeg on küps seda lähemalt väisata 😀 Tegemist on väikese vabaõhumuuseumiga, kus näidatakse Kesk-Aasia poolt tulnud türklaste (yörükite) eluolu. Sissepääs on 5 dollarit nägu, mis on kõva kirves kohalikke olusid ja parki suurust arvestades. Aega kulus umbes tunnike, ega seal rohkem lähe ka, kui just restorani sööma ei lähe.. Jalutasime Siiliga kiirustamata, koht on muidugi ilus ja vaated suurepärased.
Sissepääsu juurest viis tee veidi künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Neile oli sinna rajatud ka telgid, kus nad said olla, elada ja toimetada nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi ka kuked ja kanad ja loomulikult kitsed 😀
Ei puudunud ka istumiskoht ja restoran mõeldes väsinud turistidele 😀
Tähistamine kontoris
Kelle kuueks kutsuti salapärasel viisil kontorisse. Kuna ma polnud siin veel kogenud, kuidas sünnipäevade tähistamine käib, siis ma olin väheke närvis ega teadnud mida oodata. Hommikul olin omalt poolt kontorisse viinud kausitäie komme ja küpsiseid ja pakkusin kõigile, kes kohal. Nüüd siis ootas mind lillekimp ja tort, mis kogu kollektiivi poolt mõnuga ära söödi 🙂
Chimaera tuled
Pärast ametlikku osa kontoris taas autole hääled sisse ja Siiliga suund uuesti Chimaera poole. Jätsime auto parklasse ja võtsime suuna sinnapoole kus rahvas vooris. Sildid olid väljas, et sissepääs on tasuline, aga keegi kuskil piletit küll ei müünud. Võibolla oli tööpäev lõppenud 😀 Kohale jõudes oli ilm veel valge, aga mäkke ronimise ajal hakkas kiiresti hämarduma ja kui üles tuledeni jõudsime oli väljas juba pime. Ronimine oli üsna pikk ja väsitav. Kivine trepp, vahepeal rada, oli parasjagu järsk ja konarlik. Palav oli ka, vaatamata ööle. Õnneks olid korralikud tossud jalas, plätuga oleks keeruline olnud.
Ülevalpool mäeküljel lõõmasidki kivide vahelt väiksemad ja suuremad lõkked. Põleb gaas, mis mäest välja immitseb. Oli tunda gaasi lõhna ja lõkke kuumust. Mõne tule ümber oli seltskond omale mõnusa grillimise ja tšillimise korraldanud. See paistis päris hea mõte. Peab tagasi tulema ja kindlasti jälle rohkem aega varuma, seal oleks mõnus kasvõi kogu öö veeta 😀
-
Türgi blogi. Eralaeva treening-õhtusöök
Neljapäev, 6. juuni. Järjekordne treening õhtul peale tööpäeva. Seekord tutvustati erakaatri ja sukeldumislaeva rentimise võimalusi ja kutsuti laevale õhtusöögile. Kes kuidas kutsest aru sai, mina arvasin, et saab jälle sukelduma, mõni teine arvas, et on pigem õhtusöök. Kohapeal selgus, et on siiski laeva rentimise ja sukeldumise võimaluste tutvustamine loengu vormis, et teaksime seda oma turistidele müüa. Pärast pakuti laeval ka süüa. Ise seekord vee alla ei saanud. Aga, kes tahtis, sai ujuma minna ja jetiga sõitma.
Laev väljub Antalya sadamast ja seda saab rentida väikemale seltskonnale privaatselt. Nagu ikka, on sukeldumine ja söök hinnas, sellel laeval ka snorgeldamise varustus. Instruktorid viimad sukelduma ka kõik algajad, see lõbu ei ole mõeldud ainult kogemustega sukeldujatele.
Meie aga veetsime Siiliga mõnusa tšilli õhtu merel. Ilm oli soe, kerge tuuleke tõi värsket õhku, ilusad vaated ja õhtusöök peale selle. Mõnus 🙂
-
Türgi trip. Türki minek
Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.
Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.
Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀
Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
-
Türgi blogi
Türgis on sada miljon asja juhtunud, aga nii põnev on, et kirjutamiseks aega ei jäägi 😀 Ja mitte töökoormuse pärast, vaid tegelikult ka nädala sisse jäänud esimene päriselt täitsa töövaba päev, sünnipäev, Siili külaskäik, palju kolamist ümbruskonnas, palju ilusaid pilte mõnusatest kohtadest ja samapalju pilte rubriigist “jälle sööme” 😛
Türgis on mõnus. Tasapisi püüan sellest kõigest mingi ülevaate ka teha. Jälgi ka Muhkel.ee lehte Facebookis ja näed pilte operatiivsemalt 🙂
-
Türgi blogi. Jälle sööme
Kõht läheb ju ikka tühjaks, eriti tööinimesel. Eriti siis kui lõuna jääb vahele, sest lõunapausi pole ette nähtud. Info päevadel pole meil kunagi mingeid söögipause antud. Ma arvan, et see on tööaja rikkumine, aga kuhu ma siin kaevan. Võibolla pärast hooaja lõppu. Meie graafikud teeb Jolanta. Mina ei tea, kas tema üldse sööb või mitte, minul läheb igatahes kõht tühjaks. Mõnikord on infod kümnest hommikul õhtul üheksani välja ja ka ajaliselt pole ühtki hingetõmbepausi, siis on küll natuke niru. Ja kuna meie kallisse Alkoclari (hotelli, kus mina ja Tiina ametlikult lõunat ja õhtust süüa saame) kauguse tõttu ka füüsiliselt ei jõua, siis tuleb ampsata seal, kus saab. Oma raha eest siis muidugi. Õnneks omlett pole väga kallis ja õnneks on ilusaid ja huvitavaid kohti veel avastada küll.
Väike puhkehetk Tekirovas kanade ja kukkedega ning pastoraalse hõnguga. Toit oli oivaline. Mooruspuu pildus meid ka valminud marjadega. Vaate üle ka ei kurda 😀
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
