-
Türgi blogi. Arstil
Mai keskel juhtus niimoodi, et sattusin korraks haiglasse. Asjast juba tükk aega möödas, aga vaja ikka üles kirjutada. Ilmselt oli tegemist kuumarabandusega, mis oleks võinud kuidas iganes lõppeda. Ilm on maikuus juba üsna kuumaks läinud ja neil päevil oligi 30 ringis. Kõigepealt oli mul kaks infopäeva, mis olid pikad ja pingelised. Pingelised sellepärast, et aega oli iga hotelli jaoks liiga vähe, oli vaja joosta ja kihutada kogu aeg. Lisaks jõuda veel kirjutada tagasisõidu kellaajad ka neisse hotellidesse, kus infosid polnud. Nende jaoks graafikusse aega ei jäeta. Üritasin neid ise surata vahele, et ei peaks hiljem samasse kanti tagasi sõitma. Esimesel päeval neist hakkas pea kergelt valutama. Sööma polnud jõudnud, vahepeal ampsasin üht-teist hotellide fuajeedest, kus on enamasti kas mahla või limonaadi ja lukumi või muud maiustust saada. Kõhule see väga ei sobinud, aga vähemalt sai midagi. Kahjuks oli mul vett liiga vähe varutud ja poodi ka ei jõudnud, niisiis jõin neid magusaid jooke. Õhtul olin omadega läbi ja peavalu ajasingi pingelise päeva ja vale söögi kaela. Samas tundsin, kuidas keha seesmiselt kuumas, nagu põleks. Jalad olid paistes pakud all. Isegi õhtune jahe dušš ei pakkunud erilist leevendust. Järgmine päev oli sarnane. Kogu aeg kiire, kerge peavalu ja sisemine kuumamine. Söögiisu ei olnud ja jätsin kõik söögid vahele. Et ma siis kohe ei taibanud, et vaatamata kuumusele ja põlemise tundele ma sealjuures üldse ei higistanud, olgugi et väljas oli jälle 30 kraadi sooja.
Peavalu ei olnud väga hull, aga enesetunne läks aina hullemaks. Pea käis ringi ja iiveldas. Kolmas päev oli lennujaama transfeer. Tööpäeva algus oli 5.15. Oli paha ja uni, aga tuli minna. Kuidagi ajasin end üles ja tegin asja ära. Üks rahvas sai kojusõiduks lennujaama tagasi viidud, sellega poolega oli lihtsam, sest varahommikusel väljumisel ma bussis palju ei jutusta, lasen rahval tukkuda. Lennujaama ees uusi turiste tervitades tundsin, et püstiseismisega on raskusi. Keha põles seestpoolt. Hotellide poole sõites oli nii paha, et hoidsin oksekotti läheduses. Kuidas transfeer kulges, sellest palju ei mäleta ega tahagi mäletada. Mitu asja unustasin ütlemata, kellegile nähvasin midagi ja üldse läks kõik metsa. Kui lõpuks koju sain, käisin dušši all ja korraks pikali. Maksim kutsus lõunat sööma, aga jätsin vahele. Juba eelmisel päeval olin söögikorrad vahele jätnud, sest nii paha oli. Õhtul oli delfiinidega ujumine. Lootsin, et see võiks asja parandada. Oli väga lahe küll, aga enesetunne paremaks ei läinud. Huvitav, et isegi vesi ei jahutanud mind maha.
Järgmisel päeval oli jälle varahommikune transfeer. Sellest ei mäelta ma absoluutselt mitte midagi. Küllap sai kuidagi tehtud. Koju jõudes otsustasin, et oleks siiski vaja arsti külastada. Helistasin sinnasamma, kust me oma turistidele arsti kutsume. Esiti ei tahtnud nad mulle autot järgi saata, tulgu ma ise kohale. Läksin siis kontorisse uurima, et kus see haigla asub ja kuidas sinna minna, aga seal sain teada, et jalutuskäiguks on see liiga kaugel. Autot mul sel päeval kasutada polnud. Helistasin uuesti ja palusin ikka autot. Auto tuli õnneks kiiresti, nii umbes veerand tunni pärast oli kohal.
Haiglas andsin kõigepealt oma passi ja kindlustuse bürokraatlike toimingute tarvis ja siis juhatati mind teise ruumi. Koht oli ilus ja puhas, arstid meeldivad. Mind pandi kohe voodi pikali ja kaks arsti (või arst ja med vend) hakkasin mind korraga läbi vaatama. Üks küsis küsimusi ja kuulas kopse, teise mõõtis samal ajal vererõhku. Kogu protseduur ja õhustik oli väga meeldiv. Arst küsis, kuipalju mul aega on, ta tahaks mu tilguti alla panna, aga selleks kulub vähemalt tund. Kuna mul tööpäev oli tehtud ja kiiret kuhugi polnud, siis see sobis.
Mind viidi teise tuppa (või palatisse), kus pani tilguti. Lebasin seal ja tundsin üsna varsti, kuidas miski pinge annab järele. Teine arst käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ja tilgutit kohendamas. Siis ühel hetkel tundsin, kuidas keha rahuneb ja kuumus annab järele. Hakkas isegi veidi jahe ja küsisin omale lina peale. Tundsin mõnusat lõdvestust ja peagi jäin magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kohe palju parem enesetunne. Pea küll veel veidi valutas, aga kuumus ja pinged olid läinud. Jalad tundusid jälle enda omad ja kehas oli kergus. Kohe ei lastud mul veel püsti tõusta, kuigi tilk oli ära käinud. Unelesin seal siis veel, seni kuni lasti. Enne kojuviimist andis arst mulle kolmeks päevaks tabletid kaasa. Tagasi lojmani toodi ka mugavalt autoga.
Järgmised kaks päeva sain töölt vabaks, magasin ja taastusin. Graafik tehti ringi, Tiina ja Maksim rabelesid. Peavalu ei läinud ikka veel ära. Helistasin uuesti arstile ja kurtsin oma muret. Selle peale käisin korra veel valuvaigistavat süsti saamas. Muus osas lihtsalt magasin ööd ja päevad, kuskil väljas ei käinud. Lõpuks viienda päeva õhtul tundsin, et nüüd võiks midagi süüa. See on märk sellest, et hakkan terveks saama 😀 Lõpuks ometi. Pärast õhtusööki ütlesin kontoris ka, et olen tervenemas ja järgmine päev olen valmis uuesti tööle minema 🙂
-
Viikingiteküla vol.3
Ükspäev läksin lihtsalt möödaminnes Viikingitekülla kohvi jooma. Tegin väikse tiiru õues aga ega ilma salasilma jälgimiseta saa seal midagi teha 😀 Kass luuras kuuse alt mind aga võibolla passis kala tiigis 😀 😀 Vett oli tiigis nii palju, et ujutas tee üle. Aga noh mööda kive hüpates sai ikka kuiva jalaga üle.
Olin vaevu jõudnud mööda kive hüpates teisele poole kui selja taga kostus vähe kurjustamist. Algul mõtlesin, et keegi minu kallal kurjustab aga kus sa seda.. Ei tea kust oli järsku ilmunud salk viikingeid kes ei jaganud midagi omavahel ära ja läks tapluseks. Kui nad olid vähe tapelnud ja mõne venna ka maha löönud mindi rahulikult edasi nagu poleks midagi juhtunudki 😀 😀
-
Türgi blogi. Demre-Myra-Kekova
Esmaspäev, 3.juuni. Tööplaanis on täna Demre-Myra-Kekova treening. Väljumine on hommikul 6:20 ja õhtusöögiajaks tagasi. Sõit on tunduvalt lühem kui Pamukkalesse, ligi 100 km sinna ja samapalju tagasi. Lõuna- ja õhtusöök on hinnas. Hommikusöök hinnas ei ole, aga kohvipeatus tuleb. Kel hotellist hommikusöök kaasa võetud, saab selle rahulikult ära nosida. Teistel on võimalik omale osta kohvi, teed, pirukaid, omletti või jäätist 😀
See on terve päeva kestev ekskursioon, millele hetkel pole eestikeelset giidi. Nii, et mind on juba töödeldud, et ma võtaksin selle tulevikus enda kanda. Eks ole näha. Selles mõttes on natuke imelik muidugi, et mind alles nüüd sinna saadetakse. Suvel saabuvad meile Eestist peamiselt venelased, eestlased olid aprillis-mais ja hakkavad taas käima septembrist alates. Mõnes mõttes jälle hea, mul aega end ette valmistada. Samas on teada, et üle ühe ekskursiooni ma vaevalt treeninguna saan. Miinuspoolelt veel see, et ma ei ole väga ajaloohuviline, aga see ekskursioon on peamiselt just rännak ajaloolistesse paikadesse. Mul puudub ajaloost igasugune tunnetus. Kõik tuleb tuimalt pähe tuupida.
Demre
Demre on kuulus selle poolest, et seal asub Püha Nikolause kirik. Kristluse algusaegadel tegutsenud siin preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi on jõuluvana eelkäija. Kord aastas olevat tal olnud kombeks lastele kingitusi jagada.
Kõigepealt viidi turistid ikoonide poodi, seejärel 11.sajandist pärineva Püha Nikolause kiriku juurde. Kirik on küll varemetes, kuid kaks korda aastas toimuvad seal jumalateenistused.
Myra
Myra on Lüükia-aegne linn, mis asub praeguse Demre territooriumil. Vaatamisväärsusteks on kaljudes säilinud Lüükia aegsed hauakambrid ning amfiteater.
Kekova
Ekskursioonipäeva viimases osas on mõnus lõõgastav laevasõit Kekova saarte vahel koos ujumispeatusega. Ujumiseks toimub vetteminek laeva ahtriosalt mööda redelit, nii nagu ka jahisõidu ajal. Lisaks lihtsalt imekaunitele vaadetele saab läbi kristallselge vee näha ka maavärina järgselt vee alla vajunud lüükiaaegseid varemeid. Saarele ei randuta, sest maaleminek on rangelt piiratud ja lubade alusel, et säilitada unikaalset külaelu ja olustikku. Hotelle seal muidugi on, kuid uusi maju ehitada ei ole lubatud. Asfaltteid ei ole ja ligipääs on ainult meritsi nagu sajandeid tagasi.
Tagasiteel tegime veel ühe peatuse, kus tutvustati kohalikke puuvilja- ja marjaveine. Soovijad said neid ka kaasa osta. Mekkisin meloniveini, täitsa huvitav 😀
Kokkuvõttes üks väga mõnus ekskursioon ja hästi veedetud päev, julgen soovitada küll 😀
-
Türgi blogi. Pamukkale
Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )
Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.
Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.
Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.
Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.
Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂
Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀
-
Türgi blogi. Nazar boncuk
Kaitsev silm ehk Türgi (kuri) silm kohaliku nimetusega Nazar Boncuk on hea õnne sümbol, mis pidavat kaitsma kurja silma vastu. Loomulikult kasutatakse seda kaunist sinist silma ohjeldamatult turistidele müüdavatel meenetel, aga ka kohalikud ei pea üleliigseks oma kodu, kauplust või muud varandust kurja silma vastase kaitsega varustada.
Anatoolia käsitöölised on juba tuhandeid aastatid valmistanud neid klaasist siniseid silmi. Legende kurja silma amuleti tekkimise kohta on muidugi mitmeid, edastan ühe, mille jutustas kohalik giid Sabahhatin.
Kunagi ammu-ammu, kui inimesed elasid mägede sees koobastes tasuta elamispinnal 😀 , siis nad panin tähele, et loomad ei tungi inimeste elamutesse, kui keegi on kodus ja neile koopasuu peal vastu vaatab. Aga et tol ajal käisid mehed väljas küttimas ega saanud päev läbi koopasuul vahti pidada, siis nad joonistasid sissepääsu vastu seinale suured silmad. Loomad nägid silmi, arvasid, et keegi on kodus ja hoidsid heaga eemale. Niimoodi oligi kaitsev amulett sündinud.
Ega minagi siin kuja silma vastase silmata ringi käi 😀 Alustuseks oli vaja üht võtmehoidjat, et toavõti kaotsi ei läheks. Käisin poes vaatamas, mida pakutakse ja see, mis silma hakkas, oli ka silmaga. See lihtsalt oli mulle kõige meelepärasem, mitte et ma oleks spetsiaalselt silmakest tahtnud. Lisaks soetasin veel paar vidinat. Edevuse asi. 😀 Ja siis ükspäev tõi Tiina mulle Pamukkale tuurilt veel kaks kotitäit kurja silma vastast kaitset 🙂 🙂 🙂
-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
-
Jõelähtme kaudu Tuhalasse
Kuulu järgi pidavat nõiad kaevus möllama, egas midagi mõtlesime, et lähme vaatame seda värki. Aga noh nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Kõigepealt käisime vaatasime kuidas on lood Lagedi mõisas. Vett oli mehiselt. Kahjuks on see sild ja lüüsid ära lagunenud ja kedagi isegi ei huvita. Vanasti oli siin väga korralik sild mille kaudu sai saarele. Nõuka aja lõpus linnuvabrik rajas sinna väga ägeda dendropargi ja oh kui vägevad jaanituled seal olid 😀 😀
Lagedi mõisast kimasime Jõelähtmesse. Sealses väikses jõekeses oli seekord ikka vett palju, tavaliselt on seal silla all väike nire kui sedagi. Põikasime sisse ka muuseumi juurde ja mida näeme… kalmed paistavad vaevu välja veest 😀
Jõelähtmelt panime ühe jutiga Tuhalasse. Enne Tuhalat vaatlesime põllul ujuvaid luiki, tavaliselt on seal vili aga nüüd oli meri 😀 😀 Põikasime veel sisse kohalikku kirikusse. Tegime tiiru ümber kiriku ja piilusime sisse ka.
Oh häda nõiakaevu juures oli nagu laulupidu. Tee ääred kilomeetrite pikkuselt kahelt poolt tihedalt autosi täis pargitud. Õnneks me saime pargitud suht lähedale ja pikalt lonkima ei pidanud. Kaevu juures veendusime neh, et nõiad möllavad ja ajavad vett üles. Ja oligi tõeline laulupidu, põristati trumme ja ümiseti laulda 😀 Ei viitsinud seal pikalt trügida ja liikusime kodupoole.
Koduteel vaatasime… toho till ae Leivajões on niipalju vett, et viib silla minema:D 😀 Õnneks muidugi seda ei juhtunud ja sild tänaseni alles 😀
