-
Uued piirded piireteta platsidele
Vahel on seni piirdeta olnud plats mõistlik piiritleda, eriti sellistes kohtades kus muidu kiputakse üle platsi käima. See küll sajaprotsendiliselt selle eest ei kaitse kuid vähendab ülekäiku märgatavalt. Sama asi on ülekasvanud mätaspiirdega, kui seda regulaarselt ei piira siis lõpuks on see ikkagi vaja eemaldada ja asendada uue sobiliku piirdega.
Samuti on soovi korral mõistlik teha mingisugunegi piire uute platside puhul, juhul kui üldkujundus on juba orienteeritud piiretele. Samas on palju kalmistuid kus uutes osades ei lubatagi piiret nii nagu sõjaväekalmistul. Saate panna ainult hauakivi, laterna ja ühe lillekese, ülejäänu ongi piiritlemata muruplats.
Ega me ei piirdu ainult hauaplatside ehitusega. Vahel tuleb värvida ja parandada pinke. Parandada vanu piirdeid mis on vahel korralik väljakutse, sest neid materjale või mõõte mis 50 aastat tagasi kasutati tänapäeval enam ei ole. On ette tulnud kus ühe torupiirde jupi paranduseks tuleb asendada kogu piire, sest selles mõõdus toru pole olemas tänapäeval. Nii tekibki vahel küsimus, et kui torude diameeter kipub olema siiski läbi aastakümnete sama, kust on võetud piirde jaoks torud, mis ühegi tänapäeva mõõduga ei sobi.
Üsna tihti tuleb ette ka hauakivide pesu ja kirjete taastamist aga mitte ainult. Möödunud hooajal oli õige mitu sellist juhtu kus telliti hauaplatsile piirde ehitus aga kohapeal selgus, et täiesti korralik piire on tegelikult olemas. See tuli lihtsalt koguaeg peale veetud pinnakatte seest välja kaevata ja puhastada. See juhtubki siis kui ei viitsita näiteks vana liiva alt ära viia ja tuuakse tuimalt lihtsalt koguaeg uut liiva peale.
-
Metsas luusimas.
Sai vähe metsas tuuldumas käidud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris äge kiviaiake oli ühes kohas keset metsa, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras aeg üle pika aja oma fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Allika Sulps 2025
Ei viitsinud ilusa ilmaga kodus passida ja käisin sellelgi aastal möödaminnes juba traditsiooniks saanud kogukonnaüritust piilumas. Seekord oli ilmataat veidi lahkem kui muidu ja lisaks külmale oli veidi lund ka puistanud 😉 Nagu ikka said soovijad sauna ja jääauku nautida. Ja kui muidu saab tünni või korvi Avinurmes siis siinselgi üritusel polnud tünn võõras teema 😉 Neid oli lausa mitu.
Kelle kõht oli suurest saunatamisest tühjaks läinud sai kohvikus imemaitsvaid koduseid küpsetisi maitsta.
Väike droonivideo üritusest on siin
-
Renoveerimistööd
Kohe on algamas uus hooaeg kalmistutel, panen siia mõned näited sellest kui eelarve ei luba ehitada uut piiret siis on võimalus ka odavamalt läbi ajada. Mõnikord saab vanadest platsidest üsna lihtsalt asja, aga see ei ole reegel. Pole vaja midagi ehitada, lihtsalt pesed survepesuriga puhtaks ja asendad vana liiva või kruusa uuega. Muidugi vahel tuleb mingeid pisidetaile lisada kas mingi vaasi, peenrapiirde või uue hauaplaadi näol.
Mõnikord tuleb ette ka tormi tagajärgede likvideerimist. Kui ikka torm puu ära murrab ja juurikad platsi segi keeravad katsume selle tellija rahalisi võimalusi arvestades normaalseks tagasi saada. Vahel kahjuks seetõttu ongi selline poolik projekt, kus palutakse ainult pealt korda teha, suuremaks korrastuseks pole lihtsalt võimalusi.
Aluskattest olen varasemalt juba lausa eraldi kirjutanud, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema, olevat keegi kunagi kuskil öelnud. Nagu piltidelt on näha kasvab see probleemideta läbi ja mitte alt üles, vaid ikka ülevalt alla. Seega kas sa selle aluskatte paned või ei, rohi kasvab ikka.
Panin siia ühe pildi ka sellest paljukiidetud Ars Betoon vaasist, info järgi peaks see olema spetsiaalsest külmakindlast ja vastupidavast betoonist olema. Võibolla, et ongi aga vastupidavuse osas on asi küsitav. Selliseid lagunenud vaase näeb üsnagi palju kalmistutel. Ja teine häda on nende vaasidega see pinnakattena peale liimitud puru määrdub üsna ruttu aga puhastamist see ei kannata. isegi pehmema harjaga pestes tuleb see liimitud kiht maha.
Ja uus nuhtlus Hispaania teetigude näol on jõudnud ka kalmistutele, nii mõnelgi kalmistul on juba välja pandud nende korjamiseks vastavad nõud.
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Kunda hüdroelektrijaam ja tsemenditehas
Ükspäev oli Kundas paar kiiret asjaajamist. Kui juba seal siis tuleb ikka kohalikke vaatamisväärsusi ka vaadata. Kuna aeg oli suht piiratud siis jõudsin pilgu visata ainult Kunda vanale hüdroelektrijaamale ja tsemenditehasele. Aga nagu kunagi sai lubatud kirjutan sellest kohakesest veidi pikemalt. Kunda vana hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Uute seadmete kasutuselevõtuga oli vaja suurendada ka jõumasinate võimsust. Hüdroelektrijaam oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid vee jõul töötavaid ettevõtteid. Tegemist oli Baltikumi esimese spetsiaalselt elektrijaamaks ehitatud hoonega.
Hüdroelektrijaama kompleks kui omaaegne tehnika suursaavutus ongi väärtuslik eelkõige tehnikaajaloo seisukohast ja on üks kolmest riikliku kaitse all olevast Eesti hüdroelektrijaamast. Hüdroelektrijaamas võeti kasutusele vahelduvvoolu tootev Francis-tüüpi 260-hobujõuline turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kaht Siemens-Halske alalisvoolugeneraatorit (kumbki 105 kW, 650 V). Elektriseadmed olid valmistatud Šveitsis, turbiin Riias. Lisaks tsemendivabriku vajaduste katmisele andis elektrijaam õhuliini kaudu voolu ka sadamakraanale ja Lontova asumile. Kahju, et tänapäeval on seda väntsutatud käest kätte, taastatud, siis jälle maha jäetud.
Kiire pilk ka vana tsemenditehase varemetesse… Legend räägib, et Kunda mõisnik John Girard de Soucanton avastas möödunud sajandi keskel oma valdustest heleda värvusega pinnase, milles paruni tark sõber oli ära tundnud tsemendi toormaterjali mergli. Kuna siin leidus ka sinisavi, soovitas sõber rajada tsemenditehase. Nii sai alguse tsemenditööstus Eestis. 1870. aastal moodustati 90 000-rublase põhikapitaliga osaühing ning valiti välja ka tehase asukoht Kunda jõe kaldal.
Peatselt kerkisid esimesed põletusahjud ja tsemendiveskid. 1871. aasta sügisel alustati tööd katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. 1890. aastal moodustas aga ligi 500 töölisega Kunda tehase 19 000 tonnine toodang 10% kogu Venemaa tsemenditoodangust. Kvaliteetset Kunda tsementi veeti Peterburi ja Moskvasse. Kohapealsetest tarvitajatest olid olulisemad Kreenholmi Manufaktuuri, Tallinna ja Tartu ehitajad. Venemaa kasvanud nõudlus tingis 1898. ja 1911. aastal veel kahe tsemenditehase rajamise Kundasse. 1913. aastaks töötas Kunda kolmes tehases kokku üle 700 töölise ja toodeti üle 100 000 tonni tsementi. Kunda tehastel oli uuenduslik roll kogu Venemaa tsemenditööstuses.
Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi praegugi. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks. Mingil ajal ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. Vot sellised ägedad asjad on Kundas. Nende mastaapsust on raske kirjeldada… neid peab nägema. Igaljuhul soovitan neid vaatamas käia.
