Lagedi rippsillad

Vähemalt kümmekond aastat kestnud muinasjutt Lagedi uuest rippsillast sai lõpuks teoks. Selle puhul vaatasin pilvepiirilt üle mõlemad küla keskel olevad rippsillad. Muideks Lagedi on ilmselt Eesti ainuke alevik kus on nüüd koguni kolm rippsilda 😀 😀 Eks ma ükspäev katsun selle kolmanda ka üle lennata.

Vana rippsilla asemel oli kunagi esimese vabariigi aegne puusild, mis erinevate allikate põhjal II MS ajal kaks korda õhku lasti. Teiste allikate põhjal üritasid sibulad Tallinna peale minnes sellest tankiga üle sõita, aga see olevat läbi silla kukkunud. Seejärel olla kõik teised tankid silla kõrvalt koolmekohast läbi sõitnud. Eks see sild taastati mingil hetkel ja toimis kuni 1960 aastani. Siis sai valmis paarsada meetrit allavoolu ehitatud uus maanteesild ja vana puitsild lammutati. Puidust sillapostide jäänused on isegi praegu veel kohati märgata.

Aga seoses vana silla lammutusega läks laste koolitee pikemaks ja ka ohtlikumaks, tuli ju käia piki maantee äärt. Tol ajal veel kergliiklusteid ei tuntud 😉 Aga eks laiskus teeb leidlikuks ja vana puitsilla kohale ehitasid inimesed kividest tammi. Seda tammi tuli küll igal kevadel natuke kohendada, sest jääminek tegi oma töö. Ja tegelikult valdav osa inimesi ja koolilapsi käisid mööda seda tammi üle jõe 😉 Ainult suurvee ajal ei saanud sealt kuiva jalaga üle 😉 Kusjuures 70-80-ndtel oli sealsamas vana silla juures täiesti arvestatav ujumiskoht ja väike rannake. Vesi polnud küll sügav, ainult nii umbes meetri jagu normaalse veetaseme puhul, mis täpselt paras lastel hullata. Suurvee ajal võis vabalt seal vett olla 2 – 2,5 meetri jagu.

Vana silla asemele rippsilla tegemise asju hakkas ajama tolleaegne koolidirektor Sven-Allan Sagris. Kaua sa ikka vaatad märgade jalatsite või pükstega kooli tulnud lapsi 😉 Seoses Sagrisega tuleb meelde üks huvitav lugu kooliajast. Ei mäleta muidugi mitmendas klassis ma olin, aga igatahes oli ajaloo tund ja teemaks oli Eesti ajalugu. Mingil hetkel marssis ta klassi uksele, vaatas välja ja keeras ukse lukku. Läks kaardikappi ja otsis sealt kaartide vahelt välja EW kaardi ja näitas selle peal meile Eesti piire sosinal. Pärast peitis kaardi kappi tagasi ja palus meil sellest kaardist mitte kellelegi rääkida. Vana kes tolle aja kombe kohaselt oli pealt üsna punane aga sisemuselt tegelikult natuke teist värvi.

Nii saigi Lagedi 7.05.1984 jalakäijate rippsilla. Sild küll ühendas küla ja tegi kõvasti jalavaeva vähemaks aga hilisemalt tõi ka parasjagu peavalu. Vene ajal kui oli mentaliteet “vsjo naša” polnud probleemi. Aga kui uue vabariigi ajal tuli suur maade tagastuse tuhin unustati ära, et seal on päris oluline sild inimestele ja nii tagastatigi maatükk endisele omanikule ilma, et oleks seatud sillale avalik kasutus, servituut või hoopis jätta see tükk riigimaaks.

Aastate möödudes tekkis uus ja päris huvitav olukord. Sild vajas parandust, oleks nagu valla oma aga asub poolenisti eramaal 😀 😀 eramaal ju parandada ei saa. Et siin nüüd omanikuga kokkuleppele saada rahumeelselt, üritas vald korduvalt mütsiga vehkida ja kõvatada. Ja nii hakatigi ametnike poolt muinasjuttu vestma müütilisest uuest rippsillast kuskil kooli juures. Võin küll veidi eksida, aga minu teada on see jutt käinud vahelduva eduga üle 10 aasta. Ja ilmselt kestaks veelgi kui omandisuhte ja valla omavoli tülisse poleks jõuliselt sekkunud meedia. Ja nagu imeväel sai lahendatud vana silla saaga ning ka uue ehituseks löödi kopp maasse 😀 😀

Väike droonivideo vanast rippsillast on siin.

Uus rippsild saab kohe-kohe kooli juures valmis ja see teeb nüüd kõvasti otsemaks uue elurajooni ning raudteejaama vahelise ühenduse.

Väike droonivideo kohe valmivast sillast on siin. Ootame kuni seal on lippudega ära vehitud, kummis rind valusaks taotud hüüdlause “Ära tegime” tuhinas ja medalid välja jagatud, siis teeme uue video.