Egiptus. Sharm el Sheikh, kokkuvõte
Võtame kiirelt kokku kogu tripi. Liikluses ja ehituses pole paari aastaga midagi muutunud. Töölisi veetakse ikka kastis ja korrusmajade ehitusel on suvaliselt laudadest kokku klopsitud tellingud 😀 Maanteede koristus on veidi arenenud. Kui varasemalt käis vennike pulgaga ja korjas prahti kotti siis nüüd on selleks lausa masin 😉 Selle koha nägin ka ära kust veeautod oma tsisternid täis saavad. Nurgatagune kohake kus on jäme toru püsti nagu meil kunagi auruveduritesse vee laskmiseks. Auto sõidab alla ja laseb tsisterni täis.
Elekter on ikka sama bardakk nagu oli, aga seekord nägin elektriku ka ära 😀 😀 Ma ei tea mismoodi ta selle varustusekuhjaga veel tsikliga sõitis aga ju nad harjunud 😀 Maakaablid on siin ilmselt ilma igasugu skeemideta maas ja koppadega tõmmatakse raksti puruks. Ilmselt on odavam vajadusel uus kaabel tõmmata kui vana maa seest otsida ilma skeemita 😉 Isegi paar elektriautode laadimispunkti on siginenud aga kordagi ei näinud elektriautot sõitmas. Hullult palju on vahepeal hooneid ja hotelle maha jäetud. Ja samas on üsna palju skvottereid siginenud. Linnapildist on kadunud palju igasugu nänniputkasid. Meie hotelli vastas tänava ääres oli varem neid terve rivi, nüüd polnud ühtki. Ja veel hakkas silma, et kasse oli kordades vähem kui varasemalt
Keegi kuskil kommenteeris, et Sharmis pole avalikke kempse, vaidleks vastu, neid on päris palju kui otsida oskad. On nii tasulisi kui tasuta. Kusjuures mulle tundus, et need tasuta kempsud olid puhtamad kui tasulised.
Veidi häiris see hull sodimine igale poole, eriti palju on siginenud venekeelset sodimist ja seda isegi kanjonis. Ja mis oli veel kummaline, et kui paar aastat tagasi kohtas linnapildis suht vähe venekeelseid poe ja jumal teab mis silte ning vene keeles rääkivaid teenindajaid oli vähe. Aga nüüd ütleks, et vene keelsed sildid igal nurgal ja praktiliselt igas poes mingi venelane tööl. Selline tunne nagu oleks Egiptus muutunud mitteametlikuks venemaa liiduvabariigiks.
Nägin siin ka ära ühe sellise söögikoha kus liha ripub konksu otsas tänava ääres ja siinsamas teeb kokk sellest laivis toitu. Ja kusjuures seal oli hull järts alati.
Nurgatagused on ikka nagu prügimäed, isegi Saint Catherine kloostri tee äär oli paksult prügi täis, seda võiks ju ometi koristada. Mentaliteet on selline, et nagu kuskil mingi hoone maha jääb tekib sellest kohe prügila.
Kaubandus on nii nagu on, eelmine kord Oli Dahab kaubakeskus vägagi ok kohake ostlemiseks, siis nüüd suht räämas ja kole. Dahab keskuses on ka avalik kemps aga tasuline, isegi sellekohane silt väljas, hind 1$ aga samas käisin seal kempsus mitu korda ja kordagi ei näinud seal kedagi kes seda raha koguks. Praegu on kuumaks kohaks kujunenud üsnagi heade fix hindadega Mango market. Aga kui nüüd toidukraami vaja siis siinsamas lähedal on fix hindadega kohalike pood, seal on hind veelgi parem. Vanalinna servas aborigeenide külas oli isegi jalatsiparandus olemas 😉 Internet on väga kõvasti arenenud, kui varem nägid ainult paari moblamasti, siis nüüd on need igal nurgal ja nett on kiire ja probleemivaba. Ainult mõnes üksikus kohas maanteel mägede vahel kadus korraks ära. Kokkuvõtvalt sai üle vaadatud need kohad mis eelmine kord vaatamata jäid jne. Sain teada ka selle miks osadel autodel on näiteks Hollandi numbri peale kruvitud kohalik number. Algul mõtlesin, et miski laiskus 😉 ei viitsita vana ära kruttida. Aga tuleb välja, et nende autode puhul on toll maksmata, sellisega võib 5 aastat ringi kärutada, siis peab maksu ära maksma. Joinup reisibüroo kohta esmamulje järgi küll midagi negatiivset öelda ei saa, tuleb paar korda veel proovida nende teenuseid 😉 Nüüd vaja projekti võtta Kairo ja Assuani trip 😉 Siinkandis muidugi jäi sügelema see päris värviline kanjon mitte need vuhvlid kuhu turiste veetakse värvilise kanjoni pähe.
