Eesti kalmistukultuuri muutumine
Nagu ma siin juba varasemalt olen maininud kalmistukultuuri muutumisest, siis Eestis on see pooleks…. Endised Liivimaa alad ja nö Eesti. Liivimaa kalmistukultuurist on üsna palju kirjutatud. Katsun siin ühe kokkuvõtte teha Põhja – Eesti kohta. Nagu ma varasemalt kirjutasin siis kalmistukultuur saab alguse meil ca 13 – 14 sajandist. Kristlik kalmistukultuur saab ilmselt alguse 17 sajandist kui Luteri kiriku survel sunniti loobuma matmisest külakalmistutele ja kasutusele võeti massiliselt rõngasristid. 18 sajandi lõpul sundis keiserlik keskvõim loobuma matmistest kirikutesse, linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad. Kirikaedadest eraldi surnuaiad rajati pärast Senati 1772. aasta 19. mai ukaasi, millega keelati rajada surnuaedu eluhoonetele lähemale kui 100 sülda (ca 215 meetrit). Selle seadusega lõpetati komme matta surnuid otse kiriku juurde. Mõne kiriku ümbruses olevat toona juba lausa valendanud hauakaevajaile ette jäänud inimluudest, rääkimata sellest, et pühakodade ustelt lõi vastu laibalehk. Oli ju aadlikel õigus sängitada oma kadunukesed otse kiriku põranda alla.
Mõlemad üleminekud olid harjumatud ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. Ukaasi eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.
1773 aastat võib lugeda nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda, siis asuti täitma senati ukaasi.
19 sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920 – 30 aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950 – 60 aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Tänapäeval on valdav osa ilmalikel matustel.
Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli.
Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kuid liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus kalmistut.
1870 aastal hakati Kundas tootma Portlandi tsementi ja see muutus väga ruttu kalmistutel moekaubaks. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive – piirdekõrgendeid, millesse kinnitati isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.
Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960 -ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.
19 sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup. Selliseid ägedaid plekkpärgi võib veel mõnel üksikul kalmistul kohata.
1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt. Seoses II MS ja muude segaste aegadega kadus see unustustehõlma, uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960 -ndatel nii umbes korra kümne aasta jooksul. Tänu sellele kujunes hoolimatus ja maitsetus surnuaedadel “umbrohuks”.
Õnneks on vanad ajaloolised kalmistud muinsuskaitse all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kõik muutused tuleb kooskõlastada.
Tänapäevase kalmistu märksõna on PRAKTILISUS – kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.
1932 ajakirjast “Maret”
Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes selles lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu omaste ja sõpradega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu. Tahtes mälestada lahkunuid, tahame luua midagi jäävat, mis kannaks mälestuse põlvest-põlve edasi igavikku.
Kui teha jalutuskäik läbi meie kalmistute, siis näeme, et nende korrastamisel pole silmas peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei mingit plaani ega süsteemi, ei mingit ilumõistet. Raudaedade ja plekkpärgade rägastik jätab mulje, nagu puhkaksid lahkunud traattõkete vahel, nagu kardaksid leinajad, et surnud ei saa muidu rahu, kui nende rahupaik peab olema ümbritsetud raua ja lukuga. Vääralt oleme kuhjanud kalmu ainult häirivate üleliigsusega ja asjata raisanud oma raha. Selles kaootilisuses on suures osas tahtmatult ja teadmatult süüdi leinajad. Juhituna oma armastusest leinajate vastu kantakse sinna kokku kõike võimalikku, püüdes kaunistada seda hingelähedast paika oma sisemiste veenete kohaselt ja vastavalt oma esteetilisele arengule. Kahjuks puuduvad siin autoriteetselt poolt püstitatud minimaalsedki esteetilised nõuded, niisamuti puudub asjatundlik kontroll ja nõuandev keskus.
1926. aasta “Alutaguse taadi tähtraamat” kirjutab meie esivanemate kommetest surijatega ümberkäimisel.
Kui haige surema hakkas, asetati ta, et suremist kergendada, voodi kõrvale õlgedest tehtud asemele. Nüüd pesti surmahigi külma veega, pühiti põrand, riputati lilli või kuuseoksi ja avati uks, et hing takistusteta majast välja pääseks. Siis hakatakse surma ootama.
On väljas parajasti tuuline, siis nimetatakse seda hingetuuleks. Juhtub toas peegel olema – kaeti see, et surm peeglist vastu vahtima ei hakkaks. Kuni surnukeha matmata, ei tohtinud keegi külas töötada, sellega kutsutavat surma jälle ühele elanikest. Kui surnu oli väga armastatud, pandi temale villu kirstu ning kirstu pähitsesse seoti ristamisi lõng.
Meessurnule pandi kirstu viina, kirves, habemenuga ja muid asju, mis järelejäänud tarvitada ei tohtinud. Naissurnule pandi peotäis höövlilaaste, seep, peahari, viht ja natukene valget raha. Ka toitu ning asju, mis kadunule elus armsad olnud.
Selga tõmmati harilikult särk, milles ta suri, abielurahvale aga pulmasärk, mis harilikult seks otstarbeks alles hoiti, kätte anti peerg, et tal oleks valge läbi surmaoru minna.
Nõel, millega surnuriie õmmeldakse, jäetakse riidesse. Kui nüüd kirst kinni löödi, andis veel igaüks paar korda käega naela pihta, kes seda aga teha ei saanud, nagu väiksed lapsed, nendel võeti käest kinni ja löödi siis.
Oli kirst juba äraviimiseks vankril, raiuti vankri tagumise otsalaua peal kukel pea otsast, et surnu kodu käima ei hakkaks. Samuti valati ära sõitnud surnuvankrile pangetäis vett järele või löödi nael uksepiita. Viimane toiming täitis ka statistilist otstarvet, et oleks näha, palju surnuid majast välja on saadetud. Väravasse jõudes valati vankri rataste alla õlut, et kadunul teises ilmas janu ei oleks.
Alutaguses istunud tütar isa kirstu peal ja hüüdnud: “Miks surid sa? Kas sul polnud kõike külluses, leiba, liha, herneid…” jne.
Talvel, kui harilikult teed üle põldude on aetud, tegi matuserong ringi õiget teed mööda, olgugi et viimane tuisanud ja paha, sest matuserongi ülesõitmine olla põllule iseäranis kahjulik.
Enne surnu ärasaatmist ei tohtinud tuba pühkida, pesu pesta ega sauna kütta, pärast püstitati väike kadakapõõsas ukse kõrvale. Õled, milledel keegi suri ja lauad, millel ta olnud, viidi kohe pärast kirstu ära viimist tee peale ja põletati ära. Muidu surevat jälle keegi majas. Mõnel pool pandi isegi hauale ande, viina, peahari, lilli ja muud. Hauale püstitatud rist põimiti kirjude paeltega. Jõudes tagasi matusemajja, vehkisid matuselised teelt murtud kuuseokstega ja hüüdsid majarahvale: “Ärge surge enam – surnuaial pole ruumi!”
M. J. Eiseni 1920. aastal kirjutatud raamatus “Esivanemate ohverdamised” räägib autor meie esivanemate usust hukatud surnute maagilisse jõudu:
Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepitusohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma “mati maksnud”, surmaga ise ennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Igatpidi esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kalliteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muudele sellest puudu olevatele isikutele edasi anda. Arvati, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid leida ja kätte saada. 1859. aastal oli veel surnutel kirikuaial pead otsast ära lõigatud, et need lõikajatele rahaauku ette näitaksid.
Mitte ainult surnu üksikud liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kuidagimoodi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga, hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk.
Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saada. Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti aga sellest halba sündivat: kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus.
Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järel hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas. Kui aga esines surnute väljakaevamisi haudadest, seati sisse surnuaedadesse vahid põhjusil, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid ja kellel vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe ülesse (1704. aastal). Tõenäolisem oli aga see, et surmanuhtlus määrati vaid neile, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata.
Selle blogi algallikas on Tapa Muuseumi koduleht.
