fbpx
  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Värska kalmistu

    Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.

    Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉

    Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud

    Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…

    Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.

    Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.

    Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.

    Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.

    Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.

  • Viimne puhkepaik

    Megaprojektid kalmistutel

    Suure hauaplatsi ehitus keerulisel maastikul

    Üks megaprojekt sai lõpuks valmis. Lihtne on piirdeid ehitada siledal maal, aga kui on nõlv kuhu käruga ligi ei pääse. Veadki aiakäruga nii lähedale kui saad ja sealt edasi tassid kive süles ning liiva ämbriga. Selline raskendatud ligipääsetavus kujundab muidugi päris korralikult hinda. Ühel sellisel platsil oli vaja asendada piirde pealmine paekivikiht uuega ja ehitada päitsiosa nii kõrgeks, et nõlvalt vihmaga praht platsile ei voolaks. Kahjuks vanast piirdest kogu ülemist kihti kätte ei saanudki, “tänusõnad” selle eest kunagisele piirdeehitajale, kes arvas, et jube äge on osa paekivi korralikult betooni valada.

    Kõigepealt vana liiv ja ülemine kiht lagunenud paekivi platsilt ära ning seejärel uus paekivi, rinnatiskivi ja liiv platsi lähedale hunnikusse. Viimased kümme meetrit tuli kõik käsitsi tassida trepist üles. Kui plats valmis näitas kiire arvutus, et kokku tuli edasi tagasi käia 40km ja vedada ca 7 tonni materjali 😉

    Vana raudaia puhastamine ja värvimine

    On muidugi veidi teistsuguseid projekte ka. Näiteks tellitakse uut liiva platsile ilma vana ära võtmata, väitega siis on odavam. Jah mõnel platsil kannatab seda tõesti hädapärast teha, aga enamjaolt on seal vanast liivast selline kuhi, mis ulatub piiretestki kõrgemale. Pole ju tegelikult liiva enam kuhugi panna. Selliseid kuhjasuurendusprojekte me ei teosta. Huvitavad projektid on veel raudaedade värvimised. Kui ütled hinna, siis kostetakse selle peale, oh miks see nii palju maksab. Mis see värvimine siis ära ei ole, viuh ja valmis. Aga selleks, et viuh värvida peab ennem mõnikord kurja vaeva nägema. Aed pinnasest välja kaevata, vanast lahtisest värvist puhastada, võsa maha võtta jne.

    Lõppkokkuvõtteks kui kõik eeltööd tehtud urgitsedki kuskilt naaberaiast pulkade vahelt käsi pikas aeda värvida. Kui arvate, et selline pusimine on liiga kallis, siis alati on võimalus proovida seda ise teha.

    Kui soovid ka abi haudade korrastamisel, kirjuta e-posti aadressil hauaplatsihooldus@muhkel.ee Lepime kokku tehtavates töödes, hinnas ja teeme ära.

  • Viimne puhkepaik

    Kudjape kalmistu

    Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.

    Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

    Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.

    Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.

    Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.

    Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.

    Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.

    Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂

  • Viimne puhkepaik

    Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel

    Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.

    Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.

    Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….

    Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud

    Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.

    Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.

    Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.

    Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal.

    Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära.

    Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.

    Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.

    Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.

  • Viimne puhkepaik

    Sininõmme kalmistu

    Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud, aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.

    Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.

    Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.

    Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.

    Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selle eest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi eemalt üsna loomutruu välja.

    Sininõmme kalmistu on juba tuttav koht ja nagunii tulen siia veelkord hauahooldust tegema. Tellida saab hauaplatsihooldus@muhkel.ee või tel 5592 3491

  • Viimne puhkepaik

    Huvitavaid leide kalmistutel

    Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja.

    Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.

    Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.

    Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.

    Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.

    Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”

    Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa

    Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.