Viimne puhkepaik
-
Tenerife surnuaed
Nagu juba tavaks saanud, tuleb võõral maal kalmistu ka üle vaadata. Professionaalne kretinism öeldakse vist selle kohta. Ega siis muud, kui googeldame Tenerifel kohaliku surnuaia asukoha välja ja tulebki teha väike paus varvaste merevees leotamisele.
Hotellile lähim surnuaed paistis asuvat Adejes. Kaart näitas, et kõrvalolev bussipeatus kandis ka kalmistu nime – Cementerio de Adeje, niisiis peaks sinna saama ka bussiga. See jäi esialgu varuvarjandiks. Kuna igapäevane liikumine tuleb kasukus, siis käiku läks variant kand ja varvas.
Google maps juhatas ilusti kohale ja rist ja kellad ja muu atribuutika ei jätnud kahtlust, et siin see asub.
Sissepääsust edasi avanes väike pargimoodi õueala, kus olid pingid. Rahvas istus, ootas midagi või kedagi ja puhkas jalga. Sealt edasi järgmine värav avanes juba surnuaeda.
Esimene mulje oli, et väga väike. Ümberringi neljas küljes müürid nimede ja plaatidega ja keskel kahel pool kõnniteed väike muruala, kust paistis ka mõned hauaplatsid. Edasi liikudes selgus, et teine samasugune “ruum” on veel. Vahepeal lihtsalt iluvärav.
Nimede ja plaatidega seinad meenutasid kohati kappe. Mõned olid kinnised, aknaga, mõned lahtised, mõnel lihtsalt plaat peal. Pildid, kaunistused, sümboolika, järelehüüded …
Ja muidugi lilled. Värsked lõikelilled ja mitte nii värsked lilled. Uhkemad kimbud ja lihtsamad kimbud. Sekka punt praktiliselt igavesi kunstlilli. Sellises kliimas ja kuumuses vaasis lilled kaua vist ei kestagi. Mõned inimesed olid värskete lilledega oma kapikeste juures toimetamas ka. Tagumises seinas olid veekraanid olemas ja ülemisele korrusele ulatumiseks redelid seisid seinte ääres.
Keskmises osas mõned vanemad erikujulised hauad ja isegi üks sarkofaag.
Teiselt poolt väravat enne päris tänavale asumist veel üks pargitaoline ala ja siis juba väljapääs. Mõlemas otsas olid sissepääsude juures lahtiolekuajad ja ka hoiatused, et koeraga ei tohi tulla ja maski peab kandma. Nojah, mul polnud seekord kumbagi.
Selline siis kiire pilk Tenerife surnuaiale. Jälle veidi teistmoodi koht teistmoodi kommetega.
-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
-
Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel
Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.
Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust.
Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.
Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….
Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud
Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.
Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.
Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.
Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal.
Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära.
Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.
Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.
Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.
-
Egiptuse trip. Hurghada. Kalmistud
Professionaalsest kretinismist ajendatuna sai üle vaadatud kaks Hurgahadas asuvat moslemite kalmistut. Oleks tahtnud võrdluseks näha ka kopti surnuaeda aga see pidavat asuma kusagil linnast väljas. Google Maps tööle ja käsitsi seiklema, see juhatas sinka-vonka mööda väikseid tänavaid kohale. Kohale jõudes nägime pea 2,5 meetri kõrgust kivimüüri kortermajade vahel, surnuaeda ei kuskil. Leidsime müüris paar väikest auku kust sai sisse piiluda, ennäe imet ja oligi surnuaed aia taga. Aga väravat kust sisse saaks ei kuskil…. Lõpuks nii mitmestki august piiludes nägime, et värav on teises otsas.
Hakkasime siis sinnapoole seiklema mööda pisikesi ja prügiseid hoove. Kuskilt maalt hakkas juba looma, sattusime kortermajade vahel kohale kus mullahunnik vastu müüri oli nii kõrge, et sai üle aia vaadata. Esmamulje…. paras kaos, ei mingit korrapära, piirdeid näeb kõikvõimalikes variantides. Enamjaolt on need kärgtellistest ja vägagi robustsed. Kärgtellis on siinkandis kõige tavalisem ehitusmaterjal ka majaehituses. Isegi katustega hauaplatse hakkas silma.
Üritasime edasi minna piki aeda väravani. Selleks tuli veel ümber põigata õige mitmest kortermajast, turnida läbi kitsaste hoovide, ronida läbi ehitusobjekti jne. Lõpuks jõudsime väravani aga sisse ei saanud, taba rippus ees… Tuleb välja, et pole siin midagi peale kella 16.00 kolada kalmistul. Eks ma üritasin läbi müüriaukude siitpoolt ka mõne pildi teha. Kokkuvõttes mingitki haljastust või muud taolist kohtab ikka väga vähestel platsidel. Tava kohaselt ei pidavat siin hauaplatside eest hoolitsetama, surnute eest hoolitseb Allah. Elavate eest tuleb hoolitseda. Samas oli surnuaia territoorium üllatavalt puhas. Kuna sisse uurima ei saanud siis jäi see projekt natuke poolikuks.
Asub see surnuaed kesklinna Sakkala piirkonnas, mis huvitav kohanimi… Meilgi ju Sakala keskus olemas. Muidugi linna mastaapsust arvestades oli surnuaed imepisikene, tekkis kahtlus, et surnuaedu peaks veel olema. Ja mis te arvate kas Google kaart siin pädeb… ega ikka ei päde küll. Peale pikka pusimist ja kõikvõimalikke sõnakombinatsioone katsetades leidsime veel ühe surnuaia. Sinna täna ei lähe, kohe on kottpime. Lonkisime tagasi mööda pisikesi tänavaid. Praktiliselt igal nurgal on puuviljalett, seekord midagi ei ostnud, kohalik raha oli otsas ja eurtsiga pole kasulik osta.
Ükspäev tekitasime uue tripi kalmistule. Hotelli juurest tänavalt sebisime takso ja lasime end viia kalmistule, kuigi seletasime taksojuhile millisele kalmistule minna tahame, sügas see ikka selle kesklinnas Sakkalas oleva kalmistu juurde. Peale väikest käte ja jalgadega seletust viis ta meid selle moslemi surnuaia juurde kuhu me minna tahtsime. Värav oli lahti ja lipsasime viuh sisse. Ega see kalmistu eelmisest väga ei erinenud kui just mastaape mitte arvestada. See surnuaed oli ikka kordi suurem kui kesklinna oma. Üritasime kiiruga aimu saada mis värk on, jõudsime enne pimedat vaadata praktiliselt ainult ühte pisikest osa kogu surnuaiast.
Nagu kesklinnaski oli ka siin põhiline robustne piirdematerjal kärgtellis. Hauad ise väga kaootiliselt, mõnel piire, mõni ainult vaevumärgatav küngas. Enamjaolt siiski hauatähised olemas. Kui meil on kas hauakivid või plaadid selleks, siis siin näeb nii hauaplaate kui ka lihtsalt toika otsas olevaid suvalisi vineertahvleid. Hakkas silma ka üks tänava äärekividest piire. Samas paistis ka paar hauakambri laadset asja, kas need seda ka on ei tea. Iseenesest on siin nii moslemitel kui koptidel mitu usulahku. Varasem komme pidavat ette nägema matmiskohana perekonna hauakambreid. Maapealsesse ehitisse paigutatakse surilinasse mässitud surnu ja ava suletakse suure kivitahvliga. Tänapäeval on mindud lihtsama vastupanu teed ja hakatud matma.
Hakkas silma ka mõni suht korralik ja hooldatud hauaplats. Mõnel platsil nägi täitena ka killustikku ja piiregi polnud robustselt seguga kokku pandud. Ütleme, et sarnast tegumoodi olen näinud nii mõnelgi meie kalmistul.
Huvitav oli veel see, et kohati on näha terved pikad read valmis kaevatud haudu. Aga need pole kaevatud mitte eile vaid ilmselt juba tükimat aega tagasi. Nii mõnigi haud oli juba prügi täis loobitud. Veel oli paar hauda sellist kus põhjas paistis haua suurune pappkast, millel kergelt muld peal ja kuivanud palmileht sees püsti. Mis värk sellega on või mis seal pappkasti sees oli ei tea.
Ega pingidki pole siinsel kalmistul võõras teema. Enamjaolt on need tellistest laotud või siis suvaline puukast. Hakkas silma ka üks päris edev pink. See kalmistukultuur on seinast seina ja väga kummaline. Kui räägitakse, et moslemite kombe kohaselt kalmistul peale matmist praktiliselt ei käida ja haudade eest ei hoolitseta siis milleks pingid…. Platside välimuse järgi võib tõesti nii öelda, et neid praktiliselt pole hooldatud. Samas kuulsin ühelt kohaliku eluga kursis olevalt inimeselt, et mõned lähedased ööbivad kalmistul haua juures ja mõni pidavat isegi elama oma lähedase hauaplatsi. Olgem ausad mõni selline plats hakkas silma küll kus ilmselgelt keegi elas…. lavats, vaibad, padjad tekid joogivesi jne.
Islami kombe kohaselt maetakse ruttu, tavaliselt samal õhtul või öösel, seda ilmselt palava kliima tõttu. Kirste kui selliseid ei kasutata, maetakse lihtsalt mähituna uude tagasihoidlikku valgesse surilinasse. Surilina ei tohi olla liiga uhke, kuna surnu eest pole vaja hoolitseda, seda teeb Allah. Meeste surilina pidavat koosnema 3 tükist, naiste oma 5 tükist ja valmis komplekte müüakse poes. Väidetavalt asetatakse kadunuke hauas paremale küljele, näoga Meka poole. Kuidas lood tegelikult hetkel ei tea. Erinevast kirjandusest olen lugenud, et maetakse peaga Meka poole. Samas interneedumist leitud kellegi mälestustes moslemi matustest kirjutati, et enne matmist murti kadunukesel luud puruks, et oleks nö. pehmem auku visata. Arvan muidugi, et see natuke muinasjutu valdkond aga mine võta kinni… Eri rahvustel ja kultuuridel ju igasugu kiiksuga kombeid.
Meil pisikeses Eestiski on hulgaliselt erinevaid matusekombeid. Kuidas see tseremoonia ja värk peale surnu hauda panekut edasi käib täpselt ei tea. Räägitakse, et matuselised viskavad lahkunule 3 peotäit liiva, see on nii nagu meilgi. Pidavat olema keelatud liiga valjuhäälselt surnut taga nutta ja halada. Kui sureb naise sugulane, võib mees keelata naisel leinamise. Kui kadunuke oli tema mees, siis pidavat leinaaja pikkus olema 4 kuud ja 10 päeva. Hauale pannakse lihtne kivi ja asi unustatakse, tavaliselt rohkem haual ei käida, aga nii nagu ma juba ülal mainisin ei ole see reegel. Hakkas hämarduma ja seadsime minekule. Kalmistul sees värava kõrval oli väike majake, lapsed mängisid õues ja mingi vanem mees jalutas edasi-tagasi, mõtlesin, et mingi kohalik kalmistule tulnud.. Aga see oli hoopis kas mingi valvur või turva. Nagu me väravast välja läksime tuli pani värava kinni. Huvitav oli see, et nii suurel kalmistul polnud liikumas praktiliselt ühtki inimest peale mõne kalmistuhuvilise turisti 😉 See hiigelsuur kalmistu vajaks natuke rohkem aega kui tunnike. Aga kokkuvõtvalt oli päris põnev tutvuda kohaliku kalmistukultuuriga ja soovitan teistelgi vaatamas käia.
-
Surnuaias Türgis
Professionaalsest huvist tuli Türgis olles ikka kohalik kalmistu ka üle vaadata. Ei, ei ole plaanis Türki laieneda, see ikka puhtalt uudishimust, kuidas võõral maal surnuaed välja näeb. Varasemalt on kirjutatud ka Läti surnuaedadest.
Enamasti on surnuaed juba eemalt äratuntav sarkofaagikujuliste hauarajatiste järgi. Allpoololevad pildid on tehtud Kemeris. Surnuaed asub linna külje all väikese künka otsas ja paik on puude all. Kohe sissepääsu juures on ka kaev, kust saab vett võtta ning pink, kus jalgu puhata. Mingit erilist aeda ja väravat sellel surnuaial ei ole, sest küngas ise on looduslikult piiritletud. Muudes kohtades võib olla ala aia sees, kuid väravaava on tavaliselt avatud.
Mõned hauarajatised on suuremad ja uhkemad, mõned tagasihoidlikumad. Silma hakkas ka selliseid platse, mis lihtsalt maakividega ääristatud. Jäi selgusetuks, kas see on ehituseks ettevalmistatud koht või on tegemist vaesema inimesed rahupaigaga.
Hauakividel nimed, sünni- ja surmaaeg, mõnel puhul ka märgitud, kelle abikaasa, poja või tütrega tegemist ning järelehüüded ja palved. On näha perekonna hauaplatse ja üksikuid kohti.
Üldiselt ei ole perekondadel kombeks kalmistul haudasid vaatamas ja korrastamas käia, sest hoolitseda tuleb elavate eest. Lahkunute eest hoolitseb Allah. Surnuaedadel käiakse teatud tähtpäevadel, näiteks Kurban bayrami eelõhtul. Siis külastatakse lähedaste haudasid ja palvetatakse nende hingede eest. Minnakse võimalusel kogu perega, ka lapsed võetakse kaasa, et näidata neile, kuidas austada lahkunud lähedasi.
Niisiis surnuaia korrasoleku eest vastutab kohalik omavalitsus, kes niidab, rohib, kastab ja koristab. Lehtede asemel on siin ilmselt suurem nuhtlus mahalangenud männiokkad. Ja kuivaga on peenardel ka lilled ära kuivanud. Mõnel pool näha ka muid parandustöid, näiteks kirjade taastamine hauakivil.
-
Sininõmme kalmistu
Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud, aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.
Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.
Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.
Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.
Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selle eest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi eemalt üsna loomutruu välja.
Sininõmme kalmistu on juba tuttav koht ja nagunii tulen siia veelkord hauahooldust tegema. Tellida saab hauaplatsihooldus@muhkel.ee või tel 5592 3491
-
Huvitavaid leide kalmistutel
Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja.
Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.
Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.
Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.
Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.
Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”
Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa
Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.
