Viimne puhkepaik
-
Sügistorm kalmistutel
Hingedepäeval sai käidud väga paljudel Eesti kalmistutel küünlaid ja pärgi viimas ja näha tormi tagajärgi. Seesama torm mis jättis pool Eestit elektrita, tõstis maha majade katuseid ja tegi muid vägitükke ei jätnud puutumata ka kalmistuid. Nii mõnelgi kalmistul nägi päris korralikku looduse laastamistööd. Kahju, et seda loodusjõudu mis murrab puid nagu pliiatseid ei saa kuidagi ära kasutada inimkonna hüvanguks. Huvitav, et täis elujõus männid koos juurtega pikali või siis kuskil nii paari meetri kõrguselt puruks murtud nagu pliiatsid, no peab ikka jõud olema. Õnneks hauapiirdeid ja hauakive torm väga ei lõhkunud. Silma jäi ainult mõni üksik purunenud hauapiire. Ümberkukkunuid hauakive hakkas veidi rohkem silma, aga õnneks saab need enamjaolt üsna lihtsalt püsti tagasi.
Ega torm ainult mände murdnud. Ka palju sitkemad puud, nagu saared ja vahtrad tükkideks. Aga õnneks tegeleti tagajärgede likvideerimisega üsnagi operatiivselt. Kui energiahiiud sama operatiivselt tegutseksid siis meil poleks elekter nädalaid ära
-
Hooaja pikim projekt
Kalmistutel platse renoveerides tuleb vahel ikka ette ootamatuseid või plaaniväliseid töid. Aastate jooksul ei ole veel ette tulnud nii plaanivälist ja pikka renoveerimist kui seekord. Algselt oli plaan vana hekk välja juurida, hauakivi ja piire puhtaks pesta, üks puuduolev piirdejupp juurde ehitada ning uus liiv platsile. Põhimõtteliselt esmapilgul lihtne ja kiire projekt. Aga võta näpust, peale heki väljajuurimist ja piirde puhastust selgus, et vana piire on oma elu ära elanud ja parandada pole seal enam eriti midagi. Tellijaga läbi rääkides võtsime vastu projekti, et lammutame vana betoonpiirde ära ja teeme uue piirde lihvbetoonist. Kõik on muidugi hea ja tore aga lihvbetooni tarneaeg tehasest on jämedalt 3 kuud, seega venib algselt paaripäevaseks plaanitud projekt õige mitme kuuliseks. Lammutamine muidugi eriti lõbusalt ei läinud, vana piirde tugevduseks oli rauda kasutatud ikka mehiselt. Aga lõpuks ta lammutatud sai ja jäägidki jäätmejaama veetud. Taastasime ka kirjed hauakivil ja jäime tellitud lihvbetooni ootama. Nii, et juuni keskel tegime ära kõik eeltööd.
Ja oktoobri keskpaiku paigaldasime uue äsja tehasest kätte saadud lihvbetoonist piirde. Uus liiv platsile ja valmis ta saigi. Kõigest 4 kuud võttis aega 😉 Seetõttu soovitan kõigil kellel plaanis lihvbetoonist hauapiirded tellida, tehke seda juba sügisel või talvel. Siis on tehase tellimus ilusti kevadeks valmis ja saab kohe esimesel võimalusel paigaldama hakata.
-
Üks väga isemoodi kalmistu
Meil Eestis näeb kõikvõimalikke kalmistuid alates kivikalmeväljadest tänapäevaste kolumbaariumiteni välja. On nii tagasihoidlikke kui ka üsna blinge kalmistuid. Vanematel kalmistutel näeb hulgaliselt hauakambreid ja kabeleid. Meil ja Lätis on kalmistud enamjaolt üsnagi korras ja väga hullu blingi nii nagu Venemaal või Poolas ei näe. Mingil ajal kolistasime veidi ringi Egiptuse ja Türgi kalmistutel, seal asi veidi teisiti. Mingid platsid tehakse valmis ja edasine on kõigevägevama hooldada. Kultuur vähe teine ja prioriteet on hoolitseda elavate mitte surnute eest. Tenerifel ka see teema veidi teistsugune.
Aga vot Pariisis on üks väga isemoodi kalmistu, nimelt linna all asuvad katakombid. Algselt olid need kaevanduskäigud ja kaevandused, kust kaevati lubjakivi paleede jne ehitamiseks. Kogu tunnelite ala suurust ei teata isegi tänapäeval, arvatakse, et nende kogupikkus on 190 – 300 km. Mnjaa… seda ikka on, kui arvestada, et meie Piusa koobaste kogupikkus on kõvasti alla 100 km.
Arvatakse, et esimene kalmistu tekkis Pariisi kvartalite alla juba 11 sajandil ja siia on maetud aegade jooksul ca 6 miljonit inimest. Sõja ajal olla siin katakombides varjanud ennast partisanid. Kuidas kaevandusest sai suur surnuaed…. Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiad enam linna surnuid ära mahutada. 18 sajandil suri iga päev sadu inimesi ning nende matmisega läks probleemseks, igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Ilmselt kujutate ette milline hais ja kärbsepilv seal levis, rääkimata haigustest. Siis juhtus praeguses Les Halles’i kvartalis katastroof, kalmistu müürid varisesid kokku. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu.
Peale seda jama otsustasid võimud likvideerida linnas kõik kalmistud ja need ümber kolida äärelinna. Värskemad läksidki uutesse surnuaedadesse, aga vanemad, millest olid järgi ainult luustikud maeti katakombidesse. Ümbermatmine olla kestnud õige mitu aastat. Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel ümbermatmise kuupäevaga. Aga ilmselt olid ümbermatjad kummalise huumorisoonega ja ladusid luudest kunstipäraseid mustreid. Tänapäeval saavad turistid uudistada umbes 3,5 kilomeetrist jupikest sellest kalmistust.
-
Mursi talukalmistu
Omalajal oli talukalmistuid Eestis üsnagi palju. Tänapäeval on need praktiliselt unustusehõlma vajunud. Korrastatuna võib kohata ainult mõnda üksikut. Ühte sellist oleme varem külastanud, ning möödunud hooajal sattusime veel ühte külastama.
Hauatähistel olevate daatumite põhjal tundub, et see on kasutusel tänapäevalgi. Palve kalmistu rajamiseks esitas Sepa talu peremees Karl Murs 06.11.1923 tuues välja mitu põhjust. Kauguse kohalikust Simuna kirikust ning sealse surnuaia madala koha peal asumise. Lisaks mainib ta taotluses veel oma suurt perekonda. Loa talu maadele perekonna matusepaik asutada sai peremees veebruaris 1924. Perekondlik matusepaik rajati talu maadele Emumäe külje all. Esimesed matused toimusid 1926 aastal. Taluperemees Karl maeti oma kodukalmistule 1935 aastal. Hiljem on siia kalmistule maetud lisaks pereliikmetele ka ümbruskonna elanikke. Ametlikel andmetel on kalmistul 26 hauatähist. 2006 aastal püstitati kalmistule kõigi maetute mälestuseks meetri kõrgune puurist kirjaga „Kõik on üks, üks on kõik“.
-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
-
Kuidas valida kalmistule taimi
Kalmistu koristamise ja hooldamise aeg on saabunud. Panen kirja paar näpunäidet kuidas valida kalmistule taimi. Kuna kalmistu pole koduaed mida igapäevaselt on võimalik hooldada siis on mõistlik valida kalmistule taimed mis ei vaja sagedast hoolitsust. Kalmukujunduse seisukohalt võiks kindel suund olla tagasihoidlikkus ja kokkusobivus ümbritseva keskkonnaga mis ei häiri silma ega tõmba liialt tähelepanu. Valige taimed mis oma olemuselt ei oleks liiga tugevalt kõrguvad ega laiuvad ning ei jätaks endast maha suurt hulka sodi, mida peaks sageli koristamas käima. Kahjuks on kalmistutel tõusvas joones vargused. Kui see trend vahepeal vaibus siis, nüüd on see komme kuidagi taas aktiviseerunud.
Mitte ainult ei varastata lilli ega pinke vaid isegi äsja paigaldatud piire või liiv võib “ära jalutada” Muidugi kevadisel ajal on kalmistutel uitamas nii mõnigi neljajalgne paharet, kes armastab maiustada äsja istutatud lilledega 😉 Kalmukujunduses kehtib kuldreegel “vähem on rohkem”. Kalm võiks olla kaunis igal aastaajal ning nõuda võimalikult vähe hooldust. Seetõttu oleks mõistlik kasutada igihaljaid ja hästi vastupidavaid ning vähenõudlikke pinnakattetaimi. Kui plats on vaadeldav ühest küljest siis arvestage kujundusel taimede kõrgusega, kõrgemad taimed tuleks istutada vaadeldavalt kohalt tahapoole, madalamad ettepoole. Kui plats on vaadeldav igast küljest siis valige vähem silmatorkavad ja madalad taimed. Selleks sobivad hästi madalad kukeharjad, aed-liivatee, väike igihali ja luuderohi. Arvestage kalmu suurusega, näiteks mugulbegooniad ja pelargoonid, võivad jääda urni platsi kujunduses liiga suureks.
Väiksematele platsidele valige madalamad ja õrnade õitega lilled. Mõelge kindlasti ka sellele, kui palju valgust planeeritud taimed vajavad ja kas seda on neile piisavalt. Reeglina vajavad õitsvad taimed rohkem päikest kui rohelised või lehtdekoratiivsed taimed, mis tihti ongi ilusad just varjulisemas kohas. Juhul kui otsustate hauaplatsi lillede ja taimedega täielikult katta, peate arvestama, et see vajab suuremat hooldust kui lihtsalt liivane plats. Oluline on korrektsus, sest ülekasvanud ja hooldamata taimed jätavad inetu mulje. Samuti katsuge vältida kalmistutel plastlilli, need on tänapäeval küll ilusad aga jätavad väga mageda mulje. Eriti siis kui teil on platsil mitme tuhandene graniitpiire aga naturaalset lille pole raatsinud lahkunute mälestuseks panna.
-
Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud
Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.
Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.
Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.
