Viimne puhkepaik
-
Juriidilised nüansid kalmistutel, mida peab platsiomanik kindlasti teadma.
Nonii, tuli ära see esimene pääsuke. Juba tükimat aega tagasi kirjutasin blogis Kalmistuseadusest ja muudest õigusaktidest mida tuleb platsiomanikel jälgida. Platsiomanikud tellivad oma nägemuse järgi jumal teab mida, süvenemata eeskirjadesse. Kui püüad selgitada, et vot ei ei tohi kalmistul näiteks valada meetri kõrgust roosat hauapiiret. Siis kohe läheb lahti õienduseks, aga naabritel ju on 😀 😀 Räägid, et need ju ehitatud aastaid tagasi siis veel võis aga enam ei tohi. Muidugi mis on selle asja juures probleem, et paljudel tegijatel on samuti eeskirjadest suva. Põhiline, et saaks tellijalt raha kätte kuidagi. Aga kes pärast vastutab…. Eks ikka platsiomanik ju. Olen ise nii mõnegi sellisega kalmistutel kokku sattunud, kui küsid, et ehitate siin punast väljakut aga ei tohi ju eeskirja järgi. Vastuseks tuleb tavaliselt…. pohhui…. klient tellis meie ainult teeme, mis edasi saab ei huvita.
See selleks… juhtum oma kogemusest…. Sooviti saada hinnapakkumist ühe platsi piirde ehituseks ja platsi korrastamiseks. Aga tellija ei teadnud platsi täpseid mõõte, hakkasin uurima mis mõõdud sellel platsil siis lõpuks on. Ei hakanud kohe uurima kas antud platsile on kasutaja registreeritud, kuna hinnapakkumise jaoks ei ole mul veel vaja seda teada, seda on mul vaja teada alles siis kui reaalselt ehituseks läheb. Suheldes mõõtude teemal väga toreda ja asjaliku kalmistuvahiga öeldi kohe, et mind huvitavale platsile pole ennast keegi registreerinud kasutajaks. Kuni see pole tehtud võin küll tellijale pakkumise teha aga juriidiliselt ehitama hakata ei tohi, sest nö. “tellija” ei ole sellel platsil mittekeegi…. missiis, et tema lähedased on sinna maetud.
Ja milles küsimus…..
Asi väga lihtne… Kui käid oma lähedaste platsi hooldamas ja näiliselt asi korras…. siis juriidiliselt ei ole sa seal keegi, seni kuni pole ennast nõuetekohaselt registreerinud hauaplatsi kasutajaks. Alles peale registreeringut võid seal suuremalt toimetama hakata. Muidugi platsi riisumist ja lillede istutamist see ei sega, kuigi ka siis oled juriidiliselt “suva vennike” kes heast tahtest läks surnuaeda kalmu kohendama.
Ilmselt peale seda kui üleminekuaeg läbi saab ja te pole ennast kasutajaks registreerinud võib juhtuda selline tragikoomiline asi… Hoolitsedes lähedase platsi eest tuleb kalmistuvaht või turvamees ja ajab teid minema kuna teil puudub kasutusleping. Leping annab teile seadusliku õiguse platsil toimetamiseks. Vot siis võite tellida kas hoolduse, renoveerimise või sobiliku piirde ehituse kui ise teha ei jaksa. Tellides piirde või platsiehitust peate arvestama kindlasti kohalike eeskirjadega. Juhul kui ehitate või lasete ehitada oma fantaasia järgi võib juhtuda, et kästakse kogu ehitis likvideerida ja saate veel karistada ka. Seetõttu soovitan alati enne kui hakkate midagi ehitama või tellima konsulteerige pädeva teenusepakkujaga.
Lisan täpsustuseks, kes veel ei tea. Hauaplatsi kasutajaks tuleb ennast registreerida selles omavalitsuses kus plats asub. Mõningatel kalmistutel saab lepinguid sõlmida ka surnuaiavahi juures. Lepingu sõlmimine on veel tasuta ja sõlmitakse vastavalt kohalikule eeskirjale kas 5, 10, 15 või 20 aastaks.
-
Pakri poolsaarel luusimas.
Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Nüüd sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.
Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.
Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.
Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.
-
Veel üks põnev kalmistu pakkus üllatusi.
Alati kui kimad Paldiskist Padisele või vastupidi olen vaadanud vilksamisi, et tee ääres üks huvitav vana kalmistu aga aega pole olnud lähemalt uurida. Nüüd oli sinnakanti jälle asja ja otsustasin selle kalmistu ka üle vaadata. Väidetavalt ei ole selle Harju – Madise kalmistu vanus teada. Varaseimad daatumid hauatähistel on 19. sajandi esimesest poolest. Kalmistule on maetud 20. sajandi teise kümnendini. Kalmistu aktiivne kasutamine lõppes arvatavasti Harju-Madise uue kalmistu rajamisega 20. sajandi teisel aastakümnel. Kuigi seal on ka matuseid hilisemast ajast, viimased kuskil 1960. aastatest. Siin pisikesel kalmistul on ka kabeli varemed. Kunagi võis muidugi see kalmistu olla ilusa koha peal mere kaldal. Muinsuskaitseameti andmetel on see kalmistu hauatähiste poolest väga rikkalik. Tervikuna või fragmentaarselt on säilinud lubjakivist 152 sammast ja 2 plaati ning üks ratasrist; sepistatud rauast 225 risti, neist kaks külasepa ratasristi ja üks väike, kivilt 35 cm kõrgune külasepa aasrist ning 6 varbaeda; valatud metallist 42 risti ja üks aed; üks graniitsammas; üks omapärane, töötlemata puidust, tsingitud plekist nimetahvliga rist. Tänapäeval on kalmistu maha jäetud ja praktiliselt hooldamata. Ainult ühel platsil nägin lilli ja küünlaid
Muidugi on siin kalmistul ka midagi sellist mida ma veel ei ole kohanud ühelgi teisel kalmistul ja ilmselt on see ka Muinsuskaitseametil kahe silma vahele jäänud. Üks hauaplaat mis eemalt tundus dolomiit äratas siiski väikest kahtlust. Pidin kohe seda näppima minema ja mida ma avastan…… Kui ise poleks näinud ja näppinud siis ei usuks elusees, et selline asi on….. Vahtplast mis vahtplast.
Vanu lagunenud riste oli siin päris palju aga huvitaval kombel ei leidnud ühtegi puusse kasvanud risti. Selleeest oli legona neid olemas õige mitmeid. Jälle üks põnev koht tegelikult kus tasus käia.
-
Üks põnev kalmistu.
Viimasel ajal satun üsna tihti asjatama mõnele kalmistule millest muidu tuimalt mööda kihutad või siis sellisele kalmistule millest pole varem midagi kuulnudki. Kriisi ajal väga hea ajaviide kalmistutel kolada, kaua sa ikka toas passid. Kõik avalikud kohad on rahvast puupüsti täis ja 2 + 2 tingimust väga keerukas täita aga kalmistutel praktiliselt rahvast ei ole. Ja kui vähegi süveneda viitsid siis näeb väga põnevaid riste ja muid hauakujunduselemente. Süvenemata asjasse ei pane tähelegi pisidetaile mida omaaegsed külasepad on meisterdanud.
Ilmselt on see kalmistu omalajal rajatud külakalmistuna tollasel rootslaste asualal ning enamik maetuid on siin rannarootslased ja nende järeltulijad. Vanim hauatähis on siin aastast 1638. Eeldatavalt püstitati 19. sajandi keskel kalmistule Vihterpalu mõisa matusekabel, kuhu maeti Vihterpalu mõisnik Gustav von Knorring (1785–1852) koos abikaasaga. Kabel põles 2009 aastal maha aga on tänaseks taastatud ja toimib.
Kui muidu näeb vanadel kalmistutel kuidas loodus hauatähiseid omale võtab siis siin kalmistul näeb natuke teist asja…. Loodus uuesti nähtavale toonud kunagi omale võetud hauaplatsi
Isegi sellel vähem kui poole hektari suurusel kalmistul leidus isemoodi hauatähiseid
Mõned ratas- ja Malta ristid ka siin täitsa olemas. Ratasristid on päris huvitava ajalooga. Vanimad (16 – 17 saj) osaliselt tänini säilinud eestlaste nimesid kandvad kivist ratasristid on valdavalt Põhja-Eesti kirikuaedades, neilt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist. Ma varem ei teadnudki, et ratasristide hulgas on eraldi suur grupp nn. rannarootslaste ratasristid, need on muidugi vähe hilisemad ja natuke ka teise kujuga. Rannarootslaste ristid on väiksemad ja nende keskel on ladina rist. Eestlaste nimesid kandvatel tähistel on keskel enamasti malta rist või rombi taoline rist. Veel üks eraldiseisev grupp on endistest etikukividest tahutud ristid ja ratasristidele sarnanevad hauatähised. Endistest etikukividest ümbertahutud tähiseid kasutati haudadel 18 – 19 sajandivahetuse paiku. Paar sellist hauatähist asuvad Ilumäe kalmistul. Ratasristid on meil isegi natuke uuritud ja katalogiseeritud. Sellel viimasel pildil olevale ristile on Pille Arnek uurimustöö alusel kirjutatud WASSAMAHANS MOLLER THOMAS WASSA MA MOLLER IST ERSCHLAGEN A1638. Maakeeli peaks see tähendama: Vasalemma Mölder Hans Thomas on maha löödud 1638.
Väidetavalt peaks olema maailma suurim ratasristide kogum Vormsi saarel…. Seda peaks ükspäev vaatama minema.
-
Lumehelbekesed…
Lugesin äsja õhtulehest miskit paanikat Tapa kalmistul. Inimesed kes ei viitsi ennast registreerida hauaplatsi kasutajaks ja hooldada oma lähedaste hauaplatse on asunud ründama kalmistuvahti kui ta paneb hooldamata platsile täiesti nõuetekohase ja seadusliku sildi. Milles nagu kalmistuvaht süüdi on???? Kui ei tunne seadust siis ei maksa veel teisi süüdistama hakata, võid ise lolli olukorda sattuda. Olen juba varasemalt kirjutanud blogis sellest seaduse teemast. Kui nüüd päris aus olla siis selliseid silte on pea kõik Eestimaa kalmistud täis ja täiesti õigustatult. Võin seda kindlalt väita kuna seoses tööga liigun erinevatel kalmistutel ja näen mis toimub. Miks nüüd järsku Tapa kalmistu hambusse jäi on muidugi omaette teema. Kuidagi väga kergelt saadakse tänapäeval šokk igast asjast… käisid poes said šoki, käisid tööl said šoki…. Kui teil ikka on lähedaste hauaplats olemas aga ei saa, ei viitsi või mis iganes vabandus varrukast tuleb, et mitte seda hooldamas käia….. Siis tee rahakott valla ja telli selleks teenus, teie rahul ja meie rahul. Ärge oodake seda millal hooldamata hauaplatsi eest sunniraha rakendatakse või hoopis uutele kasutajatele antakse. Nii lihtne see ongi. On ka paar muud moodust hooldusest pääsemiseks, ärge võtke omale platsi siis pole ka kohustusi. Meil on ju kremeerimise võimalus ja tuha võite kodus lillepeenrasse ka panna. Veel on ka variant tuhk teemantiks pressida, nii mõnigi firma pakub juba seda teenust.
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Uued väljakutsed…
Tuli toimetada ühel päris vanal hauaplatsil. Puhastada hauakivid ja piire samblast, vaadata mis hauakivi kirjetega teha saab. Lillepotid panna ja lilled istutada. Mureks olid ka valged laigud hauakividel.
Samblast saime lahti, kirjed kividel ärkasid ka ellu peale pesu. Valgete laikudega kividel oli natuke rohkem pusimist aga lahti saime nendestki.
Lõpuks said lilled istutatud ja kolu kokku korjatud. Liiva vahetuse ja piirde taastamise osas jäädi kohapeale aru pidama. Eks näis kas see projekt läheb ka käiku.
