Tsill
-
Türgi blogi. Eralaeva treening-õhtusöök
Neljapäev, 6. juuni. Järjekordne treening õhtul peale tööpäeva. Seekord tutvustati erakaatri ja sukeldumislaeva rentimise võimalusi ja kutsuti laevale õhtusöögile. Kes kuidas kutsest aru sai, mina arvasin, et saab jälle sukelduma, mõni teine arvas, et on pigem õhtusöök. Kohapeal selgus, et on siiski laeva rentimise ja sukeldumise võimaluste tutvustamine loengu vormis, et teaksime seda oma turistidele müüa. Pärast pakuti laeval ka süüa. Ise seekord vee alla ei saanud. Aga, kes tahtis, sai ujuma minna ja jetiga sõitma.
Laev väljub Antalya sadamast ja seda saab rentida väikemale seltskonnale privaatselt. Nagu ikka, on sukeldumine ja söök hinnas, sellel laeval ka snorgeldamise varustus. Instruktorid viimad sukelduma ka kõik algajad, see lõbu ei ole mõeldud ainult kogemustega sukeldujatele.
Meie aga veetsime Siiliga mõnusa tšilli õhtu merel. Ilm oli soe, kerge tuuleke tõi värsket õhku, ilusad vaated ja õhtusöök peale selle. Mõnus 🙂
-
Türgi trip. Türki minek
Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.
Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.
Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀
Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.
-
Türgi blogi. Jälle sööme
Kõht läheb ju ikka tühjaks, eriti tööinimesel. Eriti siis kui lõuna jääb vahele, sest lõunapausi pole ette nähtud. Info päevadel pole meil kunagi mingeid söögipause antud. Ma arvan, et see on tööaja rikkumine, aga kuhu ma siin kaevan. Võibolla pärast hooaja lõppu. Meie graafikud teeb Jolanta. Mina ei tea, kas tema üldse sööb või mitte, minul läheb igatahes kõht tühjaks. Mõnikord on infod kümnest hommikul õhtul üheksani välja ja ka ajaliselt pole ühtki hingetõmbepausi, siis on küll natuke niru. Ja kuna meie kallisse Alkoclari (hotelli, kus mina ja Tiina ametlikult lõunat ja õhtust süüa saame) kauguse tõttu ka füüsiliselt ei jõua, siis tuleb ampsata seal, kus saab. Oma raha eest siis muidugi. Õnneks omlett pole väga kallis ja õnneks on ilusaid ja huvitavaid kohti veel avastada küll.
Väike puhkehetk Tekirovas kanade ja kukkedega ning pastoraalse hõnguga. Toit oli oivaline. Mooruspuu pildus meid ka valminud marjadega. Vaate üle ka ei kurda 😀
-
Türgi blogi. Kontor rannas
Qualista beach on üks mõnus koht. Siin võib käia lihtsalt päikest võtmas ja ujumas või söömas või niisama chillimas. Eile pärast sukeldumist tuli lihtsalt kohvi isu. Päikest oli mere peal niigi palju saanud. Tiina oli ka juba töölt tagasi ja nii me sinna siis lonkisimegi. Maandusime ühes varjulises putkas ja kohvi kõrvale vastasime turistide kõnedele. Chill tööpäev 😀 Väljas on suvi, +30 või rohkem.
-
Türgi blogi. Sukeldumas
Laupäev, 1. juuni. Jälle vahetati treening ära. Natuke olin isegi nördinud, sest tahtsin väga minna Antalya akvaariumisse, mis algselt tööplaanis oli. Mulle meeldib värvilisi kalu vaadata. Ja pealegi – maailma suurima tunneliga akvaarium, see oleks ju väga äge. Nii et ma siis eelmisel õhtul natuke isegi protesteerisin vahetuse pärast.
Ma olen sukeldumas varem käinud, mul on isegi kursus läbitud ja litsents tehtud, mis küll vist paraku enam ei kehti, aga sukelduma ma tõesti omal valikul poleks läinud.
9.20 oli pealevõtmise kellaaeg, aga 15 min hiljem polnud buss veel saabunud. Läksin kontorist küsima ja lubati, et 5 minuti pärast on auto kohal. Enam-vähem nii oli ka. Tõepoolest seekord tuldi sõiduautoga järgi. Tegime enne sadamat veel ühe peatuse ja korjasime ühe turisti ka ühest hotellist peale. Sadamas juhatati õigele laevale ja seal oli suurem seltskond turiste juba ees. Peagi võtsime suuna merele.
Pärast väikest tervitusmorssi ja keeksi jagati välja paberid, kuhu oli vaja ära täita oma haigused ja hirmud, ehk, et kirjutada alla, et olen teadlik oma tervislikust seisundist ja sukeldumise tagajärgedest. Nojah, paber oli vene keeles, kuna enamus turiste on ju venekeelsed. Igaks juhuks lugesin ja veerisin teksti hoolikalt enne allakirjutamist. Õnneks keegi naisterahvas küsis, kas ingliskeelset paberit pole? Oli olemas, loomulikult. Hõiskasin kiiresti, et mulle ka palun ingliskeelne. Sellega läks vähe libedamalt.
Edasi tehti kiire, aga korralik instrueerimine, kuidas sukeldudes käituda ning õpetati selgeks käemärgid, mille abil vee all omavahel suhelda. Tulid mulle kõik tuttavad ette, olin neid ju varem õppinud. Teine naisterahvas, kes ka ingliskeeles suhelda eelistas, oli Pakistanist ja päris esimest korda elus sukeldumas. Tegi omale sünnipäevaks kingituse, nagu ta ise selgitas 🙂 Lahe!
Edasi viskasime ühte ilusasse lahesoppi ankrusse ja algasidki väikeste gruppide kaupa sukeldumised. Ma olin kuuendas. Tšillisin niisama kuni minu kord tuli, lobisesin, kohvitasin, pildistasin ja võtsin päikest. Ülemisel tekil olid selleks ilusti isegi matid maas. Vahepeal tekitasid laeva peal suurt elevust noored, kes otsustasid sukeldumise lõpuks kihluda 💕 🙂 Meeskond oli asjasse pühendatud, täpselt õigel hetkel toimetati lillekimp ja šampus kohale ja ulatati vette 🙂
Oi kui äge oli tegelikult uuesti sukelduma minna. Lahedad kalaparved! Olin algul natuke ebakindel, kartsin oma kõrvade pärast ja hoiatasin ka instruktorit, et mul läheb nende balanseerimisega aega. Teiseks palusin mind kohelda kui täielikku algajat, sest ma ei mäletanud enam midagi ei kinnitustest ega voolikutest. Kõik pandi ilusti korda ja kohe kui vette sain tundsin end juba hästi. Vee all anti veel tükike saia ka pihku, et saaks peost kalu toita 😀 😀 😀 Äge ja veel ägedam!
Kui kõik soovijad olid korra vees ära käinud, serveeriti lõunasöök. Kala (tundmatu, surnud, ära praetud ja väga maitsev), spagetid, kahte sorti salatit ja sai. Meeskond tahtis mind hirmsasti koola ja fantaga kostitada, aga ma eelistasin siiski vett. Siinmail pole vist veel kohale jõudnud, et kola-fanta on puhas mürk.
Pärast lõunat sõitsime teise lahesoppi ja siis sai veel kord sukelduma minna. Või lihtsalt ujuma, kes soovis. Mina igatahes soovisin. Instruktor Leo tuli küsima, kas ma tahan koos temaga sukelduda. Lubas mu 30 meetri sügavusel tantsima viia 😀 Ma ei tea, kas me käisime nii sügaval, aga sügavamal olime kindlasti kui esimesel korral. Ja tantsisime ka 🙂
Oli üks ülimalt mõnus päev. Ma jäin väga rahule ja julgen teistelegi soovitada.
-
Türgi blogi. Õhtul väljas söömas
Mõnusaid kohti, kuhu õhtul, või pigem öösel, töölt tulles sööma minna on ümbruskonnas mitmeid. Õhtusöök jäi vahele, sest olin lennujaamas. Lõunasöögi jätsin ise vahele, sest hilishommikul kustutasin nälja omletiga ja lõuna saabus seejärel liiga vara 😀 Nii ma siis transfeeride lõppedes tundsingi, et vaatamata keskööle võiks korraks midagi ka hamba alla otsida. Seekord langes liisk Milkbari kasuks. Kuigi menüü on üleni ükskeelne, on siiski võõramaalastele piltide keeles ära näidatud, mida nad tellida võivad 🙂
Saabunud on Türgi suvi. Päeval on liiga palav, aga õhtu on chill. Keskööl on õues 24 kraadi sooja ja kookosõli mu vannitoa riiulil on alaliselt vedel.
-
Hillclimb
Järjekordne mäkketõus tuli peaaegu koju kätte. Eelmisel aastal tehti ka siin mäkketõus. Väo karjääris tehti seekord mäkketõus mitte ainult tsiklitele vaid ka mõnda autot näidati rahvale. Egas midagi fotokas üle õla ja vutvut kohale. Kahjuks oli rajal ainult mõni üksik auto aga abiks ikka.
Tsikleid oli tõusu üritamas ikka märgatavalt rohkem kui autosi. Päris huvitav oli vaadata kuidas tsiklimehed üritasid mäest üles saada. Mõnel see isegi õnnestus aga enamus tegid rajal igasugu põnevaid akrobaatilisi trikke 😀 😀 Hobujõudude taltsutamine pole ikka naljaasi 😀
