Tsill
-
Raudteemuuseum
Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.
Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.
Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉
Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.
Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.
Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.
Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.
Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉
-
Seiklusministeeriumi seiklus Hiiumaal
Varem kah paaril korral osalenud kambaga seiklusministeeriumi üritusel, seekordne toimus Hiiumaal. Tervis oli üsna s… tükk aega mõtlesin kas lähen või ei, lõpuks ikka otsustasin minna juhul kui puldis olen. Kimasime hommikusele Hiiumaa praamile. Hiiumaal oli piisavalt aega ja sai rahulikult hommikusöögi teha miskis väikses kohvikus, Viiger oli n imeks vist 😀 . Edasi kimasime vaikselt Kõpu tuletorni juurde. Seal oli kogunemine ja start. Varsti tutvustati reeglid, jagati kätte kaardid ja tuld.
Võtsime kõigepealt ette Kõpu poolsaare punktid. Seekord oli jooksmist palju, terviseradadele oli lükitud posu punkte. Hea, et ma puldis 😀 Niikaua kui joosti ja punkte otsiti sain ma kohaliku eluoluga tutvuda. Sai ikka piisavalt kolistatud mööda metsateid, vanu militaarobjekte jne. Ühe raja ääres oli mere kaubamaja. Sain rahulikult tudeerida mida kõike meri maale ei too….. päris karm kui palju sitta ikka loobitakse merre… Edasi kimasime kontrollpunkte otsides Puski kiriku juurde. Krt polnud kuulnudki sellisest kirikust keset metsi 😀 Mõnda aega tagasi oli see veel varemetes aga hetkel juba uus katuski peal. Väidetavalt ehitati see aastatel 1889-1891 apostliku õigeusu kirikuna ja selle juurde koguduse laste jaoks koolimaja. Kummalist kohavalikut seletatakse esimeste Puski venelastest preestrite kohalike olude mittetundmisega. Maa kuulus Ungern-Sternbergile, kes õigeusu pealetungi ning üldse usuvahetuse suure vastasena andis maatüki, mida ta tsaari usku kirikule kuidagi keelata ei saanud, pea inimtühja metspõrgusse. Kui Puski kirikut ehitati, tulnud Kõrgessaares elav Suuremõisa krahvi poeg ehitamist vaatama ja leidnud, et kiriku torn olevat viltu. Siis lastud nöör tornist alla, mõõdetud ja leitud, et torn on tõesti kõver ja selliseks see jäänudki. Siit edasi sügasime kohalikule matkarajale. Karu nägime kah metsas 😀 😀 ja miskid memmed passisid bussipeatuses 😀
Palli külas sattusin nägema vana piirivalve vaatetorni. muidugi oli vaja kohe oma haige jalaga sinna turnida seni kui teised rajal punkte korjasid 😀 Tegelt oli see päris äge RMK puhkekoht. Kui punktid võetud mõtlesin, et sügan sealt otse järgmiste punktide juurde aga krt autol puudus liivatee suutlikkus 😀 peaaegu kogu tee sõitsin läbi nii ca 2 km ja siis viimase 100 meetri peal otsustas auto liivaluitesse uppuda. Egas midagi käsitsi edasi, paarisaja meetri pärast oli miski ujumiskoht ja seal tore onu kastikaga kes meid kohe välja tiris maakera seest. Siit loo moraal auto peab olema 4×4 😀
Kontrollaeg hakkas otsa saama ja järgi oli vaid veel miinuseid toov aeg…. ei viitsinud rohkem rajale minna, kopp oli ees. Ja nagu ikka puudus meil normaalne kohalik kaart, kuigi juba eelmistel kordadel oli jutt, et kohalik kaart peab kaasas olema aga nu kus sa sellega…. ikka läksime mütsiga lööma. Legendikaart on hea aga paras kirbusitt… igaljuhul on parem omada kaasas kohalikku päriskaarti. Aitab sellest… järgmine kord lihtsalt enam ei lähe kui ettevalmistused tegemata 😀 Kimasime finiši ja panime aja kinni.
Edasi oli vähe praamini aega ja otsustasime Eiffelis ära käia. Krt mõtlesime, et hiilime tasuta sisse aga ei saanud… piletikontroll tuustis koguaeg ringi ja kontrollis pileteid 😀 See kohake kah selline omamoodi elamus, Hiiumaal olles tasub ikka läbi käia, vaatamist jätkub.
Nu ja nagu ikka kui kuskile turnida saab siis igaljuhul turnin 😀 Sai kuidagimoodi tipus käidud. Vaade ümbrusele päris hea aga päris Eiffelist oli parem vaade 😉
Siit edasi juba sadam… aga ega sealgi saanud kitsega vanameest vaatamata jätta 😀 ikka tuli pilk peale visata. Kohe oli praam kah sadamas.. Mandril hoo pealt Ungru krahvi mõisast väike pilt ja edasi. Haapsalus põikasime korra vasakule, mõtlesime, et vaatame mikimaa autosi kah aga kus sa sellega… idamaa autoga ju lossi juurde ei lasta 😀 Ah polnud hullu, tegelt oli juba ilge kopp ees ka kõigest tahtsin koju kotile. Kokkuvõtteks on need seiklusministeeriumi üritused päris head. Satub ikka nii mõndagi sellisesse kohta millest varem aimugi ei olnud. Igaljuhul soovitan osaleda kui vähegi mahti on.
-
Filmivõtted…..
Filmindusega esimene kokkupuude oli 90-ndate keskel. Istusin jaoskonnas valves kui korrapidaja kamandas, et mis sügad siin kotte, Õnne 13 on politseinikku vaja. Hüppa kohe pulti ja kihuta kohale 😀 krt aadressi enam ei mäleta aga miski eramaja oli. Kohapeal seletati siis mulle, et kle siuke värk, et meil relva vaja rekvisiidina 😀 Mina muidugi, et johhaidi kuda ma teile oma tuki annan. Režisöör siis seletab, et vaja ainult mõned sekundid filmida kuidas Kaljo Kiisk sahtlist relva võtab ja näitab kellelegi. Nuuh eks ma siis korjasin moona välja ja käisin ise panin tuki sahtlisse. Saadeti mind siis filmimise ajaks kõrvaltuppa, öeldi laud kaetud mine söö mida tahad 😀 No kui head paremat pakutakse kuda sa siis ikka söömata jätad. Sõin seal kõhu head paremat täis. Natsi aja pärast tuli miski vennike küsis mu kontaktandmeid ja ütles sai filmitud võin tuki ära korjata. Korjasin siis oma kolu kokku ja jaoskonda tagasi. Sellega oli asi unustatud. Miski paari kuu pärast rahakaart minu nimele postkastis. Krt mõtlesin, et kes küll mulle pappi saadab. Kobisin rahakaardiga sidesse uurima mis värk, seal laoti korralik hunnik pappi peole ja öeldi, et filmitegijad saatsid mulle. Ma isegi ei lootnud, et tuki näitamise eest saab pappi aga näe krt sai ja mitte vähe 😀 Vahepeal oli mingi mõõn ja ega ma ise väga viitsinud kuhugi trügida ka. Siis tuli tööl ühel minu abikal mingi filmiprojekt. Sai käidud kuu aega mikrid küljes ja kaameramehed kaasas. Pikastpikast mustast materjalist kribati kokku pool tundi filmi, kahju, et filmist jäeti välja eredamad hetked 😀 😀 Nagu nt see kui patrullis olles leidsime keset külateed magava naisterahva kes ei võtnud jalgu alla mitte sugugi. Polnud kuskile mujale panna kui Niva pagassi. Panime veel igaks juhuks kile alla. Algas Sauele sõit kaameramees autos. Mina pidin veel paarist kohast läbi käima ja siis ka Sauele minema…. Olin juba Sauel ja ootasin oma abikat “kliendiga” järsku tuli kõne rämeda vandumisega mis trükimusta ei kannata 😀 😀 Tuli välja, et see tädi kes oli nii täis, et jalgu alla ei võtnud oli sõidu ajal ennast püsti ajanud, püksid maha rebinud ja “kangi heitnud” 😀 😀 😀 peale seda magama tagasi keeranud “kang” nina all 😀 Mõtlesin miski nali… Aga kurja oligi nii… 😀 Filmi “ilusat” varianti saab vaadata siit. Siis tuli jälle vähe vaheaega filminduses. Aga nii nagu need asjad ikka juhtuvad tiksusin patrullis kui korrapidaja kamandas, et sa kõige lähemal mine Rahulasse seal patrulli vaja. Noh vedasime siis paarilisega ennast sinna ja ennäe imet Kättemaksukontor omas hiilguses kohal. Tegime väikse patrullistseeni ära ja jäime korra veel juttu ajama. Kohe lendas catering peale ja meid aeti ka sööma. Sõime kõhud täis ja kobisime liinile tagasi 😉
Ühel heal päeval helistas sõber, et kle vikus hakatakse reklaami filmima kas ma tahaks osaleda. Noh kuna midagi väga targemat ka teha ei olnud olin nõus. Filmimiseni oli aega miski nädalake ja meile öeldi, et ärge habet ajage. Eks me siis käisime siin võssa kasvanutena ringi, lõpuks kui õige aeg oli käes öeldi, et filmimine hakkab hommikul kell 5 aga me peaks grimmi jaoks kell 3 kohal olema. Me mõtlesime, et kodust öösel vikusse sõitma hakata on surm ja magama minna pole väga mõtetki. Läksime juba õhtul vikusse ja ööbiseme seal 😀 😀 Ja krt siis kui grimmiks läks arvas grimeerija, et meil ikka jumala sitad habemed minge ajage ära 😀 f…aga millega ajada… lõpuks saime mingi suht nüri žileti, üritasime kuidagi kahekesi sellega hakkama saada 😀 😀 Ega erilist vahet ei olnud kas selle nüri žiletiga kraapida või käiaga ajada 😀 😀 Lõpuks saime ikka lõua puhtaks ja vutvut grimeerijate juurde tagasi. Seal pandi meile uus habe 😀 😀 Lõpuks sai grimm valmis, kostüümid selga ja kobisime Aruvalla viadukti juurde põllule
Põllul oli kaamera ja muu staff juba üleval. Meie ülesandeks oli täisvarustuses üle põllu joosta imiteerimaks linnuse vallutamist. Noh ja eks me seal saime joosta ikka kordades 😀 😀 enne kui sobilik duubel valmis sai.
Lõpuks kui filmitud kobisime kõik vikusse tagasi ja tegime paar grupipilti. Isegi konnad tulid välja vaatama kust selline hulk viikingeid järsku ilmus täisrelvis. aga ega nad ei lasknud end häirida meie lärmist ja ajasid vaikselt edasi oma kevadisi konnaasju 😉
Mõni aasta tagasi sai osaletud hingelises filmiprojektis “The Beat of The Heart”. Osa filmist tehti viikingitekülas, päris huvitav projekt oli ja filmi ennast näeb siin.
Sel aastal sai osaletud ka teises eesti kultussarjas 😉 “Pilvede all” 5 sekundit kuulsust näeb siit 😀 😀 Ega sellega siis veel asi lõppenud. Mõned päevad peale filmimist kirjutati ja pakuti, et ma võiks osaleda ka Kekkilä reklaamis. Loomulikult olin nõus. Sebisin veel Ziilu ka osalema, et saaks vähe filmikogemust 😉 Nii, et osavamad tunnevad mind ära Kekkilä reklaamis 😉 Ziilu on lihtsamini leitav kui mina 😉 See oli terve päev võtteid Tallinnas, päris äge oli kui ainult nii külm poleks olnud. Jälle kogemuse võrra rikkam 😉 Osaleks teinekordki mõnes filmis kui pakkumisi tuleb 😉
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Valga Milfest
Sai üle paari aasta külastatud Valga Milfesti ja kohe muutused käes. Kui varasemalt oli asi hajutatud linnas ja II MS lahingut tehti autobaasi juures põllul, seal hea kasutada erinevat tehnikat ja vaatajatel on ka väga hea ülevaade toimuvast. Seekord oli kõik kokku pressitud linnaparki. Seal väga tehnikat kasutada ei saa… Aga noh, eks pealtvaatajaid oli ka vähe, samal ajal ju miljon üritust ümbruskonnas, talupäevad jne. Samas jälle esinejaid oli kõvasti rohkem kui muidu. Ega ma ise väga ringi vaadata ei saanud kuna lubasin ennast vikulaagrisse appi.
Vikulaagris sai rahvale vähe tutvustatud vikude eluolu, huvilised said varustust selga proovida ja pilti teha. Ühele väikemehele sai kah varustust proovitud, päris vägev sõdalane sai 😀 😀 Mõne huvilisega jätkus juttu kauemaks ja tundub, et silmaringi sai avardatud nii mõnelgi 😉 Vahepeal kui huvilisi vähem sai paar klõpsu tehtud ka naabritest. Vahepeal külastas meid ERR kah ja pani televiisori kasti sisse 😉
Aga naabreid oli meil igasugu sulelisi ja karvaseid. Kohe üle tee olid “prantslased” koha sisse võtnud, tegid aega parajaks enne venelastega sõdima minekut 😀 😀
Aadu mehed marssisid kah mööda “Emajõe” lahingusse. Krt isegi Tiiger oli kohale veetud 😀 Õhtune II MS lahing venis oma algusega nagu kumm….
Lõpuks hakkas peale Emajõe forsseerimine kõva pommitamise ja suitsuga 😉 Isegi T-34 tehti tuli katlasse ja sõitis 100 meetrit. Aadu mehed varitsesid teisel pool parvepoisse aga oh häda nad ilmselt polnud arvestanud tiigi sügavusega 😀 Nagu parve kõrvale vette kargasid, et Jossifi mehed vangi võtta käis vesi üle pea 😀
Lõpuks sai lahing läbi ja osalised kogunesid T-34 ja Tiigri juurde ühispilte tegema. Krt tiiger nägi eemalt ikka väga ehe välja ja pettis ära küll. Lähedalt vaadates said alles aru, et vineerist teine ja kahuritoru on kanalisatsioonitorust 😀 😀 Olevat kah kodumaine toodang nagu vabadussõjaaegne soomusautogi. Ainult, et soomusauto liigub omal jalal Tiiger mitte 😀 😀 Korjasime oma kola kokku käisime korra välismaal ka ja võtsime suuna kodupoole. Teel kiire kõrvalpõige Annimatsile pelmeene sööma ja edasi. Kokkuvõtvalt päris asjalik üritus.
-
Keraamika põletus väliahjus
Ükspäev sai tehtud väike rakukeraamika põletus Kunstikrati Suvekooli väliahjus. Panime ahju staffi täis ja tuld. Ziilu oli katlakütjaks 😀 😀 ei tea millega küttis…. Suitsu järgi tundus, et vanad kummikud 😀 aga tegelikult oli vist kivisüsi. Lõpuks sai ikka tulelondi korstnast välja 😉
Sai köetud ikka õige mitu tundi, enne kui koogid valmis said. Lõpuks võtsime vidinad välja ja pesime puhtaks. Öösel tulemust vaadata ei julgenud 😉 Läksime hoopis sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval katsetasime algul natuke muud tehnikat, pritsisime ajaviiteks uued nõud üle ja siis läksime vaatasime päevavalges eelmise päeva saavutusi. Päris kobedaid asju tuli ahjust 😉 Tiksusime veel natuke ja sättisime ära kodupoole.
Koduteel nägime hullult suurt sookureparve põllul. Paar klõpsu ja edasi. Tegime väikse kõrvalpõike veel Ilumäe kabelisse ja uudistasime kabelit seest ja väljast. Väga äge kohake on see kabel. Kalmistu taga on korralik välikemps, isegi vaip on maas 😉
-
Türgi blogi. Õitseb ja ilutseb
Midagi uut jälle. Õnneks oli silt juures – Lagerstroemia indica. Maakeeli siis hiina lagerströömia.
