Tsill
-
Kuldhord Viikingitekülas
Puhtjuhuslikult internetiavarustest avastasin, et vikukülas on väike sõdimine tulekul Kuldhordi osavõtul. Kahju, et selliste ürituste kohta praktiliselt info puudub. Eks ma vedasin siis ennast kohale, Tervet pikka üritust ei viitsinud vaadata aga massilahingu ja väikse treeningu vaatasin ära. Päris lahe asi oli. Pealtvaatajaid praktiliselt ei olnud aga selleeest oli osavõtjaid ikka kõvasti.
Seekord olid relvadeks mitte mõõgad vaid puukaikad 😀 😀 Ja oh seda kolinat mis sealt kostus… Kui juba mõnikümmend meest suutis koos sellist kolinat tekitada siis huvitav mis müra tekitati omalajal kui lahingus oli korraga tuhandeid võitlejaid 😀 😀 Ilmselt oli seda lahingukära kuulda ikka õige mitme kilomeetri taha 😉 Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Soomusrong Wabadus Tallinnas
Sai korra läbi käidud ja üle vaadatud see mööda Eestit rändav üllitis. Noh kes asjast midagi ei tea siis käib vaadata küll. Aga olgem ausad selle reklaami ja muu peale oleks lootnud ikka rohkem näha.
Natuke hämmastas see, et ma seda üllitist näinud paljudes jaamades üle Eesti seismas ja alati on juures mingi tegevus või ajastukohases riietuses tegelased asja seletamas. Siis Tallinnas polnud neist haisugi. Käi ja näpi kõike aga küsida pole kelleltki…… Suht s… mulje jättis…. Hea, et piletiraha veel ei olnud 😀 Pileti eest seal nüüd küll midagi vaadata ei ole sellisel moel.
-
Tallinna tornid
Ziilu puhkuse ajal sai korra kah Tallinnaga tutvutud. Luusisme vähe linnamüüril ja tornides, siin polnud ma ise varem veel käinud. Seekord avanenud võimalus tuli kohe ära kasutada. Lonkisime mööda müürivahe tänavat esimese tornini sebisime pileti ja asusime tutvuma tornide ja linnamüüriga. Hellemani tornist saab ligi 200-meetrisessee kaitsekäiku, mis ühendab Hellemanni torni Munkade taguse torniga. Ronides üles järsust trepist satute katusekorrusele, mis avaneb vaateplatvormina kogu linnale.
Väidetavalt on Hellemani torn oma nime saanud läheduses elanud linnakodaniku Helle Hollemani järgi. Keskajal mängis rolli torni strateegiline asukoht, Viru värava vahetu lähedus. Kaitserajatisena oli ehitis kasutusel kuni Põhjasõjani. Torni laskeavad olid ümmargused, seal kasutati suurekaliibrilisi kahureid, tolle aja kohta edumeelset miiltaartehnikat. Aegade jooksul on ehitist kasutatud vanglana, laskemoonalaona ja kohvikuna. Nõukogude ajal kuulus torn kinoliidule. Pärast tolleaegset lagunemist ning torni konserveerimist, renoveeriti see alles 2006. aastal.Kaitsekäigust oli päris lahe vaade Tallinnale ja mitte ainult 😉 Sealt näeb nii mõndagi ilusasse või siis ka räämas hoovi. Kõik kirikud on sealt müürilt nagu peo peal 😉
Lõpuks jõudsime mööda kaitsekäiku Munkadetagusesse torni. See torn kuulub samuti omaaegse Tallinna kaitserajatise hulka. Nime sai Munkadetagune torn ilmselt oma asukohast lähtuvalt kunagise dominiiklaste Katariina kloostri taga.
18. sajandi lõpuni oli tornis sõjamoonaladu, mistõttu 17. sajandil sai see rahvasuus nime Süütenööride torn. Torn on korduvalt põlenud. 1970 –80 aastatel Munkadetagune torn restaureeriti ja selles avati kohvik. Pärast 1994. aasta põlengut seisis torn tühjana, kuid 2010. aastal lõppenud remondi järel on see külastajatele avatud
Kaitsemüürilt oli näha ka üks räämas hoov, tahtsime seda kohe ka tänavalt piiluda. Ja oligi selline üsna räämas – varemetes tühi maja ning seda keset vanalinna… Imelik miks seda pole veel taastatud…
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
-
Narva festival
Juba kevadel küsis üks mu sõber kas ma tahaks osaleda õpitubadega mõnel festivalil. Ma ikka panin pidurit, see ikkagi selline suurem üritus 😀 Valga Milfestil sattusime jälle ninapidi kokku ja jälle tuli jutuks festival. Kuna ma Valgas juba sujuvalt osalesin nagunii siis polnud enam vahet võis Narva kah minna 😉 Helistasin sõbralt saadud numbril ja leppisin täpsemalt asjad kokku. Mida lähemale festivali aeg jõudis seda rohkem tuli mõte, et krt pidin ma seda tegema, seal rahvast palju ja üksi suht keeruline toimetada. Aga siis selgus, et ziilu on Türgist kodumaile tulemas… egas midagi üritasin ära sebida, aega võttis aga asja sai 😀 Siis viimasel hetkel tuli veel telgi teema, et kui sajab siis oleks telki vaja. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, eks helistasin jälle sõbrale ja küsisin kas tal üleliigset telki on. Täitsa oli ja lubas kaasa võtta. Algul oli plaan, et kimame laup hommikul sinna aga noh see polnud hea plaan. Hiljemalt 10 pidid asjad paigas olema linnuses, see tähendas Tallinnast vähemalt kell 6 hommikul starti. See väga ei sobinud ja panime juba õhtul minema. See oli jummala õige otsus, sai rahulikult telgi püsti panna ja ettevalmistused ära teha.
Niikaua kui telki püsti panime valmistusid naabrid juba õhtuseks lahinguks. Saime telgi püsti ja lippasime Rimi kohvikusse sööma. Kui kõhud täis siis viuh tagasi linnusesse. Samal ajal läksid naabrid lahingut pidama. Me ei viitsinud nendega kaasa minna ja jäime laagrit valvama.
Vot seal kuskil all kus hirmsalt püssirohutossu üleval ületasid rootslased paatidega jõe. Linnusest seda väga näha ei olnud. Varsti olid naabrid tagasi ja me läksime tegime promenaadil väikse tiiru, nats vara oli veel magama minna. Tagasi tulles mõtlesime kus magame kas autos või telgis. Aga kuna sõjameeste laagrisse oli põhku toodud siis sebisime omale ka hunniku telki ja pugesime sõna otseses mõttes põhku 😀 😀 Pole teab mis ajast niimoodi maganud. Hommikul äratus, väike kohv, muinaspesu selga ja toimetama.
Peagi oli rahvas platsis ja läks tegutsemiseks… tegime sõlgi, ruune ja mängulaevu. Ziilu kaasa sebimine oli väärt mõte, üksi poleks seal jaksanud teha. Vahepeal peeti linnuses väike rüütliturniir ja keskaegsete tantsude proov maha. Lõpuks sõdisid Petsi ja Karla mehed ka tiba. Ilm oli jube palav, ei tea mismoodi nad küll nendes riietes suutsid sõdida… Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja uus kogemus. Edaspidi osalen kindlasti nii mõnelgi festivalil veel.
-
Hiiumaa
Jätkasime vahepeal poolikuks jäänud trippi. Kuna seekord ka ei õnnestunud Vormsile saada otsustasime Hiiumaale minna 😀 Tegime Haapsalus vähe aega parajaks. Linnas luusida ei viitsinud jube vihmane oli. Hüppasin kiirelt läbi Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumist. Pilet oli 4 € ja sellega sai uudistada mõlemat muuseumi. Üks nimelt ühes jaama otsas teine teises 😀 Kuna väga pikalt aega ei olnud piirdusin ainult side poolega. Iseenesest tasus käia ja uurida, päris põnev teine 😉 Siit edasi kimasime otse praamile.
Hiiumaal esimese sissepõike tegime Suuremõisa lossi juurde. Millal mõis asutati ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool, lasteaed jne. Sisse me siia ei saanud, tegime tiiru territooriumil ning ümbruses ja liikusime edasi.
Otsustasime liikuda mööda rannikut niipalju kui saab. Järgmine peatus oli Kallaste pangal, see on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand. Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest ja muudest mereselgrootutest moodustunud riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. Muistendi järgi olla Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😉
Siit edasi tiksusime Suursadama poole. Teel sinna piilusime mingisse tuulikusse ja ka Kuri kiriku varemete juurde põikasime sisse. Raudkividest pühakoda valmis aastatel 1888-1891. Koos pühakojaga ehitati Kuri külla õigeusukiriku koolimaja ja elamu preestrile. Tol ajal Vene Tsaaririigi toel valminud koolid, kuhu võeti õppima ka õigeusku mittekuuluvaid lapsi, andsid hea panuse lihtrahva haridusele. Nendest koolidest arenesid lõpuks nelja-aastased (neljaklassilised) kihelkonnakoolid. Õpetajateks olid köstrid, kes abistasid ühtlasi ka preestrit jumalateenistuse toimetamisel. Veel aastal 1999 tegutses endises õigeusukiriku koolimajas Kuri algkool. Siin põõsastes oli hullult viinamäetigusi miskipärast.
Lõpuks jõudsime Suursadamasse, luusisime vähe ringi ja tegime Ungru kohvikus väikse kohvi. Ilm läks ka vaikselt aina ilusamaks. Vihm oli järgi jäänud ja päike väljas. Tiba tuuline oli ainult. Kuna kell hakkas juba sada saama mõtlesime kus ööbida. Uurisime ühte RMK kohta aga seal oli hullult rahvast ja ei mahtunud kuskile.
Kimasime tiba edasi ja järgmine RMK koht Luidjal oli täitsa tühi. Kobisime kohe kotile ära. Hommikul mõtlesime kust kohvi saaks. Tuli välja, et siinsamas läheduses olev kohvik oli juba talveunne läinud. Egas midagi kimasime Kärdlasse 😀 😀 Viigris kiire kohv ja edasi. Põikasime sisse ristimäele ja tegime oma ristid kah 😉 Selle koha kohta liigub palju legende, nendest saab lugeda siit.
Edasi külastasime kohalikku militaarmuuseumi. Ei teadnudki, et 1944 filmi rekvisiitidest tankid on siia toodud. Krt eemalt näevad üsna ehedad välja 😉 Muuseum iseenesest on väga lahe ja kindlasti soovitan külastada.
Kui muuseum uuritud külastasime põgusalt samas läheduses olevaid vene sõjaväe militaarrajatisi rabas. Kahju muidugi, et need tiba laokile jäänud. Kui aastaid tagasi olid infotahvlid ilusti olemas siis nüüd olid ainult tühjad raamid järgi. Käisime Tahkuna tuletorni juures kah aga üles turnida ei viitsinud. Tegime jalamil väikse kohvi, vaatasime Estonia mälestusmärki ja kimasime edasi Eiffelit vaatama.
Üks pull kohake. Mõned aastad tagasi oli veel tasuta aga nüüd tuleb mõned eurtsid välja käia. Aga tasub vaatamist igaljuhul kui Pariisi minna ei saa 😉 Põnevust jätkub siin nii noortele kui vanadele. Ziilu julges isegi latva ronida 😉
Edasi hakkas meil jälle aeg tuhara piirkonda taguma, tahtsime õhtuse praamiga mandrile tagasi saada. Kiire kõrvalpõige veel Reigi kiriku juurde ja paari RMK kohta. Tänaseni tegutseva, kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744–1811) oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Põikasime sisse Palli RMK kohale, huvitaval kombel oli see täis välismaalasi, käisime korra rannas tuuldumas. Päris palju millimallikaid hulpis siin, mõni neist päris suur. Siit turnisime läbi metsa edasi kuni kalurikoja metsaonnini. Kurrrrja küll, see oli ikka väga äge kohake ja järgmine kord kui Hiiumaale satun katsun seal ööbida.
Siit edasi kiiruga veel Ristna kaitserajatisi uurima. Turnisime üles ka kohalikku nõukaaegsesse tulejuhtimistorni, see on elamus omaette, isegi Ziilu turnis üles peale väikest vastupunnimist 😀 Sealt avaneb ümbrusele ikka muljetavaldav vaade. Samas läheduses on ka vene sõjaväe poolt ehitatud kortermaja, see on juba korralikult metsa kasvanud kuid üllatuslikult pole seal sees midagi väga lõhutud. See näeb välja nagu meie oma kohalik Tsernobõl. Ja oligi aeg praamile kimada. Tegime kiire peatuse veel merekaubamaja juures. Seda soovitan kah külastada, seal näeb mida kõike meri kaldale on toonud sealkandis.
