Tsill
-
Ööloomaaed vol.2
Nonii õnnestus teist korda ka öösel loomaaeda pääseda 😉 Varem korra juba käinud pesakonnaga ja hakkas meeldima. Seekord saime uudistada ka uut Õismäe poolset väravat, sellel on mingi moodne nimi 😀 loomaaia keskkonnahariduskeskus. Iseenesest tänuväärt teema, seal saab osaleda mitmetes põnevates huviringides. Seal on ka laste loomaaed 😉
Kui rahvas kogunenud jagasid giidid meid gruppidesse ja loomaaia tutvustus käks lahti. Kõik grupid alustasid erinevatelt kohtadelt, et üksteist mitte segada. Meie alustasime nagu eelminegi kord kitsede juurest. Mõnel kitsel ikka päris korralik lenks peas, saaks mõne kätte…. Ekskursiooni käigus kuulsime nii mõndagi põnevat loomade kohta mida varem ei teadnud. Kui giid oskab hästi rääkida siis on grupp hiirvaikne ja kuulab 😉 meie oma oli selline 😉
Jääkarule oli antud puuri vahelt üks oks maiustamiseks, mängis ja matsutas sellega tükk aega. Krt on ikka pirakas elukas küll… looduses ei tahaks ta nina alla sattuda…
Kui õues tiir peal läksime uurisime roomajaid ja muid selle maja elanikke. Jäädvustasi mõned elukad niikaua kui meile paar eksponaati näppimiseks toodi. Eelmine kord näidati meile maakera suuruseid prussakaid ja vöölooma siis seekord näidati elevandi hammast ja paari elukat kah.
Lõpuks oli öö käes ja ekskursioon läbi. Igatahes päris tsill üritus oli ja võimalusel kasutage seda varianti loomadega tutvumiseks. Piletid on küll üsna krõbeda hinnaga ja müüakse väga ruttu läbi aga peale passides saab pileti ikka 😉
-
Viuh Piiterisse
Nonii, ega ei saa siis sõpradest viletsam olla kes ühest kohast tulevad ja kohe teise põrutavad 😀 😀 Sõps helistas, et kle siuke teema vaja Pihkvasse minna tal miskit rauast “terviseketast” vaja…. meil siin pidavat müüdama ainult plastmassist. Nujh vaja siis vaja… ja ega mul midagi targemat teha ka polnud. Mõtlesin paras seal lõunat süüa ja tagasi kimada 😀 Veidi arutasime ja kaalusime värki, krt Pihkvasse Tallinnast ühistranspordiga suht nigel minna. Ma räägin sõpsile, et kle tõmbame parem Piiterisse, transport sinna liigub sama tihedalt kui Kopli tramm 😉 Mõeldud tehtud, kohe nett lahti ja pileteid sebima… Mõtlesin veel kas võtan 0.10 või 0.30 bussile piletid. Sabakont ütles, et võta 0.30 see paneb ühe jutiga kohale ilma peatusteta. Võtsin 2 edasi-tagasi piletit ära, pilet vaata, et sama odav kui Tallinnast Tartu. Kui piletid sebitud leppisin sõpsiga kokku, et haarab mind kodust peale ja lähme koos Tallinna bussijaama. Krt ma juba ammu täheldanud, et see on üks eriti värdjalik koht… Öösel kella üheni on lahti aga juba alates kella kaheksast õhtul on see välja surnud, kõik kohvikud-putkad kinni, rahvas tiksub tuimalt bussi oodates. Mitte ühtegi asja ei ole võimalik osta… Hea, et veel peldik pole kell 8 kinni 😀 😀 Vähemalt miski kohviautomaatki võiks olla aga kus sa sellega…
Hea, et sellele 0.10 bussile pileteid ei võtnud… see silmini rahvast täis. Lõpuks tuli meie buss kah, näitasin bussijuhile moblas piletit ja kobisime peale. Saad sa aru kogu buss oli meie päralt, rohkem reisijaid ei olnudki… bussijuht ütles, et valige meelepärased kohad ja kobige kotile. Ega seda saanud kasutamata jätta 😉 viuh sirakile terve istmerea peale. Äratus oli siis kui me juba olime piiripunkti väravast sees, tavaliselt aetakse juba kuskil Narva keskel üles. Eesti poolel läks välgu kiirusel, ainult 2 passi ju kontrollida… ja juba kimasime Vene poole piiripunkti…. Krt seal hull järts bussidest Luxekspress ja see 0.10 väljunud bussid meie ees. Me juba mõtlesime nonii tunnike hooleta niisama tiksumist. Aga bussijuht hea säga ütles, et lipsame mööda… lähme sõiduautode reast. Mõeldud tehtud, käis näitas oma passi ära ja me kah, toll vaatas bussi üle ja tuld…. ei läinud vist kümmet mintsagi 😀 😀 Jaanilinna Neste tanklas oli veel miski 5 mintsane peatus, seni kuni tankimine käis. Hüppasime korra sisse, et kempsus käia ja väike unekohv võtta…. Saad sa aru mida kemps seal oli… veevabad pissuaarid, pildid, peeglid ja mis eriti teema…. täiesti puhas ja korras… Krt meil pole kuskil bensukas sellist ägedat ja nii puhast kempsu näinud. Kohviautomaadid olid ka päris edevad… pole ammu nii kobedas bensukas käinud. Kohv joodud viuh bussi kotile tagasi.
Äratus oli Piiteri bussijaamas, kurja see on nagu kindlus… mitmemeetrine aed ees politsei valvab jne jne. Viimati kui käisin siis sai välja saabuvalt bussilt läbi terminali aga nüüd lausa eraldi väljapääs ja terminali ei saa. Kui terminali tahad minna siis lähed väljast uuesti sisse täislaks kontrolliga, kotid röntgenisse jne. Meil polnud sisse asja, lonkisime metroosse ja tiksusime kesklinna. Kurja siin oli päris külm Admiraliteiski metroojaama juures kobisime kohe kohvikusse sooja saama. Seal nurga taga oli päris hubane pisike kohvik, sooja toitu seal ei saanud aga kohvi kõrvale sai saiakest või kooki. Kohv oli 100 rutsi ja täiesti ok värk. Türgis oli kohv ikka täis pask selle kõrval mis siin sai. Tiksusime tubli tunni kohvikus, kuskil pidime aja parajaks tegema, enne kui poed lahti tehakse ja saab seda “terviseketast” otsima hakata 😀
Kui kohv joodud lonkisime vaikselt mööda Nevskit Gostinõi dvori poole. Kaasani katedraali juures tegime väikse peatuse ja piilusime sisse kah, väidetavalt sellisel kujul ehitati ta pühendusega 1812 aasta sõdade kangelastele. Samas piilusime ka Singeri maja (tänapäeval tuntakse seda muidugi rohkem “Dom knigi” nime all) mille katusel oleva kupli olevat teinud Adamson aga eks Nevskil ole temast jälgi õige mitmetel majadel 😉 Huvitav, et lund kuskil ei näinud aga üks auto seisis siin täitsa lumine… kust ta küll tuli…
Lõpuks jõudsime Gostinõi dvori juurde aga krt ikka oli meil aega veel pool tunnikest enne kui avatakse… Mõtlesime, et äkitse siin on esimene variant spordipoest kust saab selle otsitud vidina. Tegime vähe aega parajaks väise tiiruga kõrvaltänavates. Seal nägi nii sügiseseid kompositsioone kui ka elektrikust sõbrale silmailu juhtmete näol 😀 😀
Vahepeal sigines tänavatele miljon politseinikku…. Miski vippide saatmine käis. Lõpuks tehti Gostinõi dvor lahti aga selgus, et seal polegi sporditarvete poodi… Üks abivalmis müüa vaatas meile netist kus võiks olla sellist staffi. Ütles, et Moskovski prospektil on selline pood nagu “Sportmaster” äkitse seal on. Kuna sinna sai ka metrooga otsustasime käsitsi minna.. aega meil ju sitaks. Panime vaikselt mööda Sadovajat ajama… see tänav pisikesi poode täis ja isegi üks spordipood oli. Hüppasime kohe sisse aga sealt saadeti kohe viisakalt välja tagasi jutuga, et oodake vähe pood alles kinni. Lonkisime siis üle tee sööklasse aega parajaks tegema. Sellised sööklad kipuvad seal enamjaolt usbekkide omad olema… ega ei eksinud oli seegi nende oma 😀 😀 Võtsin spagetid… need tundusid kuidagi aktuaalsed olema hetkel. Spagetid olid seente ja kanaga… üllaülla kusjuures täiesti söödav oli. Peale sööki kobisime sinna poodi tagasi, ennäe imet saimegi sealt ühe selle vajaliku ketta, rohkem polnud. Egas miskit lonkisime edasi, teel oli mingi päris huvitav muuseum 😉 seekord sisse ei astunud aga jätsin järgmise tripi jaoks meelde. Lõpuks jõudsime sinna spordipoodi kah mida meile pakuti aga kahjuks seal ei olnud neid müügil. Lonkisime vaikselt Sennaja metroojaama poole vahepeal sai muidugi surfatud netis kus veel sporditarvete poodi on. Kuskil teises servas leidsime kah aga sinna küll käsitsi minna ei viitsinud. Sennaja metroojaama juures märkasime, et seal kah miskine kaubakeskus.. Põikame sisse äkitse on spordipood kah…. Täitsa oli aga väga spetsiifiline. Aga avastasin, et siin oli väga ok hobipood… väga suur ja hea valik kõikvõimalikku staffi. Leidsin sealt ühed tangid mida ma meil siin osta pole raatsinud kuna räme kirved on. Seal poes olid need jämedalt 14€ meie 35€ asemel. Ei tea muidugi kas ma ikka ostsin need ära 😀 😀 Muidugi kassas ootas mind päris huvitav üllatus mida ma pole veel Venemaal kohanud… Küsiti kas mul on poe kliendikaart…. ütlesin, et pole… müüja küsib uuesti, et aga äkki mul on üliõpilase tunnistus või pensionitunnistus.. Ma ütlesin, et pensionitunnistus küll on aga mitte kohalik. Müüja ütleb anna siia…. no andsin siis ja ülla ülla pea 300 rutsi tuli soodukat kohe viuh. Muidugi mis veel on siin äge, et kui Eestit kiidetaks IT poolest siis meil ma ei ole kuskil kohanud, et poetšekil oleks QR kood. Aga siin on igal tšekil 😀 😀
Sennajast panime metrooga edasi Ploshad Vosstanija jaama ja sealt edasi käsitsi spordipoodi otsima, algul panime mööda ühele poole siis teiselepoole 😀 😀 ei oodanud, et see miski pisike keldripood on aga samas saime siit vajalikud vidinad kätte. Kui vidinad käes lonkisime metroo poole tagasi. Siinsamas jäi silma üks elektroonikapood… Astusime korra sisse… no meie oomipood on selle kõrval ikka väga porno. Sitaks hea valik oli poes kõikvõimalikku staffi ja hinnad ka väga head. Jätsin meelde kuhu järgmine kord suurema kotiga lähen 😉 Enne metroojaama põikasime korra sisse ka Nevski keskusesse, et Stokmanni vaadata 😀 😀 Tegelikul oli vaja põiel käia… Kuna paar tundi oli bussini aega siis kimasime uuesti kesklinna tagasi.
Põikasime korra paleeväljakule aga mööda Bolshaja Morskaja tänavat ja ennäe imet jälle midagi uut. Ei teadnudki, et seal on illusioonimuuseum ja veel üks vahakujude muuseum. Need said ka kirja järgmise tripi projekti 😉 Ermitaaži kah seekord trügima ei hakanud kuna aega nii pikalt pole kui vaja oleks 😉 Ermitaaž on maailma suurimaid kunstimuuseume, mis asub kunagistes keiserlikes paleedes. Omavahel galeriidega ühendatud hoonetes paiknevas muuseumis olla ühtekokku üle kolme miljoni eksponaadi. On öeldud, et kui seisatada iga eksponaadi ees ühe minuti, kuluks kogu muuseumiga tutvumiseks 70 aastat…. Paleeväljakul polnud midagi muutunud… ikka tõllad ja taaskehastajad kohal pildistamiseks või sõitmiseks.
Egas midagi edasi väike tiir vaskratsaniku ja Iisaku katedraali juurde ja oligi aeg bussijaama sõita. Kobisime metroose ja tuld. Enne bussile minekut veel kohustuslik Prisma ja apteegi külastus 😀 😀 Mõned rohud nii omale kui perele, siin need märksa odavamad.
Ostsin nagu ikka terve kuhja kohukesi 😀 mulle meeldib, et nad on pakitud karpidesse siis ei lähe kotis lögaks. Ja suht söödavad on need ka. Peale shopingut oli nats veel aega ja põikasime läbi siinsamas Ligovski prospektil olevast Vietnami sugemetega kohvikust “Dedushka HO” siin olen korra varem ka käinud, täitsa ok söögikoht ja paras enne bussile minekut midagi hamba alla pista kui kebabist ja shavermast on kopp ees… siin on muud ka 😀 Kõhud täis kobisime bussijaama. Seal nagu ikka sisse saad läbi röntgeni ja metallideteka aga sellega asi veel ei piirdu 😀 terminalist edasi bussi juurde saamiseks pead politseile pileti ette näitama ja just sellele bussile mille väljumine on välja kuulutatud. Seekord oli bussis 19 inimest aga sellegipoolest sai laiutada ja magada 😀 Piirist saime ka viuh üle ja Tallinnas olime 40 mintsa varem kui oleks pidanud olema 😉
-
Šokolaad
Kuidas sa ikka hommikukohvi jood tuimalt 😉 Kui võikut teha ei viitsi tuleb võtta väike magus amps šokolaadi päeva alustuseks 😀 😀
Kilone piimašokolaad tundus täitsa paras selleks olema 😉 Kui te sellist Valgevenes poes näete siis soovitan kindlasti osta, palju parem kui meie praegune Kalevi toodang. Ja hind ka väga ok.
-
Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.1
Eelmisel aastal sai algust tehtud Madisepäeva lahingupaiga otsimisega, siis seda leida ei õnnestunud. Proovisime sel aastal uuesti. Vabadusvõitluse üks pöördelahinguid peeti 21.09.1217 muistses Sakala maakonnas. Lahingu asupaika pole õnnestunud täpselt tuvastada, kuid arvatavasti toimus see Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel oleval alal. Eestlaste väge juhtis muistse vabadusvõitluse tuntuim kangelane – Lõhavere vanem Lembitu. Tema juhtimise alla koondusid võitlema enamus maakondi sakalast rävalani välja. Henriku kroonika järgi koosnes sakslaste vägi, mida juhtis Mõõgavendade ordu meister Folkvin, 3000 mehest ja eestlaste oma 6000 mehest. Hoolimata arvulisest ülekaalust õnnestus sakslastel liivlaste ja lätlaste abiga eestlaste vägi purustada ja põgenema sundida. Lahingus langesid paljud eestlaste vanemad, sealhulgas ka Lembitu, kelle keha rüvetati ja pea võeti sõjasaagina kaasa. Vastaste poolel oli tuntuim langenu liivlaste vanem Kaupo. Seekord kogunesime taas lahingu aastapäeval asja uurima. Kui kõik kogunenud, jagati natuke nänni, Ain Mäesalu pidas väikse sütitava loengu….
Tegi Otepää püssi koopiast kõva käraka avapauguks ja läkski lahti lahingupaiga otsimine. Organisaatorid olid pikalt teinud eeltööd ja valmis oli vaadatud paar potensiaalset põldu kus asi võis toimuda.
Ilm oli suht niru aga see meid ei seganud, pole s… ilma on s… varustus 😉 😉 Ürituse sponsor oli motivaatoriks põllule peitnud hulgaliselt “münte” mida sai leidmise korral nänni vastu vahetada. Leide nagu ikka äärmusest äärmusesse traadijuppides eheteni. Oli ka päris põnevaid leide ja paar Lembitu aegset vidinat kah 😉 Juba hakkas väike lootus tekkima 😉
Üks mõõganupp leiti kah, see oli päris edev asi. Ain juba uuris, et leitud mõõganupu alumine osa viitab Norra mõõgauurija Jan Peterseni eristatud S tüübile, kuna hõbekaunistused on kehvasti säilinud, siis ei saa päriselt välistada ka R tüüpi. Selle skeemi koostas vene arheoloog Gleb Lebedev ja III rühma mõõkasid peab ta viikingite eliitsõdalaste relvadeks!
Leiti ka mõned vot sellised rauajunnid, kui keegi veel ei tea mis need on siis… Need on jäänaelad, isegi neid õige mitmeid leidnud. Tsiteerin siin Aini: hobuste jäänaelu hakati Eestis kasutama ilmselt 10.-11. sajandi paiku ja eestlased kasutasid neid tõenäoliselt vähemalt 13. sajandi lõpuni. Ilmselt seejärel mindi üle hobuseraudadele. Minu arvates on vanemad veidi väiksemad ja alusplaat on kas ristkülikukujuline või siis üks serv sirge ja teine kumer, aga 12.-13. sajandi jäänaelte alusplaat on ovaalne. Päris kindel selles veel ei ole, sest meie arheoloogiakogudes on neid väga vähe ja olemasolevad pole eriti täpselt dateeritavad.
Päeva lõpuks oli põldudelt kokku korjatud lisaks asjalikele leidudele ka tohutu hunnik rämpsu. Huvitav palju see aasta metalli tuli, eelmisel aastal oli vist 110 kilo. Meie tegemisi käis ajaloo jaoks jäädvustamas ka meedia, mõningaid pilte ja videot saab piiluda siit. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal lahingupaika tuvastada aga pole hullu, seeme pandi mulda ja järgmine aasta lahingu aastapäeval jätkame otsinguid 😉 Kui eelmine aasta tuli vikupott siis ega see aasta saanud kehvem olla, leidsime muistse asulakoha 😉
Ägedaid leide oli palju…..
-Hilisrauaaegne kuudisekujuline vahelüli.
-Hilisrauaaegne käevõru.
-Hilisrauaagne moonnuppotstega hoburaudsõlg.
-Hilisrauaaegne tuleraud
-Hilisrauaaegne pannal
-Hilisrauaagne võreripats.
-Ristripats
-Laieneva kilbi ja lahtiste vaheliti otstega sõrmus – 13. saj.
-Pliist kuup, mis on senini müsteerium? Eks ma siin täiendan seda teemat jooksvalt 😉Aitäh kõigile asjaosalistele kes saatsid mulle leidudest pilte ja lubasid kasutada. Järgmisel aastal kohtume põllul…. rsk 😀 😀
-
Türgi trip. Maa ja taeva vahel… Parasailing
Nii Kuna seda lõbu sai mitu päeva oodatud siis tuli see nüüd ka kuidagi ära teha. Krt lombakana vist üsna keeruline aga pole hullu. Päevane õhulend ei saa ometi nüüd segada tsilli 😀 😀 Komberdasin koos poistega kuidagi randa ja küsisime kas saab. Öeldi, et saab ja kohe, seekord noorem isegi julges kaasa tulla aga vanem pani pidurit. Huvitav, et muidu kõva tellingumees ja turnib igal pool aga siin kardab krt 😀 😀 Egas midagi kobisime kaatrile ja tuld. Päris äge teema on, traksid pannakse jalga mille peal istud puri on kaartil vintsiga kinni. Nendesamade traksidega pannakse viuh purje külge kinni ja siis lastakse vintsiga kaatrist lendu. Asi käib suht kuiva jalaga nii start kui maandumine. Meie variant oli üksteise taga paaris olla aga teistel on siin ka variant kus saab kõrvuti olla. 15 mintsa lendu kahekesi maksis 80$ tegelikult päris kirves lõbu.
Päris äge kogemus oli ja vaade ka päris vägev. Kuigi siin peaks saama üles 300 meetri peale siis seda väga ei usu. See lipuga mägi on 318 meetrit seega peaks suht samal tasapinnal olema aga visuaalselt küll ei ole nii kõrgel kui ülevalt horisonti vaadata.
Tegin ülevalt paar pilti kah, vaade väga ok. Kahju, et siin lahel toimus ja nii lühikest aega, oleks tahtnud sealt pildil paistvast mäenukist mööda lennata. Lõpuks kui aeg täis tõmmati meid vintsiga kaatrile tagasi. Peale meid läks miski leedu tips lendama siis juhtus väike närvikõdi ka. Kaater suri välja kui puri üsna madalal oli 😀 😀 asssaaa kui ruttu vennike kaatri uuesti käima sai 😀 😀 Kusjuures päris äge lend ja soovitan igaljuhul teravate elamuste saamiseks seda proovida huvilistel. Mulle meeldis ja ükskord tahaks seda mäest hüppamist ka proovida aga seekord ikka langevarjuga 😀 😀
-
Türgi trip. Lennuharjutused…
Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks….
Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.
Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀
-
Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga
Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.
Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.
Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.
Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.
Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.
Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.
Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀
Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.
Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.
Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.
