Tsill
-
Mahtra muuseum
Üks vana muuseumikülastus siia kah vahepeal, et rahval ei läheks meelest…. Meil on ikka veits muid asju ka muuseumites peale vikati ja kapa 😉 Mahtra muuseumis olen ammu tahtnud käia aga kuna see jääb meie tavamarsruutidelt vähe kõrvale siis pole sinna saanud ega saanud. Seekord tegime asja ainult sinna kuna seal oli veel viimaseid hetki üleval Maidla leidude näitus. Kõigepealt piilusime ikka vana kõrtsihoonet ka. Eeru kõrts on väidetavalt ainus Eestis säilinud talupojakõrts. Hoone vanimaks osaks arvatakse olevat rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811 aastast mil elamu Atla mõisa maale rajati. Hiljem kohandati see kõrtsiks. Tegemist tegelikult tüüpilise suitsutarega. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks kus toimusid mitmed kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peeru valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858 aasta 2 juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti ka pärast sõda haavatutele esmaabi.
Kõrts uuritud lipsasime muuseumi. Siin päris kõvasti vana staffi ja terve pikk jutt Krusensternide suguvõsast.
Lõpuks siis meie põhieesmärk ka 😉 Maidla leiud. Mnjaaa siin ikka oli mida vaadata. Nii mõnegi sarnase asja olen ise leidnud ja arhiivi saatnud. Kahjuks ei ole mul siiani veel õnnestunud mõõka ja vikukirvest leida aga ükspäev leian need ka 😉 Päris äge näitus oli, kahju, et selliseid näituseid tehakse üliharva. Siit ongi inimestel mulje, et meil pole ajaloos midagi olnud peale kapa ja vikati. Kuigi viimasel ajal olen kohanud nii mõneski imepisikeses kohalikus muuseumis selliseid leide, et anna olla. Suured muuseumid ei saa haisulegi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Keila – Joal ja Türisalus
Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.
Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.
Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viinamuuseum Vihulas
Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.
Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat
Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.
Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.
Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lumine Rabasaare
Polegi ammu Rabasaares käinud. Kurjad keeled räägivad, et nüüd ka viimane elanik lahkunud ja asi antud KV kasutusse linnalahingute harjutamiseks. No tuleb ju asi üle vaadata 😉 Aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Praeguse lumega on meil ikka loodus paganama ilus. Ükspäev võtan plaani ka pikema kolamise lumises metsas ja mitte kuskil matkarajal vaid ikka mõnes metsikumas kohas.
Proovisin mõnda kaugemat objekti ka telefoniga pildistada. Mnjh…. kui ei zuumi siis on suht ok. Aga nagu zuumid siis kriitikat ei kannata. Poolel teel võttis üks talumees kombainiga lund 😉
Lõpuks jõudsin sihtpunkti ka. Juba eemal oli ilusti küla silt paigaldatud ja tõkkepuu. Tõkkepuu on muidu avatud ja kinni pannakse siis kui militaristid seal hullavad. Täna oli see päev kus neid ilmselt seal ei ole. Kusjuures tee on väga korralikult lahti aetud. Kohe hea oli sõita. Pool aastakest mis ma nüüd seal käinud ei ole on siia ikka kõvasti muutuseid toonud. Korralik tähistatud parkla tehtud ja praktiliselt iga maja juures väga ammendav infotahvel koos jutu ja piltidega. Terve hulk kaameraid on ka üleval, kuigi mõni juba lõhutud. Ah jaa…. prügikaste on ka paigaldatud.
Vaatasime üle ka selle viimase elaniku kasutuses olnud maja. Siin on ka juba jõutud märatseda ja puruks peksta nii uksed kui muu. Imekombel oli veel varastamata ahju- ja pliidiuksed. Muidugi ahi oli siin edev. Keldris isegi veel tööriistad alles, põhimõtteliselt võid kohe hakata aiamaad harima 😀 Kuuris vedeles pakkide viisi kunagisi kultusajakirju “Pikker” ja “Pioneer” 😀
Kui varasemalt vedeles lasteaia juures teibasse aetud mängujänes siis nüüd oli siia siginenud jänes porgandiga 😀 Väike katusealune on ka paigaldatud kus saab jalga puhata. Nii, et jälle midagi uut on siin. Kusjuures ühtki inimest ei olnud liikumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kakerdaja
Pesakond kokku ja viuh Kakerdajasse talve nautima. Ilm oli jube ilus aga räme külm. Kummalisel kombel polnud Kakerdajas hingelistki peale meie. Lonkisime mööda laudteed järveni välja ja nautisime vaateid.
Järv oli jääs praktiliselt üleni koos oma väikeste soppidega. Sai jala ligi kõigile saarekestele 😉 Muidugi paaris kohas olid järvejääs päris ägedad ümarad lahtise veega augud, huvitav kas miskid allikakohad või muu anomaalia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jägala
Paar pilti Jägalast siis kui seal palju jääd on. Huvitav, et see juga jäätub ära nii osavalt, et jääst tekivad nagu veetorud. Läbi jää on näha ja kuulda kuidas seal sees vesi kohinal voolab. See nähtus on ise juba omaette elamus. Täna isegi imekombel siin vähe rahvast, tavaliselt on siin ligipääsemiseks järjekord hakka või pileteid müüma 😀 😀
Kodupoole kimades oli Saha kabeli juures päris efektne päikseloojang. Hullult punane oli nagu mingi ilge suur tulekahju oleks. Piltidel pole pooltki seda näha mis tegelikult oli.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
