Tsill
-
Metsas talve nautimas.
Ei pannud tihastele pekki, hoopis seemneid panin ja ise vutvut metsa, uurima mis elu seal käib. Eks sellel metsaskäigul oli üks väike tagamõte ka 😉 Üllatavalt palju oli kõikvõimalikke linnukesi. Muidu üsnagi arakesed kõik, aga sabatihased tulid ise uurima mis värk on, isegi pildile õnnestus mõni saada. Tundus, et korteritega on lindude niruvõitu, valikut küll on aga need tahaksid väljavahetust. Katsun sellega ükspäev tegeleda ja pesitsushooaja alguseks eraldada linnukestele mõned uued korterid oma laovarudest. Kui sinagi tahad mõne uue üürikorteri linnukestele üles panna siis siit saad vajaliku materjali selle meisterdamiseks või koguni juba valmis pesakasti. Isegi üks rähn lammutas ennastunustavalt puutüve, huvitab kuidas nad peapõrutust ei saa 😉
Jõe ääres kopraonu ka usinasti möllanud. Huvitav, räägitakse, et kobras järab lehtpuud ma küll nii ei ütleks…. Siin valimatult maha võetud lisaks lehtpuudele ka mändi, kuuske, lehist. Need ju vaigused aga ju siis maitseb vahelduseks. Ega ise ka ei taha igapäev makaroni süüa 😀 😀 Muidugi kõikvõimalike elukate jälgi hakkas silma värskel lumel.
Isegi nõiapuu oli õites. Huvitav miks talle küll meeldib talvel õide puhkeda?
Mis metsaskäik see ilma lõkketa ikka on. Kuidagi tuleb ju oma co kvoot ära kulutada, et Banaania seda hiinlastele rohepesuks ei müüks 😀 😀 Paar päeva metsas toimetamist ning naudin kodumaisest puidust saadud toasooja. Lahkelt jätan dotatsioonide abil “odavalt” toodetud ülikalli roheelektri teistele kütteks, mulle käivad kütmiseks puud ka.
Närvide rahustuseks väike video ka. Aga ärge pikalt vaadake, võib tekitada sõltuvust 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läänemaa nurgatagused.
Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.
Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉
Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉
Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.
Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.
Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pesapuud ja vesioinast vaatama
Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.
Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Luiste mõis
Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.
Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.
Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.
Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi kontaktivaba üritus piduritele
No võttis aega mis võttis aga lõpuks tuli ära 😀 Nüüd oli seiklust võimalik läbida ajagraafikus ka piduritel 😉 Esimene katsetus Kohilas. Sai käidud kohtades, kuhu ammu plaan minna aga aega pole olnud. Rahulikult uuritud kõikvõimalikke põnevaid kohti, kartmata ajahätta jäämist. Lõpuks sai üle vaadatud Krusensterni mälestuskivi, uuritud mitu kahurit on Alu mõisa juures. Ragistatud läbi võsa Hagudi raudteejaama vanasse ja stiilsesse peldikkusse väikemehele maailma näitama. Siin peldikus oli mõeldud isegi “survemeestele” ja “surveta meestele”, auk piisavalt pikk, et põrandat täis ei lastaks 😀 😀 Uuritud nii mõnegi laululava valmimisaastat jne.
Uuritud mõnda ägedat aga samas mahajäetud ja lagunevat mõisakompleksi. Käidud ära Rabivere matkarajal 😉 Siit rabast leiti kunagi turbalõikajate poolt naise muumia, mis valmistab kõneainet siiani.
Uuritud kuhu on mida kirjutatud 😀 😀 Uuritud Järve Taabu poolt istutatud õunapuud. Sellisest asjast polnud varem isegi kuulnud midagi. Aga nüüd teada jälle üks huvitav fakt ja üle vaadatud hiidvana õunapuu.
Sai läbi sõidetud läbi Sutlema mõisa väravatornist, käidud ära Rootsis ja ringiga Kohilasse tagasi jõudes avastada, et vabadussamba juurde on ilmunud paari tunni jooksul kuused ja tsill käib 😀 Ennäe imet jäime täiesti graafikusse ilma lisaajata 😀 😀 Loodan, et see ei jäänud Joonasel ühekordseks projektiks, vaid ka tulevikus saavad pidurid rahulikult kulgeda 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel
Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀 Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.
Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀
Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Hurghada. Koju
Viimane õhtu hotellis, homme kodulend. Tegime selle auks õhtuse koogi ja saiasöömingu 😀 😀 Siis kolistasime mööda hotelli erinevaid tiibu, kusagilt kola vahelt õnnestus mingil ime moel isegi peaaegu katusele turnida 😀 Kui tiir tehtud siis tuppa kotile. Noh aga kuidas sa muidu ikka teada saad kus tuvid elavad 😉 Kusjuures hotelli soovitan küll kõigile, kes palju rahvast ja läbu ei kannata. Väga mõnus ja vaikne. Laval lõpeb programm ära kell 23 ja peale seda on harras vaikus.
Hommikul väike hommikusöök, siis sai veel veits niisama tiksuda ja juba oligi buss järgi. Lennujaama sõit, ei midagi erilist ainult lennujaama kontrollpunktis vaatasin, et väljuval suunal on ogadega lamav. Siinsamas ehitatakse korralikku suurt parklat vist.
Lennujaamas kõigepealt kraaditi kõiki, ei mingit koroonatõendi küsimist, edasi nüri kontroll, kõik inimesed metallidetektorist läbi ja staff röntgenist. Naised eraldi reast ja mehed eraldi. Kurja kõigil kästi isegi jalatsid ära võtta 😀 😀 Iseenesest läks kogu jant kiirelt ja probleemivabalt. Edasi sai tiksutud mitu tundi pooltühjas terminalis. Turvamehed lasevad mööda terminali ringi golfiautodega, jummala õige, kui koguaeg käsitsi edasitagasi tammuda kulub nädalas paar kingi 😀 😀 Huvi pärast vaatasin tabloolt kust ilmaotsast siia lennukid käivad. Johhaidii tundus, et Venemaalt käivad siia lennukid igast külast. Aga samas kohtasin venelasi kogu tripi vältel üllatavalt vähe, ju istuvadki oma nädala hotellis ja siis viuh tagasi. Vahepeal ajaviiteks piilusin aknast meie lennukiga toimetusi. Kõiki asju tehti rambi otsas oleva lennukiga korraga, nii pagas peale kui tankimine. Isegi tuletõrje auto oli sel ajal lennuki juures. Aga nagu pärast selgus kurb tõsiasi siis lennukis kuuma jooki ei saanud, egiptlased koitasid ja ei andnud vett…
Aja parajaks tegemiseks töllasime mööda poode ka. Turistinänni on kõikvõimalikku, muidugi ei tea mis värk nende hiigelsuurte tillidega kujukestega on…. Kui Türgis on praktiliselt igas letis tildo kujulised seebid siis siin on igas letis väikesed vändagängsterid 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Ruumi oli laialt sai terve rea peal laiutada. Sai lennukiaknast mõned pildid ka tehtud nii Hurghadast, mingitest mäetippudest mis paistsid üsna lähedal ja ka tuledesäras linnakestest. Aga mis riigi linnad seda nüüd küll ei tea 😀 Muidugi lennukis ajas sita keema mingi täis joonud vene tibi, küll istus ühe koha peal siis teise ja kolmanda, oksendas ja tuli käis mitu korda pinda, et ma mujale istuks tema tahaks kolmese rea peal magada. Paar korda saatsin ta viisakalt kukele aga no ei saanud raibe aru. Õnneks valdan natuke venekeelset slängi, oi kurja see mõjus hästi. Peale seda kui ma olin paari krõbeda sõnaga öelnud mis ma temast arvan, istus vait kui sukk paigal maandumiseni, sai väga hästi tukutud ühel istmel ja kui lubati tõusta kadus nagu s… ihust raketi kiirusel väljapääsu suunas.
Irwww, Tallinnas nii külm, et lennuk ei saanud rampi vaid kuidagimoodi aeti ligi trapid ning tuli käsitsi lonkida läbi õue terminalini sadakond meetrit 😀 😀 Kokkuvõttes oli väga tsill natuke teistmoodi elu vaatamas käia. Sai puhata sellest tüütust koroonatõendist ja maskipaanikast. Kogu tripi vältel ei läinud kusagil vaja negatiivse testitulemuse papiirenit peale Tallinna lennujaama. Kohapeal ei koti kedagi su tõend või mask. Ainult allveelaevas paluti maskid ette panna, see oli ka ainus kord. Ühes poes kuulsin täitsa oma kõrvadega kuidas müüja ütles poes turistile, kes just äsja ukse taga oli hoolikalt maski ette seadnud, et meie poes ei pea maski kandma. Kõik elavad, ei sure ära ega nakatu koheselt kui maski pole, nii nagu meil räägitakse. Ivermektiini koroona raviks ei toonudki 😉 Ei uurinud ka, aga pidavat olema apteekides vabamüügis. Türgis on see ka apteekides vabamüügil aga saada ei ole, sest haiglad on koroonaraviks kõik kokku ostnud. Ilmselt ikka toimib ja Helme jutus on iva, tühjalt kohalt haiglad seda kokku ei ostaks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
