Tsill
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Pesakastide töökoda
Kui muidu tellitakse meilt lindude pesakasti meisterdamise komplekte korraga paar tükki siis seekord telliti neid lausa 60. Egas midagi, sebisin kärutäie sobivaid laudu ja läks saagimiseks. Aga nagu ikka siis kui sul on vaja palju saagida peab kindlasti midagi juhtuma 😀 😀 Seekord otsustas töölepingu juba teist korda järjest üles öelda platesaag. Ühel hetkel oli lihtsalt suits väljas ja maha põlenud ta oligi 😉 Seekord otsustasin, et rohkem seda parandama ei hakka ja ostan uue miiusae. No aga asjad juhtuvad ju ikka sellisel päeval kus kõik ehituspoed on kinni või asuvad megakaugel. Pool päeva jebimist ja uus saag oligi olemas. Siis veel pool päeva ja pesakastide komplektid olidki valmis saetud ja pakitud.
Need pesakastid läksid metsa koos metsaistutusseltskonnaga. Ma arvan, et see oli väga tänuväärne üritus, kahju, et selliseid üliharva korraldatakse. Kahjuks puudub statistika mitu korterit välja üüriti 😉 Kui teil tuli nüüd samuti mõte linnukestele pesakaste üles panna siis meie poest saab nii valmis pesakaste kui ka komplekte koos lastega meisterdamiseks.
Loodame, et need pesakastid pandi ilusti üles ka. Mitte nii nagu ühed tegijad seda tegid. Ülespaneku asemel visati need lihtsalt ühte mahajäetud majja kuhja ja sinna nad jäid
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Siis kui tuuakse palju kala…
Huh siis kui tuuakse palju kala, eriti veel head kala siis tuleb sellega kohe tegeleda 😉 Vene ajal loobiti tuulehaug üle parda või söödeti sigadele aga proovi teda nüüd saada. Hooaeg kestab paar nädalat ja sel ajal kõik püüavad ja müüvad. Hind on seinast seina. Müstika on see, et Tallinna ümbruses müüvad vennikesed värsket tuulehaugi 2 – 3€ kilo aga Pärnakad kes sõidava ulmeringi läbi Haapsalu Tallinna müüvad seda 1,5€ kilo. Kes kui ruttu rikkaks tahab saada…. Egas midagi sai paarkümmend kilo sebitud, puhastasin ära. Osa suitsu ja osa kuivama. tänapäeval muidugi mooduvärk suitsetada kogu sitaga aga ma ei leia pointi miks ma peaks pead ja sisikonda suitsetama… Kui puhastatud, kerge sool peale ja suitsetama. Sai katsetatud kahte tüüpi suitsuahju. Nii tavalist traditsioonilist lepapuudega köetavat kui ka kinnist kuuti kuhu viskad vanniga lepa saepuru sisse mis siis hõõgub vaikselt, ahju ennast võid kasvõi tõrvapapiga kütta 😀 😀 Minumeelest on see viimane suht porno, et saepuru suitsema hakkaks pead ikka usinalt kuuma andma aga see kuumus jõuab kala ennem ära küpsetada kui suitsu välja saad 😀 😀 Liha jaoks see käib küll aga kala…. Kuivatab ära…. Traditsioonilises pole vaja kuuma hullult anda, regullid vaikselt ise suitsu ja kuuma. Igatahes said väga mõnusad ja mahlased 😉
Siin nad siis on… Nämmaaaaaa. Kala otse ahjust ajalehel, väike kohv kõrvale ja super…
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Nõmmeveski pilvepiirilt
Üle hulga aja sai käidud Nõmmeveskil luusimas. Kui muidu seal kolatud igal aastaajal küll ja küll aga drooniga pole sinna veel jõudnud. Nüüd siis sai see asi ka lahenduse 😉 drooniga ülelend tehtud. Mõtlesin, et äkki näeb pilvepiirilt seda vana elektrijaama kanalit ilusti, aga kahjuks on see üsna võssa kasvanud ja polegi eriti näha. Aga hoolikal vaatlemisel ikka midagi aimatavat näeb.
d
