Tsill
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Peeter Suure Merekindluse Pääsküla rooduvarjend nr.1
Sai mõnda aega tagasi sportlikust huvist laternamatka seltskonnaga käidud Pääsküla avastamas. Pole midagi öelda, matkajuht oli Pääsküla ajaloo omale enamvähem selgeks teinud ja oskas üsna pädevalt rääkida. Ma tavaliselt olen harjunud selliseid kohti ise avastama aga tänapäeval on see nii mõneski kohas probleemne. Lihtsalt tuimalt on uksed ette pandud ja sisse saad ainult ekskursiooniga. Muidugi mõnes kohas väidetavalt kaitstakse ka mingitele ulmeprojektidele viidates olematuid nahkhiiri jne. Mind alati hämmastab nende ulmeprojektide juures mingi hull paanika millest ilmselt ei saa projektide aretajad ise ka aru. Näiteks Humalas käib omastarust hull nahkhiirte kaitsmine. Kunagi kui need käigud lahti olid ei näinud seal kunagi mingeid külastajate horde. Militaarrajatised on siiski veidi spetsiifilisemale seltskonnale huvipakkuvad objektid ja seal suva vennad kummikutega ei luusi. Ühel hetkel ärgati, et oi seal talvitub paar nahkhiirt, paneme kogu teema kinni 😀 😀 ja jube probleem on kui sealt keegi omaette vaikselt läbi jalutab. Aga samas kui käid klotsi välja, siis mingi paarikümneliikmeline seltskond taskulampidega vehkides ei häiri ühtki nahkhiirt. Kus asja loogika on? Aga eks meie Banaanias puudub juba ammu igasugune loogika.
Ega mind selle matka juures muu eriti ei huvitanudki kui see rooduvarjend nr 1 kuhu niisama sisse ei saa. Muidugi kohe alguses pean ütlema, et tegelikult on asi natuke petukaup. Varjend on ammu juba kivipurustist läbi lastud ja seda tegelikkuses enam ei eksisteeri. Luusida saab ainult tunnelis mis ei erine muudest rooduvarjendite vahelistest tunnelitest mitte millegiga. Marsid trepist alla ja siis on paarsada meetrit paasi raiutud tunnelit. Muidugi siin on ka üks ülemine ruum kuhu saab turnida aga puhtaks sealjuures ei jää 😉
Muidu tunnel nagu tunnel ikka, kohati näeb laes isegi elektrijuhtmete isolaatoreid ja mõned seinad on miskipärast tellistest laotud. Mind huvitaks miks nii ja mis nende taga tegelikult on. Tunnelites tühjalt kohalt selliseid seinu ei laotud. Asju tehakse ikka millegi varjamiseks.
-
Kus nurgatagustes saab normaalselt süüa
Vahel ikka küsitakse, et hulgud igasugu nurgatagustes, aga kas seal kuskil normaalselt süüa ka saab 😀 😀 Eks see ole nüüd selline kahe otsaga asi, kes mida söögiks peab. Mõne jaoks on burks ja friikad või kaubakeskuse kuumlett ka söök aga minu jaoks on see üldiselt rämpstoit. Ma eelistan siiski päristoitu ja sedagi eelistan võimalusel ise teha. Mõnest Eestimaa nurgatagusest söögikohast olen siin paari sõnaga kirjutanud, näiteks eriti häid käsitööpelmeene ja pliine saab Setumaal Inara kohvitarõs.
Seekord keskendume veidi Läti – Leedu nurgatagustele söögikohtadele. Tegelikult nende leidmiseks erilist vaeva nägema ei pea, küsi kohalikelt, nad teavad kus on hea toit 😉 Võnnus on näiteks päris hea toidukoht Vinetas un Allas Kārumlāde. Hinna ja kvaliteedi klass on üsnagi paigas ja seal tasub söömas käia. Kindlasti on ka paremaid kohti aga see on kohalike soovitus.
Rezeknes on näiteks päris arvestatav söögikoht IGGI bārs. See küll kohalike mõistes rohkem õllekas aga söök pole paha. Hinnaklass ka täitsa paigas ja muideks friikaid saab ka 😀 Siin viitsiti Lattet isegi tuunida, üldjuhul seda ei tehta
Daugavpilsis endas on ilmselt paremaid söögikohti aga polnud aega otsida. Seekord proovisime Daugavpilsi kindluses olevat kohvikut Cafe Arsenāls. See pole siin turistimekas muidugi ainuke kohvik, neid on siin igal nurgal. Aga kuna enamus neist olid mingid friika või burksi kohad siis need jäid kohe kõrvale. Cafe Arsenālsis eriti rahvast ei olnud, aga toitude ooteaeg päris pikk, ju äkki tegid nullist. Toit iseenesest maitsev aga üle keskmise kallis.
Juhuse tahtel sai ööbitud Vilniuse äärelinna hotellis Villa Alicante. Päris ok kohake järve kaldal, hotellil on isegi oma rand ja väike päevaspa. Kuidas siin resto poolel söögid on ei tea, aga hommikusöök on küll huvitav 😀 😀 Ei mingit rootsi lauda, lihtsalt tellid kas nr. 1 või nr. 2 😀 😀
Trakais on peatänaval praktiliselt igas teises majas kohvik 😉 Kuna ilm vähe niruvõitu siis midagi erilist otsima ei hakanud. Kargasime sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse mis polnud turiste silmini täis. Kohvik Kybynlar iseenesest üsna hubane ja menüü ka üsna pikk aga kahjuks meil tagus aeg jalaga tuhara piirkonda. Võtsime kõige kiiremini valmis saavad toidud. Said tõesti ruttu valmis ja täiesti söödavad ka veel pealekauba 😀 Hind natuke üle keskmise aga ei maksa unustada, et istume keset hooaega turistipiirkonnas 😉
Liepajas otsisime tükk aega mingit söögikohta aga ei leidnudki. Mis kinni, mis reserveeritud jne. Lõpuks nägime möödaminnes, et miski kortermaja esimese korruse korteris on söökla laadne toode. Kohvik “Turaida” oli väljast üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli vägagi mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada.
Jurmalas luusides otsisime normaalset söögikohta, kuigi neid on siin igal nurgal ja igale maitsele siis turistihooajal on need enamjaolt ülerahvastatud või siis näevad parajad peldikud välja. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Ja arvestades, et oled keset turistipiirkonda siis hinnad ei olnudki midagi mõistusevastast.
Ja eks Eestiski ole veel häid ja põnevaid söögikohti kust saad toidu ilusti karbiga kaasa kui kohapeal süüa ei jaksa 😉 Aga kodus tehtud toit on ikka üle kõige, sellest kirjutame ka ükspäev 😉
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
-
Urvaste kirik pilvepiirilt
Lõunaosariikides asjatades sai pilvepiirilt üle vaadatud Urvaste kirik. Kiriku täpne ehitusaeg pole teada, aga kirjalike allikate põhjal oli ta 1413 juba olemas. Räägitakse, et Urvaste kirik on Eesti ainus basiilika tüüpi maakirik. Erinevate allikate põhjal on palju eriarvamusi, võta sa nüüd kinni mis õige on. Osad räägivad, et kirik ehitati juba algselt basiilikana, teised arvavad, et basiilikaks ehitati kirik alles hilisemate ümberehituste käigus. Sellegi poolest on huvitav miks sellisesse kohta ehitati basiilika. Oletatavasti võis Urvaste olla ehituse ajal tähtis keskus poliitilises või halduslikus mõttes. Muidugi vaatasime lähemalt üle ka kikka kiriku tornis. Oli teine ikka päris korralikult täis lastud 😀 😀
Iseenesest paikneb kirik kõrgel künkal mis sobiks hästi näiteks muistsele linnusele või pühapaigale, aga see on minu isiklik arvamus. Ja samas kui vaadata kiriku müüride massiivsust, siis miks mitte arvata, et tegemist oli kunagi kindluskirikuga. Seekord muidugi kirikusse sisse piiluda ei õnnestunud aga eks ükspäev teeme selle ka ära 😉
Väike video pilvepiirilt
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Tõrva – Jõgeveste
Käisime ajaviiteks testimas Tõrva veemõnulat, ega midagi erilist ei ole. Nagu külasaun ikka 😉 sooja saab ja vette ka. Hulle rahvamasse ka polnud. Kokkuvõtteks, kui ootad Viimsi SPA taolisi atraktsioone siis ära sinna mine. Kui tahad lihtsalt ajaviiteks tiksuda siis mine. Peale ligunemist mõtlesime kuskil keha kinnitada aga nagu lõuna poolses Eestis tavaks, unusta ära, et õhtupoolikul midagi kuskilt saad. Kõik kohad kinni. Siin on küll muidu päris hea söögikoht “Läti Saatkond” aga seal ei kannata väga süüa. Tallinnas Viru tänaval saab ka soodsamalt kui seal, oleneb muidugi sellest ka mida ostad. Rämpstoitu saab mõistliku hinnaga, aga ma eelistan siiski päristoitu. Vaatasime siis niisama ringi mis siin keskväljaku ümbruses on. Üks põnev asi on muidugi vana alajaama hoone, huvitav mis seal tänapäeval on…
Siinsamas on ka tõrvaahju laadne sümbolehitis nagu nad seda ise nimetavad 😉 Muidugi sealsetelt astmetel avaneb ilus vaade veskijärvele kus on ujuvad saarekesed lilledega. Kui tiir peal kimasime kodupoole.
Möödaminnes põikasime Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Seal juures ja sees varasemalt sada korda käinud ja sellest pikemalt kirjutatud siin. Seekord mõtlesin, et parklast kaugemale ei lähe, teen lihtsalt drooniga paar taevapilti ja video.
Ja mida ma taevast näen… ei usu oma silmi 😀 😀 Pidin ikka kohale lonkima ja käega katsuma kas on tõsi. Kui igal pool on mingis hirmsas eneseväljenduse paanikahoos punamonumentidele kang sisse löödud, siis siin on see millegipärast täitsa puutumata. Huvitav kuidas see märkamata on jäänud 😉
