Tsill
-
Virumaa idaalad
Sai veidi hulgutud Virumaa idaaladel. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Mäetaguse mõisale. Varasemalt siin mõned korrad käidud tsillimas, hetkel on vald pannud kogu kompleksi müüki. Huvitav oleks teada, kas sellele leidub ostja ja mis on uue omaniku plaanid. Tahaks loota, et see mõnus vaikne SPA jääb ka edaspidi toimima. Mõtlesime, et piilume sisse ka Mäetaguse kirvehalli, see pidavat olema Euroopa ja Eesti suurim kirveviskamise sisehall, kas asi tegelikult ka nii on ei tea, aga lootma peab 😉 Sinna lonkides vaatasin, et sellel nõukaaegsel imeehitisel moodsa nimega mitmeotstarbeline korter- teenindushoone hakkab fassaadilt värv kooruma ja välja on ilmunud tolleaegne lööklause “Meie siht on kommunism”. Ei teagi kas see on nüüd hea või halb, et kommunismini ei jõutud 😀 😀 Võta sa kinni kumb on parem, kas “vsjo Naša” või “vsjo hui znaet tšei” tegelikult bardakk on viimasel juhul kordi suurem. Paberil oleks justkui omanik aga tegelikkuses ongi see ainult paberil.
Aga sisse me seekord kahjuks ei saanud, seega tuleb veel siinkandis luusida. Muideks kirveviskamise pesas saab ka vibu ja ambu lasta ning mitte ainult seda. Meeleheitel koduperenaised saavad ennast välja elada panni ja kulpi loopides 😀 😀
Kuna eriti õues enam luusida ei saanud rämeda vihmasaju tõttu siis tegime aega parajaks Iisaku muuseumis, piilusime Nostalgia näitust. Polnud paha näitus, kindlasti soovitan seda vaatama minna, eriti neil kes pole nõuka ajal elanud aga targutavad sellel teemal kui sitt siis elu oli 😀 😀
-
Aidu karjäär
Miljon korda sealt mööda sõitnud aga luusima pole jõudnud. Seekord sai asi teoks tehtud ja veidi sihitult kolatud. Aidu on ehe näide sellest kuidas tööstushiiglasest võib saada põnev veeparadiis. Aidu põlevkivikarjääris löödi kopp maasse 1974 aastal ja pidurit tõmmati siin 2012 aastal, kui kaevandamine muutus siin majanduslikult ebaotstarbekaks. Väidetavalt kaevandati siin selle ajaga umbes 90 miljonit tonni põlevkivi. Kui siin pood kinni pandi ja pumpade juhe seinast tõmmati täitusid karjäärikraavid põhjaveega. Vee tõusu tõttu jäi kanalite põhja tuhandeid puid ja muud mudru, mis teeb piirkonnast põneva paiga sukeldujatele ja aerulauduritele. Vesi on siin üllatavalt selge ja läbipaistev. Väidetavalt olla siin kanaleid 30 kiltsa tuuris ja kohati on nende sügavus 20 meetrit. Mingil ajal tehti siia rahvusvahelistele nõuetele vastav 2 kiltsa pikkune sõudekanal. Siin on olemas ka matkarajad ja RMK lõkkekohad.
Meid muidugi huvitas mida on näha pilvepiirilt. Kusjuures varasemast teadsin, et seal peaks kuskil ka parv olema, sai päris pikalt drooniga otsitud kus see on. Nägime pilvepiirilt küll silda ja mingit ujumiskohta aga parvest ei haisugi. Ja poleks ilmselt leidnud ka kui ühed matkajad poleks sellega üle kanali sõitnud. Nüüd kui suund käes siis üritasime kuidagi käsitsi sinna saada.
Panime mööda offroadi rada käsitsi minema. Käisime vaatasime üle ujuvsilla, Sellel on keskel väike jõnks sees, et alt saaks paatidega läbi sõita. Sealt edasi oleks miskit matkarada pidi ilmselt saanud ka selle parveni, aga milleks käsitsi minna, kui saab autoga 😀 😀 See oli muidugi paras seiklus mööda miskeid metsaradu. Paar korda sõitsime isegi üle selle hiidpika põlevkivi transportööri, enne kui kohale saime. Mõtlesime, et jube hea pikk toru migrantide või tööliste transpordiks 😀 😀 Aga lõpus saime kohale ja tegime tiiru üle kanali ka 😉 Ühesõnaga päris äge kohake kus tasub luusida. Muideks siin tehakse kõikvõimalikke matku, kaatrite, kanuude, džiipide jne
Väike video karjäärist pilvepiirilt.
-
Sagadi pilvepiirilt
Virumaal luusides sai möödaminnes üle vaadatud Sagadi mõis pilvepiirilt. Algselt oli plaan ka Palmse üle vaadata aga seal oli juhtumisi mingi väliüritus ja ei hakanud seal lendama. Seega panime rõhu Sagadile, seda mõisa on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1469 aastal. Aegade jooksul on see mõis olnud erinevate mõisnike käes, aga mõisa peahoone rajati väidetavalt alles 18 sajandil von Fockide juhtimisel. Mõisa peahoone on päris korralikult taastatud ja selles asub muuseum koos autentse mööbliga. Tõllakuuris on päris arvestatav metsamuuseum. Valitsejamajas on hotell ja restoran. Muuseumide külastus jäi seekord ära, aga eks nendes ole juba käidud ka ja soovitan teistelgi käia.
Niikaua kui droon lendas ja väikese video tegi sai luusitud kasvuhoones ja aias. Aias on päris huvitavad kastpeenrad lilledega ja muidugi saab aimu putukahotellist ning erinevatest pesakastidest. Iga pesakasti juures saab kuulata erinevat linnulaulu
Väike video Sagadist pilvepiirilt
-
Vainupea kabel
Sai pilvepiirilt üle vaadatud Vainupea kabel, esimene kirjalik märge siinse puidust rannakabeli kohta pärineb 1741 aastast. Väidetavalt enne seda peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Vainupea oli üks neljast Haljala abikirikust. 19 sajandi teiseks pooleks oli vana puukabel aga tugevalt lagunenud. 19 sajandi lõpus alustatid Aaspere ja Sauste mõisniku parun Eduard von Dellingshauseni eestvedamisel uue kivikiriku ehitust. Siinjuures on huvitav see, et kui tavaliselt tol ajal ehitati ennem kirik ja siis ükspäev ka torn sinna külge siis siin tehti vastupidi 😀 😀 Kõigepealt ehitati vana puukiriku külge kivist kellatorn ja alles hiljem torni külge uus pikihoone. 1948 aastal kabel suleti nõukogude võimu poolt ning see rüüstati ja lagunes. Kabel taastati ja pühitseti uuesti sisse 1989 aastal. Tänasel päeval korraldatakse siin nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi.
Siinsamas kabeli läheduses on ka pisike kalmistu kus näeb päris huvitavaid omaaegseid kalmukujunduse lahendusi. Isegi üks korrastatud metallpärg hakkas silma. Siinse kalmistu vaikuses ja meretuulte vallas puhkavad vanad kaptenid, koolmeistrid, kalamehed, rannalapsed ja mitmed põlvkonnad randlasi.
Vainupea kabel pilvepiirilt
-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Teatrietendus “Viikingid”
Mõnda aega tagasi sai vaatamas käidud Südalinna Teatri väidetavalt just nimelt Viikingite küla jaoks loodud teatrit. Iseenesest reklaam oli hea 😉 Publikut ootab põnev lugu Skandinaavia jumalatest ja kangelase teekonnast, kirvevõitlused, ehtne viikingilaev drakkar, lahingustseenid, tulehiiglased ning valküürid – sõjaneitsid, kes hõljuvad lahinguvälja kohal ja otsustavad, millised langenud sõdalased pääsevad Valhallasse. Lavastuse kulgu saadavad nornid — kolm saatusejumalannat, kes kommenteerivad toimuvat poeetilise tekstiga nii eesti kui ka vene keeles. Kuigi lavastuses on palju võitlusstseene, puudub hirmuelement. Rõhk on eepikal, poeesial ja filosoofial. Etendus sobib nii täiskasvanutele kui ka kooliõpilastele.
Aga tegelikkus on hoopis teine, nii nagu elus ikka, et ootus ja tegelikkus ei klapi kokku 😉 Muidugi esietenduse päeval ladistas vihma sadada, päris kahju oli näitlejatest kes vihma käes ligunema pidid. Aga õnneks teise vaatuse ajal oli ilm juba päris hea. Muidu tükk iseenesest nii ja naa, aga ilgelt häiris see kakskeelne tekst. Ja ilmselt polnud ma ainuke keda see häiris. Mitte selle pärast, et vene keel miski out asi oleks, vaid hoopis tõlke pärast. Päris palju teksti tõlkes ei klappinud üldse kokku. Teater võiks siiski ükskeelne olla, siis ei lähe asjad tõlkes kaduma.
Väike video teatritükist
Muidugi vaatasime teatrit ka pilvepiirilt 😉
