Tsill
-
Mulgi elamuskeskus
Sai lõpuks veel üks kohake üle vaadatud, muidu kimad koguaeg mööda ja sisse põigata pole aega. Aga seekord oli see lausa programmis 😉 Ennem muidugi põikasime sisse Vilja tallu. Seal kasvatatakse mahevilja mis sõidab otse väljamaale ja see ei tähenda, et peale kombaini ja traktori talus midagi ei ole. Taluõuel on moodne elumaja, minispaa, tiik, tenniseväljak ning palju põnevalt kujundatud lillepeenraid. Lillepeenrad on kujundatud nii, et lilleilu on varakevadest hilissügiseni aga samas vajavad need minimaalset hoolt. Siin tegime ka hommikukohvi ning maitsesime kohalikke küpsetisi. See tegevus pidi algselt küll Täkupoisis olema aga kahjuks on sealne rahvas pika unega ja sealt me midagi tarka hommikul hamba alla ei saanud 😉
Järgmine peatus oligi Mulgi Elamuskeskus. Iseenesest asub see strateegiliselt suhteliselt hea koha peal, täpselt Helme ja Taagepera vahel. Mulgimaa omavalitsused seadsid juba ammu ühiselt eesmärgiks rajada Taagepera lähedale, Sooglemäe talukompleksi Mulgimaa külastuskeskuse kus taaselustatakse külastajale atraktiivses kaasaegses võtmes mulkide lood, tavad, mütoloogia ja pärimus. Algselt oli plaan asi avada EW 100 aastapäevaks aga läks nagu meil ikka kombeks väikese kummivenitusega 😉 Lõpuks avati kompleks alles 2023 aastal. Nüüd saab siin vaadata kuulsate mulkide tegemisi püsinäitusel, küülikut silitada ja kohvikus mulgiputru ja korpi nautida. Need toidud sai ka ära proovitud, kobiseda polnud midagi, täiesti maitsvad asjad. Muidugi kokkuvõtvalt päris kobe kohake aga pilet päris krõbeda hinnaga nagu Eestis kombeks ja selle eest ei saa te mitte midagi 😀 😀
Vaatasime pilvepiirilt ka seda mulkide imelooma 😉
-
Taagepera loss ja võlupark
Sai üle vaadatud see viimasel ajal kõvasti kuulsust kogunud Taagepera loss ja mingi imeline võlupark millest kõik räägivad. Muidugi sissepääs territooriumile üsna krõbeda hinnaga. Väravast sisenedes oli hetkeks mulje, et ohoo mis ägedad elektritõllad aga sellega ka emotsioon piirdus. Võlupark nimega “Alice peeglitagusel maal”. See ei ole lihtsalt jalutuskäik looduses – see on maagiline rännak, mis viib külastaja läbi fantaasiamaailma, kus kõik tundub võimalik ja argipäev kaob hetkega unustusse. Tegelikult on see vaid ilus illusioon, nii nagu poliitikute lubadusedki…
Aga tegelikult mida kaugemale jalutada mööda parki seda rohkem plastmassi näed. Jah mõned pärislilledega peenrad on ikka ka, aga kõik ülejäänu installatsioon on täis kräpp. Kõik loomade-lindude kujukesed, puud ja põõsad ning valdav osa lilli on plast “Made in China” 😀 😀 ja see s… jõuab ühel hetkel prügimäele. Samapalju mõtetut plasti nägi Leedu Babüloni aedades, aga seal vähemalt puud, põõsad ja lilled päris. Isegi Poola kalmistud mis on teada tundud plastilembesed paigad kahvatuvad siinse plastihulga kõrval 😉
Maitse asi muidugi aga mulle jättis eriti rõveda mulje suur mägi pargis, mis üleni kaetud plastlilledega. Nii soliidne loss oleks nüüd võinud vähemalt selle mätta päris lilledega katta, oleks kordi efektsem. Aga noh eks see plastmass olegi tänapäeva uus reaalsus, riided on juba ammu kas plastmassist või naftast
Peale väljas saadud negatiivset emotsiooni vaatasime lossi seestpoolt ka. Kui viimati siin käisime hulkumas siis nägi torn seestpoolt üsna trööstitu välja. Aga nüüd nägi see ikka kordi parem välja. Ilusaid maalinguid nägi igal korrusel. Muideks vaated tornist ümbrusele olid seekord koledamad 😉 Planeering muidu ilus, aga see plast-plast-plast. Räägitakse, et ilu pidavat olema alati vaataja silmades 😀 Ma ei te äkki mul kuidagi kehvad silmad, ühega nagu midagi nägi aga teist midagi varjutas 😀 😀
Vaatasime üle ka kohaliku lossiresto. Pole midagi öelda, ilus ja puhas. Ega toidu ja teenindusegi kohapealt midagi kobiseda pole, teenindus tasemel ja toit maitsev. Sealkandis luusides ilmselt paremat söögikohta ei leia. Hamburgerit ja friikaid müüvaid kohti ei pea ma söögikohtadeks need rohkem sellised hädaabi kohad, kui päris toitu ei leia. Siin on muidugi mingi SPA laadne toode ka olemas aga see jäi üle vaatamata.
Vaatasime selle iluduse ja koleduse üle pilvepiirilt. Kui ei teaks, et see “ilu” on kõik plastmass, siis oleks päris tšill värk. Kokkuvõtvalt sellest võlupargist 0 emotsiooni ja teist korda sellist pappi plasti vahtimise eest kohe kindlasti välja ei käiks, aga loss ise super.
Väike droonivideo kogu värgist sai ka tehtud
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Pesakastide töökoda
Kui muidu tellitakse meilt lindude pesakasti meisterdamise komplekte korraga paar tükki siis seekord telliti neid lausa 60. Egas midagi, sebisin kärutäie sobivaid laudu ja läks saagimiseks. Aga nagu ikka siis kui sul on vaja palju saagida peab kindlasti midagi juhtuma 😀 😀 Seekord otsustas töölepingu juba teist korda järjest üles öelda platesaag. Ühel hetkel oli lihtsalt suits väljas ja maha põlenud ta oligi 😉 Seekord otsustasin, et rohkem seda parandama ei hakka ja ostan uue miiusae. No aga asjad juhtuvad ju ikka sellisel päeval kus kõik ehituspoed on kinni või asuvad megakaugel. Pool päeva jebimist ja uus saag oligi olemas. Siis veel pool päeva ja pesakastide komplektid olidki valmis saetud ja pakitud.
Need pesakastid läksid metsa koos metsaistutusseltskonnaga. Ma arvan, et see oli väga tänuväärne üritus, kahju, et selliseid üliharva korraldatakse. Kahjuks puudub statistika mitu korterit välja üüriti 😉 Kui teil tuli nüüd samuti mõte linnukestele pesakaste üles panna siis meie poest saab nii valmis pesakaste kui ka komplekte koos lastega meisterdamiseks.
Loodame, et need pesakastid pandi ilusti üles ka. Mitte nii nagu ühed tegijad seda tegid. Ülespaneku asemel visati need lihtsalt ühte mahajäetud majja kuhja ja sinna nad jäid
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Siis kui tuuakse palju kala…
Huh siis kui tuuakse palju kala, eriti veel head kala siis tuleb sellega kohe tegeleda 😉 Vene ajal loobiti tuulehaug üle parda või söödeti sigadele aga proovi teda nüüd saada. Hooaeg kestab paar nädalat ja sel ajal kõik püüavad ja müüvad. Hind on seinast seina. Müstika on see, et Tallinna ümbruses müüvad vennikesed värsket tuulehaugi 2 – 3€ kilo aga Pärnakad kes sõidava ulmeringi läbi Haapsalu Tallinna müüvad seda 1,5€ kilo. Kes kui ruttu rikkaks tahab saada…. Egas midagi sai paarkümmend kilo sebitud, puhastasin ära. Osa suitsu ja osa kuivama. tänapäeval muidugi mooduvärk suitsetada kogu sitaga aga ma ei leia pointi miks ma peaks pead ja sisikonda suitsetama… Kui puhastatud, kerge sool peale ja suitsetama. Sai katsetatud kahte tüüpi suitsuahju. Nii tavalist traditsioonilist lepapuudega köetavat kui ka kinnist kuuti kuhu viskad vanniga lepa saepuru sisse mis siis hõõgub vaikselt, ahju ennast võid kasvõi tõrvapapiga kütta 😀 😀 Minumeelest on see viimane suht porno, et saepuru suitsema hakkaks pead ikka usinalt kuuma andma aga see kuumus jõuab kala ennem ära küpsetada kui suitsu välja saad 😀 😀 Liha jaoks see käib küll aga kala…. Kuivatab ära…. Traditsioonilises pole vaja kuuma hullult anda, regullid vaikselt ise suitsu ja kuuma. Igatahes said väga mõnusad ja mahlased 😉
Siin nad siis on… Nämmaaaaaa. Kala otse ahjust ajalehel, väike kohv kõrvale ja super…
