Tsill
-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Teatrietendus “Viikingid”
Mõnda aega tagasi sai vaatamas käidud Südalinna Teatri väidetavalt just nimelt Viikingite küla jaoks loodud teatrit. Iseenesest reklaam oli hea 😉 Publikut ootab põnev lugu Skandinaavia jumalatest ja kangelase teekonnast, kirvevõitlused, ehtne viikingilaev drakkar, lahingustseenid, tulehiiglased ning valküürid – sõjaneitsid, kes hõljuvad lahinguvälja kohal ja otsustavad, millised langenud sõdalased pääsevad Valhallasse. Lavastuse kulgu saadavad nornid — kolm saatusejumalannat, kes kommenteerivad toimuvat poeetilise tekstiga nii eesti kui ka vene keeles. Kuigi lavastuses on palju võitlusstseene, puudub hirmuelement. Rõhk on eepikal, poeesial ja filosoofial. Etendus sobib nii täiskasvanutele kui ka kooliõpilastele.
Aga tegelikkus on hoopis teine, nii nagu elus ikka, et ootus ja tegelikkus ei klapi kokku 😉 Muidugi esietenduse päeval ladistas vihma sadada, päris kahju oli näitlejatest kes vihma käes ligunema pidid. Aga õnneks teise vaatuse ajal oli ilm juba päris hea. Muidu tükk iseenesest nii ja naa, aga ilgelt häiris see kakskeelne tekst. Ja ilmselt polnud ma ainuke keda see häiris. Mitte selle pärast, et vene keel miski out asi oleks, vaid hoopis tõlke pärast. Päris palju teksti tõlkes ei klappinud üldse kokku. Teater võiks siiski ükskeelne olla, siis ei lähe asjad tõlkes kaduma.
Väike video teatritükist
Muidugi vaatasime teatrit ka pilvepiirilt 😉
-
Angerja linnus
Kui paar aastat tagasi siin viimati käisin olid linnuse varemed võssa kasvanud ja eriti midagi näha polnud. Aga nüüd on siin võsa raiutud, müürid konserveeritud jne. Ma ütleks, et üks viimase aja parim üllatus, et on võetud vaevaks ka selliseid kohti väärindada. Tavaliselt need linnuste kohad eriti kedagi ei koti, vahel harva kuskil midagi leninliku laupäevaku tuhinas tehakse, et linnuke kirja saada 😀 😀
Angerja vasallilinnuse puhul on ilmselt tegu kohalike feodaalide kindluselamuga mis iseenesest on mugav elupaik ja vajadusel pakub varju ka rünnakute eest. Millal labidas maasse löödi polegi täpselt teada, aga ilmselt kuskil 14 sajandi lõpp või 15 algus. Erinevate allikate põhjal põletati Angerja vasallilinnus maha Liivi sõja ajal, kuid ehitati tolleaegsete omanike poolt uuesti üles. 1622 aastal pani mingi meeltesegaduses tütarlaps sellele elamisele uuesti tule räästasse ning peale seda linnust enam ei taastatud.
Angerja linnus pilvepiirilt
-
Loone ja Lohu linnused
Väike täiendus linnustest ülelendamise projektile, seekord siis Loone ja Lohu linnused. Ei teagi nüüd täpselt kuidas on kõige õigem neid nimetada, erinevates allikates nimetatakse erinevalt. On nii Lohu I ja Lohu II kui ka Loone Jaanilinn ja Lohu linnus, võta sa nüüd kinni mis õige on aga vahet pole.
Lohu linnus olevat olnud muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, mis Henriku Liivimaa kroonika järgi kandis 13 sajandi algul castrum Lone nime. Ilmselt oli see strateegiline punkt mis kontrollis nii maa- kui ka veeteid. Sakslased koos liivlastega olla 1224 aasta talvel linnust piiranud 2 nädalat enne kui kaitsjad alla andsid ja endid linnuses oleva mandi eest vabaks ostsid.
Väike pilvepiirilt vaade Loone linnusele
Lohu linnus avastati alles 1974 ja seda puht juhuslikult siis kui seal hakati planeerima ehitustöid. Huvitav, et see linnus on Loone linnusest vaid ca paarisaja meetri kaugusel ja on ilmselt veidi vanem kui Loone. Huvitav oleks teada kas Lohu linnuse kasutajad tegid ise käsitööna veidi eemale Loone linnuse või olid seal juba uued tegijad. Ilmselt oli Lohu üks kolmest linnusest mida Läti Hendriku kroonika põhjal Loone piiramise ajal kollitamas käidi, aga huvitav mis linnused need teised 2 olid. Iseenesest peaksid need kuskil siinsamas olema.
Lohu linnus pilvepiirilt
-
Vatla linnus
Linnustest üle lendamise projekt sai täiendust Vatla linnuse näol. Linnus ise on olnud ilmselt kasutusel 11 – 13 sajand. Vatla maalinnus mis on tuntud ka kui Karuse linnus asub iseenesest looduslikult üsnagi soodsas kohas, madala paekõrgendiku serval ja huvitaval kombel on siin enamjaolt muldvall säilinud. Üks huvitav asi on siin veel. Nimelt 2016 aastal paigaldati siia Kaitseliidu poolt muinaslinnade kaardiga mälestuskivi. See ei ole mingi ühekordne projekt vaid jätk 1936 aastal Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa ideele tähistada linnuseasemed metallplaatidega. Selliseid plaate mis on ilmselt veel tollest ajast kohtab vahel mõne linnuse juures. Huvitav, et vene ajal sibulad ei löönudki neile kange sisse.
Väike pilvepiirilt jäädvustus on siin
Kui juba sealkandis siis tuleb teistegi vaatamisväärsustega tutvuda. Paadremal jäi silma päris huvitava disainiga bussipeatus. Lonkisime veidi ka Tuhu raba laudteel, siin on muideks päris huvitava kujuga vaatetorn. Sealt eriti kaugele küll ei näe aga ehk polegi vaja.
-
Virtsu ja Kuressaare linnus
Mõnda aega tagasi sai Saaremaal drooniga linnuseid piilumas käia, aga siis ei õnnestunud eriti midagi tarka pildile saada. Seda eriti Kuressaares ilge tormi tõttu. Aga nüüd sai see asi parandatud ja Kuressaare linnus ka drooniga üle lennatud. Kuna praamini veidi aega jõudsime üle vaadata ka Virtsu linnuse. Sellest suht hilisest linnusest on paari sõnaga juttu siin. Siin maapealseid pilte ei hakanud uusi tegema kuna muutunud pole siin eriti midagi, piirdusime mõne pildiga pilvepiirilt ja oligi aeg praamile kobida.
Väike video Virtsu linnusest pilvepiirilt sai ka purki 😉
Viuh praamile ja Saaremaa poole minek. Muideks, Virtsus tekkis küsimus kus siin üldse on võimalik normaalselt süüa saada. Ma ei pea silmas hamburgerit ja friikaid, see ei ole söök. Ilmselt on vastus, et ei olegi sellist kohta. Tegelikult vale puha, Virtsus saab väga hästi süüa varahommikust hilisõhtuni välja, ainult sissepääs maksab paar juudirubla 😀 😀 Võtad praamile edasi-tagasi pileti ja söö palju jaksad 😉 Saaremaal kimasime ühe jutiga Kuressaarde drooni lennutama ja seiklus alaku 😉 Vaevu sain drooni lendu ja kohe leidus miski üliagar “kitseke” kes politsei kutsus ja seda esimest korda 5 aasta jooksul mil ma olen drooniga lennanud 😀 😀 Vot ei kannata seda 1949 aasta pealekaebamise stiili, kui sul on midagi öelda või küsida tule räägi mitte ära kiibitse.
Ütleks, et politsei oli väga viisakas ja asjalik, kuigi ilmselt drooninduse kontroll on nendele veidi uus ja tundmatu asi. Pole täpselt selge mida ja kuidas kontrollida. Aga eks me kõik õpime. Korraks oli kerge arusaamatus väitega, et kogu Kuressaare on lennukeelu ala, tegelikkuses see päris nii ei ole. Linnus jääb ilusti sellesse alasse kus võib teatud piirangutega ja lennujaama lennujuhiga kooskõlastatult lennata. Need protseduurid olid ilusti täidetud ja paberid korras 😉 Lõpuks läksime sõbralikult laiali, oleks rohkem selliseid toredaid ametnikke.
Väike video pilvepiirilt
