Tsill
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ilumäe
Varasemalt palju luusinud Ilumäe kabelis nii suvel kui talvel aga kordagi pole veel torni saanud. Nüüd lõpuks see ka üle vaadatud. Päris huvitav ja veidi omamoodi torn koos oma kõrvalkambritega. Ei teadnudki, et tornis on kaks kella, siiani arvasin, et seal on üks kell. Muidugi üks vana kell on asendatud uuega aga ka vana on kohapeal olemas. Kahjuks muidugi mitte kõigile vaatamiseks. Huvitav oli veel see, et tornis pilti tehes ilmus eikuskilt nahkhiir, lendas pildile ja kadus kohe jäljetult. Ja rohkem ma teda ei näinudki, kuigi vaatasin kõik kohad läbi kus ta olla võiks.
Ja muideks ühe väga põneva asja avastasin puht juhuslikult veel. Veidi maad Ilumäe kabelist Võsu poole sõites läksin vaatama kuidas on lood seentega, neid muidugi oli. Aga siis avastasin hoopis palju põnevama teema mille olemasolust Põhja – Eestis polnud midagi kuulnud, veelvähem näinud. See rohkem Lõuna – Eesti teema. Nimelt oli leiuks ristipuu, neist saab rohkem lugeda siit. Ükspäev kui rohkem aega lähen vaatan korralikult kas see oli ainueksemplar või on neid seal rohkem.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast
Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast
Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.
Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vanade kohtade kordusülevaatus.
Üle pika aja sai üle vaadatu mõned juba korduvalt käidud kohad. Mõnes kohas on täiesti uued tuuled aga mõnes kohas kõik endine 😉 Kõigepealt üritasime saada Rabasaare külla. Sinna sai vanasti vabalt aga peale seda kui küla on sõjaväe käsutuses saab sinna üsnagi valitud aegadel. Tegelikult oleme proovinud paaril korral ennemgi saada sinna aga igakord on õppused olnud. Huvitaval kombel pidid seegi kord õppused olema aga kahtlaselt vaikne ja lippu polnud ka mastis. Egas midagi, kiire kõne pädevasse organisse ja oligi asi selge, et õppused olevat ära jäänud ning võib seal luusida. Kunagi ammu kui see veel sõjaväe käes ei olnud sai seal käidud nii talvel kui varakevadel. Seekord õnnestus külastada suvel. Muutunud on siin vahepeal päris palju. Territooriumi on korrastatud ja ehitatud juurde hulgaliselt hooneid linnalahingute harjutamiseks.
Muidugi vaatasime ka pilvepiirilt üle selle omaaegse turbatööstuse hiigelrajatise mis toimis nagu riik riigis, ning kus olid kohapeal olemas kõik eluks vajalikud asutused
Kui Rabasaares tiir tehtud vaatasime üle siinsamas läheduses oleva Lehtse mõisa torni ja keldrid. Huvitav kas kellelgi tekib kunagi huvi need keldrid välja puhastada ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Muidugi veel ägedam oleks torn renoveerida vaatetorniks, see oleks ulmeäge. Siin drooni lennutama ei hakanud, see on juba tehtud.
Ega siis ainult vanu kohti ei tule üle vaadata, vaid ikka uusi kohti tuleb ka avastada. Nii mõnedki korrad on sellest Kehala tuulikust määda sõidetud aga kordagi pole olnud mahti sisse piiluda, kas on ainult kest või sisu ka olemas 😉 Seekord vaatasime sellesse Hollandi tüüpi Kehala tuulikusse sisse ka, ennäe imet, siin sisu täitsa olemas. Veidi küll lagunenud aga ikkagi olemas. Kusjuures selle tuuliku kohta väga infot ei leia. Väidetavalt on see pilpakattega tuulik ehitatud 1888 aastal ja kogu lugu. Huvitav oleks teada kaua tuulik toimis, kellele kuulus jne.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolga muuseum ja mõis
Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.
Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.
Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.
Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiltsi ja Liigvalla mõisad pilvepiirilt.
Sai kiirete toimetuste vahepeal veidi tsillitud ja nii mõnigi koht pilvepiirilt üle vaadatud. Kiltsi mõis on väga omapärase kujuga, eriti hästi on see näha pilvepiirilt. Siinne mõis on ka ehitatud osaliselt vana linnuse müüridele, keldris on neid täitsa näha nii nagu näiteks Kasti mõisaski. Kiltsist pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, sellest on blogis juba varasemalt kirjutatud. Aga kellel huvi mõisa vastu saab selle kohta lugeda siit.
Kuna Vao tornlinnus sa mõnda aega tagasi uuesti üle vaadatud siis võtsin programmi Liigvalla mõisa. Sellest mõisast korduvalt mööda kimatud aga sisse astuda pole olnud mahti. Nüüd sai see ka tehtud. Natuke mõisa ajaloost ka. Keskajal olla olnud see mõis Kärkna kloostri omanduses. 16 sajandi lõpust alates on tegu rüütlimõisaga mille sai teenistuse eest omale Eestimaa asehaldur Jürgen Boye, kes jagas Liigvalla mõisa 1639 aastal oma kahe poja vahel pooleks – teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 aastal ostis mõisa Rootsi armee ooberst Otto von Rehbinder. Vahepeal oli mõis ka Pahlenite omanduses ja siis rändas tagasi Rehbinderite kätte. Uus kahekordne peahoone valmis 1797 aastal. Mõisa viimane omanik oli Nikolai von Schilling, kellelt mõis 1919 aastal võõrandati. Tänapäeval on mõis suht mahajäetud ja trööstitus olukorras. Park on võsastunud jne. Vaatasin põgusalt mis on säilinud sees. Kahjuks pikalt luusida ei saanud, pimedaks läks. Aga pole hullu see tähendab seda, et sinna tuleb uuesti minna. Väga hea kokkuvõtlik lugu Liigvalla mõisast on siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
