Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Võhandu Maraton vol.6
Nagu juba peaaegu traditsiooniks saanud käisime ka sel aastal maratonil. Siiani käisin töllerdasin supordina, sel aastal ei viitsinud kummi venitada supordindusega 😀 Reedel kola kokku, rippsillalt läbi kontrollimaks kas pesakond toimetab. Toimetas küll, miski 10 tuuris oli neid seal lausa peesitamas. Kui pesakond üle vaadatud hakkasime vaikselt liikuma Annimatsi poole.
Teel põikasime korra Palamusele, vaatasime kiirelt üle kodumaise kultusfilmi võttepaiga 😀 Polnud seal tükk aega käinud, vahepeal oli muuseum valmis saanud. Värskelt meisterdati just uut mõisameeste parve 😉 Parklas asjatas ka üks pirakas konn, igaks juhuks musutama ei hakanud pärast äkki ongi prints 😀 😀 Oleks veel printsess siis teine asi aga noh mis ma selle printsiga peale hakkaks… ma ikka jätkuvalt vanamoeline 😉 Käisime tutvusime ka kohaliku kaubandusega. Keegi oli Tootsi poe seinale teinud ainult, et tukk käes oli moodne.
Palamuselt tiksusime vaikselt edasi Annimatsi poole. Toad olid meile juba valmis pandud ja saun ka soe. Kobisime kohe sauna, Pipi pakkus lastehoidu ja tegeles mitu tundi laste lõbustamisega 😉 Peale viimast külaskäiku oli kamin saanud uue ilme, Evestus oli just eelmisel päeval hullanud värvidega selle kallal. Sealkandis kolades ma alati üritan ööbida Annimatsil, seal on alati väga soe vastuvõtt ja mõistlikud hinnad.
Laupäeva hommikul peale hommikusööki viidi mind Võrru, võtsin sealt auto ja hakkasin omaette kulgema Võõpsu poole. Esimese peatuse tegin Paidra veskitammi juures. Paidra vesiveski kivid enam vilja ei jahvata, küll toodab ettevõtlik pererahvas hüdroenergiast majapidamiseks vajalikku elektrienergiat. Kuskil sealsamas möllas omalajal ka August Sabbe.
August Sabbe oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. Tiksusin seal õige mitu tundi enne kui mu sõbrad tuttavad sealt kõik läbi läksid 😀Paidralt panin edasi otse Leevakule. Leevakul viskasin kiire pilgu korstnale kuhu on keegi sisse ladunud minu nimetähed 😀 😀 Leevaku korsten, mida naljatamisi ka maailma kõrgeimaks (kõrgus 50 m) saunakorstnaks kutsutakse, valmis 1923. aastal tellisevabriku tarbeks. Vabrik läks aga peagi pankrotti, sest kohalik tooraine oli tellise tootmiseks ebakvaliteetne. Pärast vabriku sulgemist ehitas kõrvalasuva elamu peremees korstna sisse puitmaterjalist sauna, kus käiakse siiani. Leevakult panin otse edasi Räpina. Seal käisin Puuriida pubis söömas. Muidu päris kobe söögikoht aga puhtus jättis seekord soovida. Laual vedeles telekapult mis ilmselt oleks pakkunud huvi arheoloogidele oma kultuurkihi paksuse poolest. No krt muidu kõik puhas, teenindus meeldiv ja söök ok aga siis vedeleb sul laual selline sitt… Ilmselt saamatu koristaja. Peale söömingut käisin vaatasin korra mis Räpina ületassimisel põnevat. Aga ei miskit põnevat.
Läksin ära Võõpsu, parkisin auto võimalikult finiši lähedale, et pärast oleks paati vähe tassida. Käisin luusisin natuke ümbruses ringi ja tegin aega parajaks seni kuni mulle järgi tuldi. Tegin veel paar pilti, ühed oskasid ennast veel finišis kummuli keerata 😀 😀 aga pole hullu sealt võis juba paati kanda ka 😀 😀 Muidugi päris s.. teema, terve 100 kilsa oled kuivaks jäänud, kärestikel pole kummuli käinud ja siis siledal veel täitsa lõpus kastad ennast märjaks 😀 😀
-
Viikingiteküla vol.2
Mõnda aega tagasi toimus Viikingitekülas üritus kus tutvustati vähe viikingite elu-olu. Näidati mis riideid ja vidinaid kanti tol ajal. Kui vähe rahulikum osa oli läbi otsustasin mõned kõvemad mehed ja amatsoonid rammu katsuda tapluses 😀 😀
Ei tea mida või keda ära ei jagatud 😉 Tapeldi linnuses nii omavahel kui ka kambas koos.
Kuskilt kargas välja teine kamp kes otsustasid linnuse ära võtta. Taplesid mis nad taplesid aga lõpuks ei saanud keegi aru kes ründab ja kes kaitseb 😀 😀
Tapluses oli hulganisti langenuid mõlemal poolel. Aga kuna sõjamehed unustasid suures lahingutuhinas ära kelle linnus oli siis lepiti viigiga ja mindi sõbralikult lahku lohistades kaasa oma langenud 😀
-
Minsk
Seekord Minskit külastades kolistasime vähe nurgataguseid mööda. Ammu oli juba plaanis külastada atraktsioonide parki aga aega nappis. Seekord käisime ikka seal ära. Juhtus olema ilus ilma ja rahvast oli hullult tsillimas, vaaterattale saamiseks tuli isegi järtsus seista. Aga samas avanes vaaterattalt päris äge vaade linnale. Igaljuhul soovitan sealkandis olles sellega tiir teha.
Peale taevast Minski vaatamist tsillisime vähe linnas. Silma jäi mingi tsikliürituse eelmäng. Üks vana oli isegi tsiklile takso ruudud peale teinud 😀 😀 ei tea kas sõitis sellega taksot ka…. Märkamatult oli kätte jõudnud õhtu. Seekord ööbisime vähe eemal kesklinnast. Valisime totaka nimega hotelli. No krt ükski normaalne ärimees ei pane hotellile nimeks “40 let pobedõ” Aga hotell ise oli üllatavalt kobe ja vaikse koha peal.
Järgmisel päeval kolistasime mööda kirikuid ja parke. Päris pull asi oli “Laste raudtee” Pargis sõidab ringi väike päris rong, mida juhivad raudteelaste vormis lapsed. Ostad pileti, hüppad jaamas peale ja saad pargis tiiru teha 😉 Ja mis mulle eriti meeldib, et põõsas kusel käima ei pea, avalikke kempse ikka jätkub. Mitte nii nagu meil, käi jalad ristis otsi kohta või lase püksi 😀 😀
Lõuna ajal vitsutasime kõhu Lidos täis ja läksime muuseumi. Militaarmuuseumis oli päris huvitav näitus saksa okupatsioonist. Ja ega rohkemaks väga aega ei jäänudki. Tuli teha kohustuslik kaubakeskuse külastus ja vutvutvut kodupoole.
-
Pariis vol.2
Hommikul peale hommikusööki tiksusime niisama hotelli juures pargis ja tegime aega parajaks, Eiffelisse saime aja ju alles 13.20. Vahepeal käisime üle õue Buffalo grillis tegime väikse grilli. Siis venitasime end parki tagasi ja proovisime eile õhtul poest ostetud jogurtit ja krevette 😀 Pildil olev 1,5 kg jogurtipakk maksis poes natsa alla eurtsi ja kilone krevetikarp nats üle eurtsi. Neid üle õue poest toodud toite maiustasime veel õige mitu päeva hotellis 😀 😀 Lõpuks oli paras aeg kobida bussile ja kimada Eiffelisse. Seekord sõitsime paar peatust bussiga ja istusime ringi rongi. Rong 2 kordne ja kimas päris kiiresti. Ei saanudki väga aru kumb ta siis on kas rong või metroo 😀 😀 me istusime rongi maa peal aga välja tulime tüki aja pärast metroos. Rongis oli nii mõnigi pilli- ja pullimees kes midagi mängis või tegi ja pärast kaabuga ringi käis. Üks selline ca 50 tuuris neeger mängis ka pilli ja pärast käis kaabuga ringi, panime siis talle ka sinna kaabusse peoga münte 😀 😀 Osad mündid olid punased seal peotäies, vennike korjas need välja ja tagastas need meile viisakalt 😀 😀
Eiffeli juures oligi nii nagu hotelli adminn ütles, läksime eraldi putka juurde ütlesime bronni numbri, kontrolliti dokumenti ja metallidetektoriga kotti… krt ma olin oma Gerberi noa kotti unustanud 😀 😀 Terariistad korjatakse kõik ära ja visatakse minema, ma jõudsin selle kiirelt fotoka alla peita 😀 😀 Õnneks ei märgatud ja saimegi kohe eraldi sissepääsust torni. Ei miskit järtsu. Eiffeli all on muidugi see, et täisvarustuses sõjaväelasi on kõik kohad täis, kardetakse terrorismi ilmselt. Eiffel ise on päris huvitava ajalooga…
Torn ehitati 1889. aastal Pariisis toimunud maailmanäituse jaoks ning see pidi tähistama saja aasta möödumist Prantsuse revolutsiooni algusest. Ühtlasi sooviti torniga maailmale näidata Prantsuse modernse tehnika võimu. Ehitas Gustave Eiffeli ettevõte kahe aasta, kahe kuu ja viie päevaga ning selleks kasutati 7500 tonni rauda ja 2,5 miljonit neeti. Eiffel ehitas torni tippu omale väikse korteri kah, kuhu näeb isegi sisse. Torni all on sõjaväepunker kus tänapäeval on muuseum. Liftiga saab üles kahte moodi kas ühega esimesele platvormile ja sealt teisega edasi või kohe ühega üles välja. Tornis isegi paar kohvikut ja turistinänni poodi 😀
Lõpuks üleval nautisime vaadet Pariisile. Ikka päris muljetavaldav oli juba päeval, mis veel ööst rääkida. Tegin väikse jäädvustuse ja torni all olevatest järtsudest 😀 Tornis olid ära märgitud ka tuntumate pealinnade kaugused. Isegi meie “banaania” oli seal kirjas, vigaselt küll aga siiski.
Kui torn külastatud luusisime natuke kõrvaltänavates. Mnjh tundus, et Pariis on vist jah kõikide armunute meka. Kõrvaltänavate parkides nägi ikka igasugu sulelisi ja karvaseid amelemas WÄKKK…. Krt päästikunäpp hakkas imelikult tõmblema… Tänavatel nägi ka päris huvitavaid jalgrataste ja võrride hübriide, tavaliselt mootor ikka aiste vahel ja tagavedu… Aga siin tagavedu kondiauruga ja esivedu fossiilkütusega 😀 Ühe silla all oli ka päris huvitav lüüs mida pole mujal näinud. Laev sõitis sisse ja veetase tõsteti üles, tehti eest lüüs lahti ja laev sõitis edasi. See lüüs oli samal ajal ka jalakäijate sild üle kanali.
Kui olime piisavalt luusinud tegime ühes väikses kohvikus lõuna ja läksime laevaga Seinele trippima. Midagi erilist ei olnud, aga korra trippida käis küll.
Hakkasime vaikselt tagasi sättima, käisime veel Notre-Dame juures. Seal igasugu vennikesed tegid trikke, küll rulluisutajad või muidu trikivennad. Vaadata oli päris hea nende osavust. Tegime terve tiiru ümber kiriku ja pildistasime igast küljest nagu prohvetid… nagu teades ette, et keegi ükspäev seal kartuleid küpsetab. Tänaseks ongi see vägev kirik hävinud, õnneks muidugi mitte täielikult. Iseenesest juba see puidust torn oli vaatamisväärsus. Edasi hakkaski meil kodutee..
-
Pariis vol.1
Sai plaani võetud külastada seda kõigi armunute mekat Pariisi 😀 Kola kokku ja minek. Nagu ikka Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Saksamaa ja oligi juba Prantsusmaa. Teel eriti peatusi ei teinud ringiluusimiseks välja arvatud ööbimine Poolas. Teel Pariisi sai läbi bussiakna jäädvustatud mõned huvitavamad sillad. Ja muidugi jäädvustasin ka ühe elektrijaama, kus toodetakse fossiilkütusest elektrit nende “roheliste” elektriautode laadimiseks 😀 😀 Ühes Saksa tanklas hakkas silma ka üks USA rekka, mida tavaliselt meie teedel ei kohta.
Pariisis viskasime kola hotelli ja kobisime kotile. Hotell oli mõnus vaikne, keset parki. Järgmisel hommikul pidime hotellis nälga jääma, pole ju harjunud sööma viilu saia moosiga ja teed peale jooma. Grupijuhid vähe sebisid ja meile tehti kohe natuke tõhusamat toitu. Kõik järgnevad päevad hotellis tehti meile juba ütlemata omletti ja putru kah moosisaia kõrvale 😀 Kui kõht täis vitsutatud tuli natuke tööasju ajada. Õhtul peale asjaajamisi kimasime linna laiama. Hotellist paarisaja meetri kaugusel oli bussipeatus kust saime bussiga suht kesklinna välja. Natuke jalutamist ja olimegi juba Notre-Dame juures. Politsei regullis liiklust miskipärast. Kirik oli igavesti vägev ja sisse sai ainult elavas järtsus mis vingerdas üle platsi teise serva välja. Aga miski pool tunnikest liikuvat järtsu ja sees olimegi. Kusjuures sees hullult rahvast ei olnudki. Müstika kuhu see rahvas hajus mis kilomeetrisest järtsust kirikusse voolas. Parasjagu oli algamas miski tseremoonia ja jagati rahvale palukesi. Üks vaimulikest oli neeger. Huvitav oli vaadata kuidas valge ja neeger kõrvuti rahvale palukesi jagasid. Kiriku sisustus oli ikka vaatamist väärt, tükk aega vaatasime seal suud lahti.
Notre-Dame juurest jalutasime edasi mööda promenaadi Eiffeli poole. Lootsime selle ka ära vaadata nii alt kui ülevalt. Huvitav oli see, et promenaadil leidus päris palju igasugu pronkskujukesi, nagu Minskis 😀 😀 Mõned indiaanlased olid kah tulnud pillimänguga raha teenima 😉
Seine on ikka hullult laevatatav jõgi nagu Piiteris Neeva juba 😀 Kuigi kui nüüd võrrelda Seinet ja Neevat siis olgem ausad… Seine on ikka väga sitane ja vesi rõvedalt hall võrreldes Neevaga. Samas kui vaadata sildu Seinel siis jääb mulje nagu oleks Piiteris, mõni sild ikka väga sarnane. Lõpuks olime Eiffeli juures. Üles saada polnud lootustki, grupibroneeringutega mindi ühest sambast, teistest sammastest läksid siis nö. ilma bronnita uudistajad. Piletisabad olid hullumeelsed, ei hakanud isegi seisma. Ilmselt oleks oma paar tundi julgelt järtsus seisnud enne kui löögile oleks saanud. Aga samas oleks tegelikul tornist öine Pariisi vaade vägev…. Lonkisime vaikselt tagasi bussile. Vahepeal nägime Seinel ikka päris kummalise kujuga laevukesi turiste vedamas. Otsustasime, et järgmisel päeval tuleme juba hommikul linna laiama ja teeme ise kah tiiru laevaga Seinel. Tagasi jõudes käisime veel hotelli lähedal väikses poes, oli selline meie Säästumarketi laadne pood aga 24H lahti. Võtsime väiksed snäkid ja kobisime hotelli. Hotellis tuli adminniga korra jutuks Eiffeli külastus, et hull järts jne. Adminn ütles, et regage Eiffeli kodukal külastusaeg ja lähete selleks ajaks kohale saate ilma järtsuta üles. Palusime adminnil selle ära teha. Saime kellaaja 13.20.
-
Stockholmi muuseumide tuur
Ükspäev sai tehtud kiire trip Stockholmi. Hüppasime Tallinnas laeva ja panime minekut. Laeval tuleb ikka kõigepealt paar pilti Tallinna panoraamist teha 😉 Üle majade oli T1 vaateratas täitsa jälgitav, ehk saab ükspäev sellega ka tiir tehtud. Luusisime vähe laeval ringi ja otsisime Victoria uuenduskuuri jälgi. Midagi erilist nüüd küll silma ei hakanud, kuigi natuke puhtam ja kuivem tunne oli. Kultuuriprogrammi vaatama minna ei viitsinud, selle asemel läksime hoopis sauna. Saun oli täitsa mõnus ja mullivann ka. Hea rahulik oli seal tiksuda, rahvast peaaegu ei olnud. Peale sauna kobisin kotile.
Hommikul peale sööki läksime käsitsi linna laiama. Kuna ilm oli vähe tuuline otsustasime teha tubase tripi ja ette võtta mõne muuseumi. Kõigepealt kargasime sisse ajaloomuuseumi. Muuseum oli tasuta sissepääsuga aga krt sattusin valel ajal 🙁 See osa mida näha tahtsin oli kinni. Tuleb suvel uuesti minna vaatama kullatuba, kus on 52 kilogrammi kullast ja üle 200 kilogrammi hõbedast esemeid. Ja mis veel kõigeparem uudis, et järgmisel aastal avatakse seal uus vikunäitus.
Muuseumis sai vähe jäädvustatud valuvorme, ehteid jne, iial ei tea millal tuleb tuju midagi järgi teha 😉 Kuigi nii suure muuseumi kohta oli näitusel ehteid häbiväärselt vähe. Kolm suurt saali oli täis mingit kirikustaffi mis täiesti igav ja emotsioonitu.
Ainuke vägev ekspositsioon oli 1361 aastal Ojamaal toimunud lahingu ühishaudade arheoloogiline uuring. Sadu ja sadu sõdalasi oli maetud ühishaudadesse koos varustusega. Ilmselgelt on selline uuring arheoloogidele ja konservaatoritele päris kõva väljakutse. Päris hästi on säilinud erinevat tüüpi raudrüüd, rõngassärgid, kindad ja muu varustus. Keegi oli isegi ühe leiupõhise kinda teinud ja vaatamiseks välja pannud. Nii, et taaskehastajad siit piltidelt saate inspiratsiooni omale kindad teha 😉 Matjad olid vist aumehed, ühel vennal oli isegi kukkur papiga kaasas.
Eksponeeritud luustikel oli näha ikka päris jõhkraid raiumise jälgi. Pehmodel ei soovita isegi vaadata mitte. Väidetavalt on seal ühishaudades 1800 mättasse löödud talupoega. Ah jaa isegi sel ajal pandi luid klambritega kokku vist 😀 😀 Miski sääreluu on pronksplekiga paigatud kunagi kellelgi 😀
Edasi oli kolm igavat saali kirikustaffi. Siis natuke filmides kasutatud “ehteid”. Üks hiigelsuur Tuula tutulus oli isegi kasutusel 😀 ja tiibadega kiiver 😀 Ekspositsiooni lõpus oli veel installatsioon sugu tegevatest huntidest 😀 Suvel on natuke põnevam ilmselt, siis on siseõu ka avatud, seal käib viikingiteemaline tegevus. Iseenesest ajaloomuuseum põnev ja suur aga noh 3 saali igavat kirikut on ikka liiast….
Edasi lonkisime Vasa muuseumi poole. Põhjamaade muuseumi ja viinamuuseumi otsustasime seekord ära jätta 😀 Vasa muuseum oli päris kõva teema ja seda soovitan küll külastada. See on ehe näide asjast kuidas hea tahtmise korral saab terve laeva üles tõsta, konserveerida ja panna muuseumi kõigile vaatamiseks. Meil kahjuks ei saa isegi Salme vikulaevadest miskit näitust tehtud.
Vasa on maailma ainus säilinud 17. sajandi laev ja ainulaadne kunstiaare. Üle 95% laevast on algupärane, seda kaunistavad sajad nikerdatud kujud. 69 m pikkune sõjalaev Vasa uppus 1628. aastal oma esimesel reisil Stockholmi kesklinnas ja päästeti 333 aastat hiljem, 1961. aastal. Ligi pool sajandit on laeva aegamisi ja läbimõeldult taastatud ning nüüd on see peaaegu oma endises hiilguses. Kolm masti spetsiaalselt laeva tarbeks ehitatud muuseumi katusel näitavad, kui kõrged olid laeva algsed mastid. Vasa muuseumi 15€ pilet on täiesti asja eest. Üks kummaline asi oli ka… Välguga laeva pildistades jäid pildile terved pikad sirged read punaseid täpikesi. Mis need olid, või miks need välguga tekkisid ei saanud pihta 😀
Vasa muuseumist edasi läksime Viikingite muuseumi. Miski kummaline interaktiivse ja tavalise muuseumi hübriid. Paar vennikest näitasid ka veidi võitlust ja rääkisid varustusest. Üks väike saalike kus vaadata pole midagi. 16€ piletiraha eest seal nüüd küll midagi tarka ei näe. Igaljuhul mina seda muuseumi küll ei soovita, täiesti mõtetu teema. Aga noh kui raha üle on ja midagi pole sellega peale hakata siis võib külastada kah 😀 😀
Peale muuseumide üledoosi tiksusime vaikselt sadama poole tagasi. Pargis kollased ülased juba õitsesid. Miski Narva kirurg oli oma keskuse kah teinud 😀 😀 Sai veel jäädvustatud paar kohalikku linnukest ja olimegi sadamas tagasi. Laevas väike õhtusöök ja kotile 😉
-
Stebeli patarei vol.2
Järgmisel hommikul peale ärkamist ja hommikusööki käisime vaatasime palju vett on sisse voolanud. Polnud eriti midagi, nii umbes 5-6 cm oli tulnud. Seega sai müüt murtud, et tühjaks pumbata ei saa komandopunkti. Vesi jooksis sisse mingist üleval lae all olevast kanalisatsioonitorust. Ilmselt kui see kinni panna siis ei ole erilist vee tagasijooksu. Pilsipump sisse ja ongi kuiv koguaeg 😀 😀 Peale veendumist, et ei jookse see vesi midagi pahinal tagasi lonkisime tagasi muuseumi juurde. Igav oli ja ei tahtnud kohe veel jalga ka lasta. Turnisin igavusest kordoni kõrval oleva kõige kõrgema masti otsa. Krt andis ikka ronida sinna, kolm korda puhkasin ronimise käigus aga üleval käisin ära. Vaated masti otsast olid ümbrusele vägevad. Ülevalt paistis jube hästi kordoni ees murul ankru kujutis all olles ei saa sellest kujutisest väga arugi. Töllerdasime veel loodusmuuseumi pool ka. Osa eilset seltskonda oli sinna kogunenud ja uurisid linttraktorit. Plaan oli käima saada ja samast lähedusest merest miski ilge suur rauakolakas välja tirida. Kohalikest keegi mainis, et see lint pole üle 10 aasta sealt liikunud ja käima pole seda saadud. Läks päris elavaks vaidluseks sellel teemal. Ütlesin, et mismõttes käima ei lähe, kui kõik lullad küljes, õlid-kütted sees peab käima minema. Vaatasin põgusalt üle, tundud komplektne olema.
Miski vennikesega läks isegi kihlveoks käivituse osas, ma ütlesin, et panen käima 😀 😀 Vennike lubas konni välja käia kui käima panen 😀 Egas midagi…. vaatasin, et õlid sees ja kütet ka oli, lõin selle igaks juhuks käsipumbaga üles. Käivitusmootori paak oli ainult tühi. Vennike kes kihla vedas minuga sebis bena, väike sörts õli sisse ja paaki. Mõned ämbrid vett kah radikasse ja läks katsetamiseks. Õnneks oli käivitusnöör olemas, seda ei pidanud tegema hakkama. Polnudki hullu midagi, kümmekond tõmmet ja käivitusmootor popsus käima. Nüüd veel tiba siduriga mängimist, et suur ka ringi käima hakkaks ja tule sisse võtaks. Ja käima ta läkski, tegin väikse tiiru õuel. Sõitis ilusti, paremale keeras aga vasakule mitte. Vennike kes kihla vedas oli üsna nördinud konni kaotusest, ma veel nokkisin, et davai pane üks konn veel hakkab vasakule ka keerama 😀 😀 Aga vana ei tahtnud vedu võtta. See kohalik, kes ütles, seda traktorit pole käima saadud sada aastad imestas ka, et mismõttes… Tuleb miski suva junn kuskilt mandrilt ja paneb tühjalt kohalt käima 😀 😀
Peale traktoriga hullamist läksime luusisime samas läheduses olevas vanas vene sõjaväeosas. Isegi mingid raketiangaarid olid veel säilinud. Mingil vene soldatil oli vist lahkumisega nii kiire olnud, et kirsadki olid maha jäänud 😀 😀 Siit edasi võtsimegi suuna kodu poole.
Põikasime korra veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja Muhu Maalinnast. Maalinnast on terve pikk jutt siin. Omalajal oli ikka vägev koht kui suure väega pidi seda üle jää vallutamas käima 😀
