Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Aprikooside aeg on käes
Aprikoosid on valmis. Aprikoosipuid siin tänavate ääres samapalju ei näe kui apelsine, sidruneid, viigimarju või granaatõunu. Mõned siiski on. Üks viskas otse mu jalge ette ilusa magusa oranžikaskollase vilja. Ka meie ametliku söögikoha Alkoclari restorani valikusse on juba mõnda aega tagasi lisandunud aprikoosid. Nüüd oleme mõnda aega peamiselt aprikoosi- ja arbuusitoidul, kuni isu täis saab 😀
Türgi on muide üks maailma suurimaid aprikoosikasvatajaid. Kui mitte kõige suurem.
-
Türgi blogi. Sekeldusi juhub ka
Ikka juhtub asju. Turistid helistavad pidevalt, et buss hilineb. Mõnikord juhtub, et neid ongi ära unustatud. Mõnikord unustatakse ka meid (töötajaid) ära 😀
On juhtunud, et ootan kontoris bussi, et lennujaama minna. Ja siis seda bussi ei tule, sest keegi on unustanud kuskile teada anda. Kui endal väljumist ei ole, siis meid planeeritakse mõne teise grupiga kaasa, et lennujaama saaksime. Võimaluse korral muidugi antakse ka väljuv grupp ära viia. Nii ma siis olengi viinud lennujaama arvukalt Leedu gruppe. Ükskord tegin isegi Bosnia ja Hertsogoviina turistidele transfeeri. Igasugu huvitavaid inimesi näeb.
Eile hommikul teadsin, et lennuk saabub alles õhtul enne kaheksat. Eelmine nädal jõudsin esmaspäeval jahisõidulgi ära käia enne tööpäeva algust. Niisiis uimerdasin hommikul rahulikult oma toas, enne lõunat komberdasin alla kontorisse, et vaadata täpne väljumisaeg ja teha õhtuks paberid valmis. Vorm oli veel triikimata, sellega pidi aega ju küll veel olema. Mõtlesin käia veel lõunal ja siis homsed väljumisajadki hotellidesse ära viia. Võtsin oma transfeeri nimekirja, seal minu väljumisaega kirjas polnud. Siis hõiskas Ömer, et ta unustas mulle teatada, aga mu buss väljub kl 12.00 Lancora eest… Lennuk saabub 14:20… Vaatasin talle vist üsna kohtlaselt otsa sel hetkel. Pea hakkas kiiresti raalima, kas ma jõuan 10 minutiga riidesse, Lancorasse ja programmid ka kaasa trükkida. Juba heitsin kõrvale pluusi triikimise. Läksin arvuti juurde, panin programmid välja trükkima. Samal ajal hakkas Ömer talle omaselt kohe helistama ja sebis mulle järgmise bussi tunni aja pärast. Sellega oleks ehk natuke lennuki saabumisele hiljaks jäänud, aga transfeer algab nagunii alles siis kui rahvas kohvrid kätte saanud ja see võtab aega. Ise uurisin samal ajal välja, kes Alanya poolt tuleb ja andsin teada, et jään veidi hiljaks.
Tagasi tuppa jõudes hakkas mõte uuesti normaalselt tööle. Vaatasin äpist lennuki saabumisaja uuesti üle. See oli endiselt 19:50. Siin oli mingi segadus. Läksin uuesti kontorisse ja palusin üle kontrollida. Oligi viga sees kuskil süsteemis. Ömer sebis veelkord uue bussi mulle, seekord juba poole kuueks õhtul 😀
Mõnikord juhtub, et buss läheb keset ööd katki. Nagu mul juhtus eelmisel nädalal. Õhtul kella kümnene lennuk tuli veidi varem sisse, transfeer oli suhteliselt lühike, lõpuga Kemeris. Ei mingit Tekirovat keset ööd. Vaatasin nimekirju ja rõõmustasin, et saab enamvähem normaalsel aja koju kotile. Jõudsime juba Beldibisse, esimese hotellini oli jäänud 1,5 km, kui bussijuht pidas kinni ja ütles, et vaja midagi tšekkida. Hea küll, las kontrollib. Keelebarjäär oli ka, täpsemalt uurida ei saanud. Kui seismine juba veidi pikaks venis, siis andsin turistidele teada, et ausalt, mina ei tea, miks me seisame ja kui kaua, aga bussijuht kontrollib midagi. Minu sirutagu jalgu või tehku suitsu, kel vaja. Kell oli paar minutit üle kesköö. Buss oli lastega peresid täis. Õnneks olid kõik normaalsed ja mõistva suhtumisega, ainult üks naine kahe lapsega üritas tüli üles võtta. Venelastele omaselt võtsid teised turistid kohe sõna ja panid ta paika. No tegelikult ka, küll me hotellidesse saame, väikse viivitusega ehk, aga saame. Ja mis see märatsemine aitakski.
Muidugi bussijuht rippus kogu aeg telefoni otsas ja ma sain aru, et ta oli juba probleemidest teavitanud. Sain ta jutust ka aru, et saadetakse asendusbuss. Helistasin igaks juhuks kontorisse ja küsisin üle. Buss oligi juba teel. Ei saabunud päris viie minutiga, aga poole tunniga oli kohal küll. Kolisime kõik teise bussi ümber ja sõitsime hotellidesse. Saatuse iroonia – see naine, kes tüli üritas üles võtta, oli kõige viimases hotellis. Karma is bitch 😀
-
Viikingiteküla vol.4
Kuidagi tihedaks oli see sõdimine vikukülas läinud. Alles sõdisid ja ei tea mida ära ei jaganud nüüd juba jälle 😀 😀 Suures saalis sätiti siis omale vastav pesu selga, tehti väike eelmäng ja tormati linnusesse taplema 😀 😀
Linnuses anti üksteisele relvadele valu ja tapeldi usinasti. Ei tea mida jälle ära ei jagatud 😀 Vanasti oli seal ikka võitlejaid hullult, viimasel ajal asi kuidagi kokku kuivanud. Kui piisavalt tapeldud mindi tagasi sooja.
Toas tehti vähe kuiva trenni ja näidati rahvale varustust. Huvilisi uudistamas ikka natuke oli. Kui veidi puhatud mindi uuesti välja taplema.
Seekord taplesid need kes eelmises tapluses kõvemad olid. Nüüd valiti välja kõvematest kõvem 😀 😀
-
Türgi blogi. Mõnus pühapäev
Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.
Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀
Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.
Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.
Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.
Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.
Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.
Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.
Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.
Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Türgi blogi. Kui +27 tähendab jahedust
Reede, 28.juuni. Päev oli palav nagu ikka, ilmselt mingi 37-38 kraadi. Ilmateade oli tänaseks lubanud vihmavõimalust, aga kogu päeva jooksul ei olnud mingist vihmast märkigi. Vahet pole, ilmateade nagunii paneb kogu aeg puusse.
Tegin päev läbi infosid ja kimasin mööda hotelle. Rohkem küll kimasin, tagasisõiduajad oli vaja viiteteistkümnesse hotelli kirjutada ja nende läbisõitmine üksi võttis üle kolme tunni aega. Õhtul, kui omadega ühele poole sain, andis T märku, et tal tööpäeva alguseni veidi aega (keskööks lennujaama), teeks koos ühe kohvi. Sobis, pärast tööpäeva kulus üks kohv ära nagunii. Sihiks võtsime Pastanesi. Seal on linna parim kohv mu meelest.
Istusime mõnusalt sisehoovi pool õues kui tuli hull tuuleiil. See tuli täiesti äkki ja eikusagilt. Pahvakas liiva ja tolmu lendas äkitselt vastu vahtimist. Laud, mille teenindaja just enne meid oli läikima löönud, oli kaetud mõõduka liivakihiga. Korjasime kiiresti oma kohvitassid ja telefonid laualt ära ja järgi jäi selge asendiplaan. Kolisime tuppa ümber. Kõik see käis väga kiiresti. Ei tea, mis sundis meid nii kiiresti liigutama. Aga kui tuppa jõudsime, algas vihm. Suured jämedad piisad tegid katusele natuke krabinat ja siis keerati kraan täiega lahti. Või mis kraan, kogu paak valati korraga alla. Kogu terrassipealne ujus.
Vihm ei ole siin üldjuhul midagi hullu, sest on soe ja ihu on higist märg nagunii. Väike värskendus ei tee paha. Aga sel hetkel see vihm hästi ei sobinud. Kohv oleks lahja saanud. Niisiis istusime mõnusalt kuivas toas ja T tellis ühe eriti ilusa maasikakoogi ka, mille ma aitasin ära süüa 😀
Kui ära minema hakkasime, olid vihm ja äike möödas. Pilved taevas tegid õhtupäikesega ilusaid värve. Ilm tundus isegi natuke jahedavõitu. Vaatasin huvi pärast, palju siis jahedust on. +27 kraadi näitas. 😀 😀 😀
-
Türgi blogi. Jahiga merel
Esmaspäeval, jaanipäeval, võtsime koos T-ga ette järjekordse jahisõidu. Seekord mitte enam treeninguna, vaid omast vabast tahtest ja ajast. Mul oli lennujaama transfeer alles õhul ja T-l oli sootuks vaba päev, nii et klappis hästi. Nagu ma eelmine kord kirjutasin, mulle väga meedis ja ma läheks iga kell uuesti. Merel on lihtsalt mõnus, lisaks ilusad vaated, päike ja suplus. Süüa-juua ka antakse, kohvitada võib niipalju kui on soovi. Kerge tuuleke jahutab ja õhku on rohkem kui umbses linnas.
Ilm tegi enne jaanipäeva järgmise hüppe suve poole, endise +32 asemel sai äkitselt +38. Seda oli liiga järsku liiga palju. Keha ei jõudnud kohaneda. Higi lihtsalt jooksis. Tühja sest särgist, mis sai kohe läbimärjaks. Palju hullemad olid need higipisarad ja -vuntsid mööda nägu, lihtsalt rõve vaadata. Pühid ära ja nad on momentaalselt tagasi.
Nüüd oli uuesti võimalus minna jahiga merele ja seda ei saanud jätta kasutamata. Tasub minna, rahvas, tasub 😀 Merel on ilus, mõnus ja chill. Inimesed on muidugi erinevad, aga mul on veidi raske mõista neid, kes lükkavad jahisõidu pakkumise tagasi väitega, et sai kolm aastat tagasi korra Bulgaarias käidud… Kamoon. Ütle siis parem juba välja, et ei meeldinud, inimesed on tõesti ju erinevad. Mulle igatahes meeldib väga 🙂
