Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Nõmmeveski – Ilumäe – Hara
Ilus ilm tuli kohe viuh ära kasutada. Hüppasime sõpradega autosse ja väike Lahemaa tiir sai alguse. Ikka need natuke müstilised ja põnevad kohad tuleb aegajalt üle vaadata. Kõigepealt ikka Nõmmeveski oma joastiku ja rohelusega. Turnisime vähe ka mööda kunagise elektrijaama kanalit. Isegi üks vahva ussike venitas ennast mööda laudteed kuhugipoole omi ussiasju ajama.
Nõmmeveskilt kimasime Ilumäele. Tegime väikse peatuse ka talupoegade poolt armastatud sõjaväelase ja riigitegelase ning mõisniku Carl Magnus von der Pahleni auks püstitatud monumendi juures. Paar klõpsu ja edasi kabeli juurde. Väike tiir ümber kabeli, mõni pilt mälestuseks surnuaiast ja ka kabeli vitraažidest. Iga endast lugupidav eestlane võiks siin ära käia ja vaadata oma silmaga talupoegade vappe, muidu halatakse siin ainult mingist 700 aastasest orjaajast 😀 😀
Edasi plaanisime minna Hara allveelaevade demagneetimise sadamat vaatama. Kurja saime natuke sõidetud kui ilus kull ennast eksponeeris oksal aga nagu ikka kas sul pole fotokat käepärast vai on muu häda 😀 😀 Sai kiiruga läbi esiklaasi ühe suht uduse klõpsu teha, enne kui minema lendas.
Haras sai paar päris head pilti, ilm soosis. Huvitav oleks tead mitu allveelaeva siit läbi reaalselt käis aga ilmselt ikka käis. Väidetavalt selliseid sadamaid ainult paar tükki olemas. Paar pilti ka Hara saarest kuhu meie jalg veel siis astunud ei olnud. Korduvalt seda plaaninud aga ei ole pihta saanud. Idee poolest peaks sinna mõõna ajal saama minna kivide vahelt või siis talvel üle jää. Aga ükspäev me seal ikka ära käime. Paistab selline salapärane koht olema.
-
Võhandu maraton vol.1
Miljon aastat tagasi kauples sõber, et tuleks Võhandu maratonil talle supordiks. Tükk aega mõtlesin kas ma ikka viitsin aga lõpuks mõtlesin, et mis siin muud ikka teha…. teeme ära. Kimasime õhtul juba kohale, sättisime ujuvvahendid Tamula kaldale valmis ja kobisime ööbimiskohta Kassile. Hommikul kell 6 äratus, et kohale jõuda. Hommikul hull trügimine… lõpuks sai vette kah. Muidugi suure hilinemisega aga sai 😀 Ilm oli vastikult külm, kobisime ära autosse ja kimasime Kirumpää sillale.
Passisime seal vähe ja tiksusime edasi Paidra veskitammi juurde. Seal pidime ära ootama oma võistlejad ja kajakid üle tassima. Veski siin kahjuks enam ei tööta aga omanik on sinna veski asemele aretanud hüdroelektrijaama ja toodab oma majapidamise jaoks “volti” 😉 “Omamehi” oodates nägi seal ikka igasugu sulelisi ja karvaseid aerutamas. Lõpuks oli meie sulelised kah kohal. Tassisime üle, venitasime kummi ja tiksusime edasi järgmise tammi juurde.
Et siis Leevi… siin on hullult aega enne kui meie sulelised jõuavad. Töllerdasime niisama ringi ja tegime aega parajaks. Siin nägi juba mõnes kohas isegi lilli õitsemas. Vahepeal sai isegi poes käidud aega parajaks tegemas. Väikestes külapoodides on äge käia, igasugu huvitavaid asju näeb müügil 😉 Ega siin väga tänapäeval midagi vaadata ei ole, kunagi on siinkandis olnud lausa 3 mõisa. Neist tänapäeval järgi ainult mõned kõrvalhooned. Küla iseenesest on vana ja märgitud juba 1582 Poola revisjonis (ilmselt mingi Taani hindamisraamatu analoog) II MS ajal peeti sealsetes metsades kõvasti lahinguid ja peale sõda oli sealkandis metsavendluse teema päris aktuaalne. Väidetavalt pidas 1978 aastal sealkandis oma viimase lahingu NKVD meestega tuntud metsavend August Sabbe. Lõpuks olid meie sulelised kah kohal, tassisime üle venitasime kummi. Seal pudrupeatus kah võistlejatele. Lõpuks lükkasime omad vette ja kimasime edasi Süvahavva poole.
Süvahavval on päris vägev kanjon, ülevalt on hea vaadata jõel liikuvaid aluseid. Mõned sinililled olid kah sealkandis õitsemas. Siin vaatasime vähe ringi kohalikus villavabrikus, siin saab näha kuidas villast lõng saab ja ühtteist ka kaasa osta. Kohvikus sai kohvi ja kooki kah 😉 Kui meie omad olid siit läbi läinud kimasime edasi Leevakule. Siin oli jälle see koht kus tuleb alused üle tammi tassida. 1835 aastal ehitati siia vesiveski, hiljem ka jahu- ja saeveski ning villavabrik. Tsaari ajal tehti siin isegi tekke ja sineliriiet vene sõjaväele. 1910 aastal hakati siin elektrit tootma oma tööstuse tarbeks, hiljem hakati elektrit ka ümberkaudsetele taludele müüma. II MS ajal elektrijaam hävis kuid peale sõda taastati Võruma komnoorte poolt lööktööna. Juhan Smuul oma poeemiga “Järvesuu poiste brigaad” tegi selle lööktööehituse kuulsaks. Paarikümne aasta pärast elektrijaam suleti. Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. Lõpuks jõudsid kohale ka meie sulelised puruväsinuna. Seekord lõppes meie suleliste maraton siin ära, kola kokku ja kodupoole tuld.
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
-
Rebala päevad
Aastaid tagasi ringi luusides sattusime puht juhuslikult Jägala Jõesuu linnamäele. See linnusekoht on Aivar Kriiska hinnangul olnud mõni sajand EMA olnud põhjapoolse Euroopa üks suuremaid linnuseid. Siinsel linnusekohal on tehtud aastate jooksul hulgaliselt väljakaevamisi. Leitud on nii keraamikat, põlenud luutükke, tulekivi, erinevaid puitkonstruktsioone, relvi jne. Kultuurkihtide järgi on olnud siin asula juba kiviajal. Sadamakoht on kah siin olnud.
Meie saabudes toimus seal miski üritus… Rahvalt kuulsime, et käimas on Rebala päevad. Vaatasime kah vähe ringi. Viikingid olid metsa pesa teinud ja vist ei jaganud midagi ära… Ühel hetkel kukkusid taplema 😀 😀 Mehi langes nagu loogu.
Vanameister Ain Mäesalu isiklikult oli kah kohal 😉 Ja kui tema juba kohal on siis tuleb kuskilt ikka pauku kah 😀 Ega pikalt läinudki kui Otepää püss juba paukus 😀 😀 Luusisime vähe laagris ringi, Vanakaru (rahu tema põrmule) oli kah platsis oma ägedate muinasehetega.
-
Türgi blogi. Mingid varemed keset linna
Qualista beachi kõrval aia taga on mingi tühermaa. Tagapool on näha osaliselt varikatusega kaetud ala ja mingid väljakaevatud müürid, kuid tavaliselt randa minnes või rannast tulles pole olnud mahti sinna pikemalt pilku visata. Ükspäev aga lonkisin niisama linnas, randa ka ei viitsinud minna, liiga palav ja ülerahvastatud ka. Võtsin suuna linna ääre poole ja kõndisin kõndimata teid. Jõudsin välja väikese jõeni ja keerasin jõe kalda äärest minevale väiksemale teele. See viis läbi tagahoovide ja muu kola, kuhu ükski normaalne inimene ei roniks. Aga jõe ääres oli paate ja laevukesi sadamas ja nende juures lokkas putkandus ja muu juurdekuuluv eluolu. Kes oli vedanud kalda peale toolid ja laua, et mõnusalt çayd juua, kes teinud omale mugava varjualuse jne. Jõeäärne teeke tõigi mind lõpuks Qualista taha tühermaale välja. Edasi oli aed ees ja otse mereni ei saanud. Otsisin aiast väljapääasu ja tee tõi mind nende varemete juurest mööda. Tegin paar pilti, aga kuskilt ilmusid mingid mehed, kes pistsid karjuma ja tegid mulle kätega vehkides selgeks, et pilti ei tohi teha. Ma ei saanud küll aru miks, aga ma siis rohkem ei teinud. Huvitav, mis salajane objekt see küll olla võiks? 😮
-
Eesti oma Atlantis
Ükspäev tuli mõte pesakonnaga minna uurima meie oma Atlantist. Vangla oli just äsja suletud ja sai rahulikult luusida. Aias miljon auku kust sai nii mõnessegi hoonesse ja vahitorni turnida. Kaugemale välisperimeetrist minema ei hakanud, vahitornidest oli juba piisavalt hea vaade ja eks seal territooriumil ole juba kunagi luusitud kah tööasjus. Aia ääres oli hullult metsmaasikaid, sai kohe õige mitu peotäit 😉
Turnisime vähe ka karjääri kaldal mahajäetud hoonetes, päris põnev aja ohtlik. Vabalt võis ettevaatamatu olles sealt alla sadada. Lõpuks käisime tuhamäe otsa kah, krt sinna andis ikka turnida. Vaade ümbrusele ja meie oma Atlantisele mäe otsast päris hea. Ülevalt ilusti näha veealused varemed karjääri põhjas. Paadiga sellel veesilmal tiksudes näeb seda kohalikku atlantist veel paremini 😉 Ükspäev jõuan selleni ka.
-
Türgi blogi. Kingitused Eestist
Nii tore, kui turistid meeles peavad ja kingitusi toovad. Kommi, šokolaadi ja muud ilusat 🙂
Aitäh! 🙂
Tiina tõi ka puhkuselt tulles mulle raamatu Eestist, öökulli pildiga. Nii armas temast 🙂
