Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Eesti- Läti trip vol.4 Valmiera – Võnnu
Kui Valgast kaardid sebitud panime otsejoones Lätti. Esimese suurema peatuse tegime Valmieras ja sugugi mitte kaubanduskeskuses 😀 😀 Kolasime vähe linnas, käisime kohalikus kirikus ja linnuses ka. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamendid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt. Tahtsime kiriku torni ka saada aga seekord miskipärast sinna ei lubatud. Nüüd pidavat seal kellatornis näidatama ka kellamehhanismi, ilmselt on see vägev vaatepilt. Olen Piiteris sattunud puht juhuslikult ühte kirikusse kellamehhanismi piiluma, pilti ei lubatud ainult teha. Lossivaremetes on tehtud päris ok muuseum kus saab aimu Liivlaste eluolust.
Müüre eriti säilinud pole nagu piltidelt näha ja tänapäeval on sinna müüride külge aretatud igasugu majakesi kus asuvad käsitööpood, kohvik jne. Tegime väikse tiiru pargis kah ja liikusime edasi Võnnu poole.
Võnnus esimene tiir kohe kohalikku linnusesse. Seal varemetes väga palju vaadata ei ole kuna restaureerimine pooleli aga kui valmis saab on siin arvatavasti vaadata küll ja küll. Uude lossi ei saanud ka sisse, kahjuks oli juba kinni. Seal on tegelikult päris äge muuseum, siis veel ei olnud aga nüüd on ka eraldi püsinäitus arheoloogilistest leidudest mis renoveerimise käigus leiti. Nimelt on Võnnu üks Läti vanemaid linnu. Seal elas ka Liivi ordumeister ja samuti kuulus linn Hansa Liitu. Suvel saab lossipargis sõita paadiga ja uurida Liivi ordulossi varemeid. Lisaks on seal imeline vanalinn, milles on keskaegsed majad ja munakivitänavad.
Peale linnuses luusimist kiire tiir kohalikku kirikusse. Püha Jaani kirikus on tükike Eestit kah. Nimelt on altarimaali teinud Johann Köler. Kiriku torn tasub ka käimist, vanasti sai sinna ilma rahata aga nüüd väike sümboolne summa küsitakse. Ilmselt sellepärast, et torni erinevatel korrustel näeb kohalike kunstnike töid. Torni tipust avaneb linnale päris hea vaade. Võnnu kohta saab päris hea ülevaate lausa eesti keelselt kodukalt.
Lõpetuseks käisime läbi vabadussamba juures ja jalutasime Maipargi promenaadil. Sinna parki on tekitatud hulgaliselt igasugu kujukesi ja lastele atraktsioone. Traditsiooniline mustade luikede paar on ka enamjaolt alati olemas 😉 Ühesõnaga tasub täitsa nii Valmierasse kui Võnnu asja teha, vaadata ikka ühtteist on 😉 Siit panime Eesti poole tagasi, algselt oli küll plaan kuskil siin ööbida aga jäi ära, ööbime kodumaal 😉
-
Eesti – Läti trip vol.3 Võrumaa – Valgamaa
Hommikul peale ärkamist uurisime vähe ümbrust ja turnisime vaatetornides, siit avanevad ikka päris head vaated ümbrusele. Üks vaatetorn oli vähe väsinud ja sinna polnud soovitatav üles minna aga kuda sa saad siis minemata jätta kui teine on ikka päris kõrge ja sealt vaade hea 😀 Kolasime veel Lüllemäel. Irwww seal on tee ääres veel nõuka aegne tankla 😀 😀 Uudistasime vähe ka vana kiriku varemeid ja ega uuski vaatamata jäänud 😉 Üritasime siin aega mitte viita, et jõuaks Lätis päevaga ära käia 😀 Kuigi algselt oli plaan seal ööbida siis nüüd tegime selle plaani käigult ringi.
Lüllemäelt edasi kimasime otse Valga kesklinna, otsisime turismiinfopunkti, et saada värske Läti kaart. Kurrrrrja infopunkt oli teise kohta kolitud ajutiselt 😀 aga polnud hullu leidsime üles ja kaardi saime kah 😉 Niiii Läti siit me tuleme 😀 😀
-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetus ja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
-
Piiteri nurgatagused vol.2
Hommikul kimasime otse Krestovski ostrovisse. Algselt oli plaan külastada lõbustusparki ja delfinaariumi. Metroost väljudes tiksusime mööda tänavat otse lõbustuspargi poole. Pargis luuras meid üks usin oravake, oli teine üsna julge ja tuli ligi manti nuruma. Kahjuks meil talle midagi pakkuda ei olnud. Edasi oli pargis väike vahva kivilatern. See kingiti jaapanlaste poolt Peterburile 300 aastapäeva ja sõbralike suhete hoidmise eest. Siin tsillisime vähe erinevatel atraktsioonidel, luusisime pargis jne. Päris äge kohake ja turisti siia ei tooda ning enamus inimesi ei teagi, et Piiteris dino- ja lõbustuspark on 😀 See on jälle selline lahe kohake kus soovitan igaljuhul käia. Tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele ja hinnad suht mõistlikud.
Kui lõbustuspargist sai kopp ette käisime siinsamas lähedal oleva väiksel saarel kus asub Kirovi nimeline kultuuri- ja puhkepark. Asssa raks kus see oli äge koht tiksumiseks. Eriti tsill on seal muidugi käia oma südamedaamiga jalutamas…. ükspäev teen ära 😉 No ikka niiiiiiii super koht. Rahulik, vaikne park ja need lõputud lillepeenrad, vanikud, tiigid, promenaad, kaunistatud paadid jne jne. Nu seda peab oma silmaga nägema. Isegi meie sõbraga käisime seal suu lahti 😀 😀 et mida värki. Müts maha tegijate ees. Ja niimoodi märkamatult oli päev viuh läbi, delfinaariumi ei jõudnudki…
-
Piiteri nurgatagused vol.1
Ükspäev oli plaan kolada Piiteri nurgatagustes, just seal kuhu turisti ei viida või ise ei satu. Aga esimene plaanitud päev läks ikka nii nagu minema ei peaks 😀 😀 Sõber ei saanud Moskvast Piiterisse hommikuks vaid jõudis alles peale lõunat. Seega pidin ise vähe aega parajaks tegema, egas midagi turnisin Iisaku katedraalis vähe ja uurisin ümbrust. Äkki jääb miskit põnevat silma mida peaks vaatama minema 😉 😉 Vaated iseenesest linnale on sealt head aga midagi erilist silma ei jäänud. Venitasin ennast alla tagasi ja tiksusin vaikselt paleeväljakule, sealt edasi Moskva väravate juurde ja oligi aeg rongile vastu minna. Sõps tuli Sapsan-iga, see päris tige rong annab minna Piiteri ja Moskva vahel 250 km/h ja umbes 3,5 tunniga sõidab selle vahe ära…. Pole paha 😉
Kui sõpsiga trehvatud otsustasime käigult, et täna enam väga kuskile ei jõua ja tiksume linnas. Homme vaatame mis saama hakkab. Mõeldud tehtud… põikasime sisse Grand Maket showmuuseumi 😀 Kui kiire tiir sinna tehtud lonkisime kesklinna poole. Tegime Nevskil Adamsoni majas väikse kohvi ja lonkisime üle tee Kaasani kirikusse. Algul mõtlesime verekirikusse ka minna aga loobusime sellest.
Tahtsime kirikus üles rõdule ka saada aga ei lastud miskipärast. Sinna üldse harva lastakse miskipärast. Tudeerisime niisama kirikut ja pärast tegime tiiru ümber kiriku kah. Kiriku kõrval pisikese pargi serval on selline päris lahe kaevuke. Sealt saab joogivett võtta kellel janu, kusjuures vesi oli päris hea maitsega. Edasi kobisime kodu kotile kuidagi suht vässud olime.
