Tehtud üritused
-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati.
Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht.
Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
-
Kreenholm ja Joala astang
Nagu ükspäev lubatud sai panen paar pilti sellest kuidas Kreenholmis ikka vett ka on. Enamjaolt on seal ju joastik kuival. Kreenholmist endast ei hakka pikalt kirjutama, sellest varasemalt juba blogis juttu olnud korduvalt. Vett pole just kõige rohkem aga juba siit saab aimu kui võimas on sealne joastik.
Kellatornist ka väike meenutus. Huvitav kas see ogaline mast on piksekaitse või midagi muud 😉
Siin see Joala joastik täies hoos ongi. Piltidel pole muidugi pooltki seda vaadet mis tegelikkuses on. Seda peab ise oma silmaga nägema. Kahjuks ei tea kauaks vett jätkub joastikul, see oleneb kõik kui kaua lüüse lahti hoitakse.
Paar pilti tsehhide sisevaadetest. Siin ikka ruumi nii, et anna olla. Kahju, et põhja lasti kogu see krempel.
Mõned jääpurikad ja paiselehed ka. Kreenholmis on tegelikult hullult igasugu keldreid ja muid ruume kuhu ei lasta kolama. Peab mingi legendi välja mõtlema kuidas saaks neid kohti ka uurida 😉 Kuuldavasti pidavat tehtama paar ruumi veel lahti ekskursioonide jaoks aga eks näis. Vaatame mida uus hooaeg toob.
Koduteel põikasime läbi Purtse kindluselamust. Väike kohv ja kook läks kaubaks 😉
-
Kevad ja uued kohad
Kevad sassis nagu ikka. Vaatan köögi aknast õue, lumest pole haisugi ja õitsevad juba kõikvõimalikud lilled, isegi need mis veel õitsema ei peaks. Vaatan toa aknast õue, seal on talv, lumi kulmudeni ja põldpüüd toimetavad 😀 😀 Mõtlesin, et peaks uuesti minema metsa kevadet otsima. Miski nädalake tagasi sai käidud jugasid vaatamas, siis polnud lilledest eriti veel haisugi. Mõned üksikud sinililled metsa all ja ei ühtki paiselehte 😉 Kuigi need tavaliselt enne sinililli. Sai vaevu mõte arenema hakata kui võluväel helistas sõber ja kurtis kui kuradima igav on. Eestis polevat peaaegu enam neid kohti kus ta käinud pole, aga tahaks minna kohe kuskile. Küsis, äkki ma oskan mõne koha pakkuda…. Noh, eks ikka oskan, puusalt plaan ja minek 😉
Näiteks Kalmistu paljand. Omamoodi huvitav nähtus, üleval serval on toimiv kalmistu aga all on mõned pisikesed koopad. Käpakil saab mõnda isegi sisse 😉 Siinsamas, mitte eriti kaugel on ka Aruküla koopad. Väidetavalt olla need külastatavad läbi luugi aga kellelt selleks luba sebida on selgusetu eks ükspäev uurin välja.
Lonkisime mööda matkarada Piusa kaldal paljandi sees olevate koobasteni. Neid koopaid olevad rasketel aegadel kasutatud pelgupaigana, sellest ka vastav nimi. Siinsamas üle jõe asub ka vana linnusekoht nö. päevapööramise mägi või siis naiste pudrukeetmise mägi. Heal lapsel ikka mitu nime 😉 Tänapäevalgi käivad maausulised seal toimetamas. Siinsamas võib veel hea õnne puhul kohata jäälindu. Meil kahjuks seda õnne ei olnud.
Natuke nautisime ka kevadist Võhandut. Vett on piisavalt, saab maratoni teha küll 😉 Kui juba seal Süvahavva kandis siis tuleb ikka Ukukoobas ka üle vaadata. Huvitav, et sipelgapesad on enamjaolt kõik veel jääs aga üks oli päikse käes ära sulanud ja elu kees täiega 😉 Kokkuvõtvalt oli tsill päev ja üheski meie külastatud kohas polnud mu sõber käinud 😀 😀 Siit loo moraal. Eestis veel kohti nagu putru kus on tal käimata 😀 😀
-
Pesapuud ja vesioinast vaatama
Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.
Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.
-
Loodusretk Siniallikatele laternatega
Nonii eelmine grupp jäi sooja teed ja kooki nautima ja uued matkalised juba ootamas. Kõigepealt matkaliste soovil väike tiir Viikingite külas ja põgus tutvustus mille kõigega siin tegeleda saab. Kui tiir tehtud kogunesime paadi alla.
Siin väike ohutusjuhend laternatega ümberkäimisest ja lühike laternate saamise lugu ning juba nad lähevadki retkejuhi saatel Siniallikate poole.
Egas midagi, tuleb hakata vaikselt lõket ette valmistama, et matkaliste saabudes saab hakata kooke küpsetama lõkkel. Enne kui küpsetamise matkalistele üle annan tuleb ikka proovida kas raud piisavalt kuum küpsetamiseks 😉 Seekord tahtsid matkalised ise küpsetada. Aga kui pole ennem lõket lähedalt näinud ja kardad, et toss läheb silma siis ära põe…. väikse tasu eest saab pädeva viikingi sebida kes kooki küpsetab 😉
-
Loodusretk Siniallikale
Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.
Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…
Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.
Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas
Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀
Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉
Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉
Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…
Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉
