Muu värk
-
Virmalised
Ühes seltskonnas istudes tulid jutuks virmalised. Läks kuidagi päris tuliseks andmiseks, et meil Eestis ikka virmalisi pole näha ja kui midagi ongi siis suht olematu ja kuskil Saaremaal ainult 😀 😀 Olin üsna vait ja kuulasin huviga mis lahenduseni jõutakse. Aga sinnani nad ei jõudnudki… hea, et humalas peaga veel kaklema ei hakanud oma seisukohtade pärast 😉 Noh kuidas võtta… Ütleme siis nii, et palja silmaga meil neid näha on suht harv teema. Aga seda ilmselt sellepärast, et inimesed ei oska neid vaadata taevast, telefoniekraan on ju palju lähemal 😀 😀 Muidugi eriline pidur asja juures on meil see ilmavärk. Kui neid oleks võimalik vaadelda siis meil kipub ilm enamjaolt pilves olema. Olen ise nii mõnedki korrad neid meil palja silmaga näinud aga siiski nende paremaks nägemiseks on fotokas imeline aparaat. Ta näeb seda mida silm ei näe, ainult veidi kannatust peab olema.
Ja pole see sugugi nii, et ainult põhja- või läänerannikul mere ääres näeb. Tegelikkuses näeb neid isegi päris kaugel sisemaal. Ainuke häda on, et asulate valgussaaste rikub nende vaatamise ära. Nii, et ma saan kindlalt väita, täiesti nähtavad on 😉
-
Pimedas pildistamas
Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀
-
Kostivere karstiala ja Linnamäe linnus
Ilus kevadine ilm tuli kohe ära kasutada koduümbrusega tutvumiseks. Eelmisel aastal juba sai korra Kostivere karstiala pilvepiirilt uuritud, aga siis väga head pilti ei saanud madala pilvisuse pärast. Katsetasime nüüd vähe parema ilmaga uuesti ja pilt hoopis teine. Saab vähemalt aimu kui suur see tegelikult on.
Väike video Kostivere karstialast on siin.
Muidugi sai jätkatud ka oma linnustest ülelendamise projekti 😉 Linnamäe linnus ju siinsamas, sai kohe ühe jutiga see ka üle vaadatud. Möödaminnes muidugi väike kõrvalpõige Jägala joale ka. Pole seal tükk aega teiselt poolt käinud ja kohe muutuseid nagu putru. Kõik vanad barakid on kokku lükatud ja joa lähedale on arvestatava suurusega parkla ehitatud. Sinnasamma ehitatakse ka mingit uut hoonet, huvitav mis sinna tuleb…. Kindlasti mini Maxima 😀 😀
Nii ja lõpuks Linnamäe või siis Jägala linnust uurimas. Tänapäeval pole siin tegelikult eriti midagi enam järgi peale metsa kasvanud künka ja taastatud elektrijaama. No eks see linnamägi oma otsa hüdroelektrijaama ehituse käigus saigi. Väidetavalt oli see Eesti suurim linnamägi kasutusel juba enne meie aega mõnisada aastat. Mis teeb muidugi sellest linnusest ühe põhja Euroopa suurima linnuse EMA. Hüdroelektrijaam ehitati siia 1922 aastal. II MS ajal lasti see muidugi puruks, aga 2000-ndatel aastatel taastati uuesti. Tänapäeval muidugi mingid mitte just eriti teravad pliiatsid üritavad paaniliselt seda uuesti hävitada. Väidetavalt ei pääse kalad kudema. Selle nimel, et 3 kala võibolla tahab kudema minna ollakse valmis hävitama 100 aastat olnud ökosüsteemi. Huvitav, kui hävivad tuhanded molluskid ja muu elustik ei koti kedagi. Mina arvan, et see tammi hävitamise plaan on röövpüüdjate lobitöö, siis saab käia jõesängist järgi jäänud kraavis ahinguga punast jahtimas. Ma teeks ettepaneku juga ka madalaks õhkida kala ei pääse ju kudema.
Väike video Linnamäe linnusest ja elektrijaamast on siin.
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Allika Sulps 2025
Ei viitsinud ilusa ilmaga kodus passida ja käisin sellelgi aastal möödaminnes juba traditsiooniks saanud kogukonnaüritust piilumas. Seekord oli ilmataat veidi lahkem kui muidu ja lisaks külmale oli veidi lund ka puistanud 😉 Nagu ikka said soovijad sauna ja jääauku nautida. Ja kui muidu saab tünni või korvi Avinurmes siis siinselgi üritusel polnud tünn võõras teema 😉 Neid oli lausa mitu.
Kelle kõht oli suurest saunatamisest tühjaks läinud sai kohvikus imemaitsvaid koduseid küpsetisi maitsta.
Väike droonivideo üritusest on siin
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast.
Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Wikipedia lehel, kus linnuse droonivideo asemel oli hoopis õige mitusada meetrit eemal olev varemete lasu. Kirjutades kirjatüki autorile veast kadus see välgukiirusel. Aga õige mõisa ja linnuse koht siis siin
