Muu värk
-
Lagedi rippsillad
Vähemalt kümmekond aastat kestnud muinasjutt Lagedi uuest rippsillast sai lõpuks teoks. Selle puhul vaatasin pilvepiirilt üle mõlemad küla keskel olevad rippsillad. Muideks Lagedi on ilmselt Eesti ainuke alevik kus on nüüd koguni kolm rippsilda 😀 😀 Eks ma ükspäev katsun selle kolmanda ka üle lennata.
Vana rippsilla asemel oli kunagi esimese vabariigi aegne puusild, mis erinevate allikate põhjal II MS ajal kaks korda õhku lasti. Teiste allikate põhjal üritasid sibulad Tallinna peale minnes sellest tankiga üle sõita, aga see olevat läbi silla kukkunud. Seejärel olla kõik teised tankid silla kõrvalt koolmekohast läbi sõitnud. Eks see sild taastati mingil hetkel ja toimis kuni 1960 aastani. Siis sai valmis paarsada meetrit allavoolu ehitatud uus maanteesild ja vana puitsild lammutati. Puidust sillapostide jäänused on isegi praegu veel kohati märgata.
Aga seoses vana silla lammutusega läks laste koolitee pikemaks ja ka ohtlikumaks, tuli ju käia piki maantee äärt. Tol ajal veel kergliiklusteid ei tuntud 😉 Aga eks laiskus teeb leidlikuks ja vana puitsilla kohale ehitasid inimesed kividest tammi. Seda tammi tuli küll igal kevadel natuke kohendada, sest jääminek tegi oma töö. Ja tegelikult valdav osa inimesi ja koolilapsi käisid mööda seda tammi üle jõe 😉 Ainult suurvee ajal ei saanud sealt kuiva jalaga üle 😉 Kusjuures 70-80-ndtel oli sealsamas vana silla juures täiesti arvestatav ujumiskoht ja väike rannake. Vesi polnud küll sügav, ainult nii umbes meetri jagu normaalse veetaseme puhul, mis täpselt paras lastel hullata. Suurvee ajal võis vabalt seal vett olla 2 – 2,5 meetri jagu.
Vana silla asemele rippsilla tegemise asju hakkas ajama tolleaegne koolidirektor Sven-Allan Sagris. Kaua sa ikka vaatad märgade jalatsite või pükstega kooli tulnud lapsi 😉 Seoses Sagrisega tuleb meelde üks huvitav lugu kooliajast. Ei mäleta muidugi mitmendas klassis ma olin, aga igatahes oli ajaloo tund ja teemaks oli Eesti ajalugu. Mingil hetkel marssis ta klassi uksele, vaatas välja ja keeras ukse lukku. Läks kaardikappi ja otsis sealt kaartide vahelt välja EW kaardi ja näitas selle peal meile Eesti piire sosinal. Pärast peitis kaardi kappi tagasi ja palus meil sellest kaardist mitte kellelegi rääkida. Vana kes tolle aja kombe kohaselt oli pealt üsna punane aga sisemuselt tegelikult natuke teist värvi.
Nii saigi Lagedi 7.05.1984 jalakäijate rippsilla. Sild küll ühendas küla ja tegi kõvasti jalavaeva vähemaks aga hilisemalt tõi ka parasjagu peavalu. Vene ajal kui oli mentaliteet “vsjo naša” polnud probleemi. Aga kui uue vabariigi ajal tuli suur maade tagastuse tuhin unustati ära, et seal on päris oluline sild inimestele ja nii tagastatigi maatükk endisele omanikule ilma, et oleks seatud sillale avalik kasutus, servituut või hoopis jätta see tükk riigimaaks.
Aastate möödudes tekkis uus ja päris huvitav olukord. Sild vajas parandust, oleks nagu valla oma aga asub poolenisti eramaal 😀 😀 eramaal ju parandada ei saa. Et siin nüüd omanikuga kokkuleppele saada rahumeelselt, üritas vald korduvalt mütsiga vehkida ja kõvatada. Ja nii hakatigi ametnike poolt muinasjuttu vestma müütilisest uuest rippsillast kuskil kooli juures. Võin küll veidi eksida, aga minu teada on see jutt käinud vahelduva eduga üle 10 aasta. Ja ilmselt kestaks veelgi kui omandisuhte ja valla omavoli tülisse poleks jõuliselt sekkunud meedia. Ja nagu imeväel sai lahendatud vana silla saaga ning ka uue ehituseks löödi kopp maasse 😀 😀
Väike droonivideo vanast rippsillast on siin.
Uus rippsild saab kohe-kohe kooli juures valmis ja see teeb nüüd kõvasti otsemaks uue elurajooni ning raudteejaama vahelise ühenduse.
Väike droonivideo kohe valmivast sillast on siin. Ootame kuni seal on lippudega ära vehitud, kummis rind valusaks taotud hüüdlause “Ära tegime” tuhinas ja medalid välja jagatud, siis teeme uue video.
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Kalmistutoimetused
Suve jooksul sai nii mõnelgi kalmistul luusitud ja toimetatud ja eks ikka jääb ühtteist põnevat silma. Nii nagu Võnnu kalmistul on ka Osulas veidi omamoodi kabel. Alumine korrus maakivist ja teine korrus puidust, kohe kuidagi ei meenuta kabelit 😉 Huvitav on ka see, et kui enamus kalmistuid loodi Katariina ukaasiga siis Osula kalmistu jaoks andis maa 1833 aastal Sõmerpalu mõisahärra von Müller. Muidugi kui vaadata kalmistu asukohta siis see kõrge küngas sobiks ideaalselt omaaegseks linnusekohaks, aga see selleks.
Siin on säilinud haudadel üsnagi palju erinevaid raudriste ja muideks siin on ka arvestatav hulk hauatähiseid mida mujal kalmistutel naljalt ei kohta. Nimelt kivile tahutud ristid
Veidi mitte tavapäraseid raudriste näeb ka Kuusalu kalmistul. Ja mis on huvitav, et vaikselt hakkab meile jõudma see Poola kalmistute graniitplaatidega haua katmise mood. Jumal tänatud, et mitte koos nende rõvedate plastlillede kuhjadega. Ja nagu piltidelt näha on võimalik päris stiilselt tagasihoidlik piire teha paarist puupulgast ja nöörist 😉
Panin siia ka ühe õigeusu kombe kohase matuse pildi, hauaplats on täiesti arvestatav söökla. Kuuldavasti osadel kalmistutel käivad kohalikud joodikud peale matust söömas-joomas ja eks linnud ja loomadki saavad oma kõhutäie kätte. Aga miks ma selle pildi panin… Sellel väike iva ka, nimelt asjakohastes foorumites käib jutt, et venemaal ei julge inimesed enam kalmistule minna kuna karud on avastanud hea söögikoha. Eks sellel võib täitsa iva sees olla, olen meiegi kalmistul karuga ninapidi kokku sattunud. Juba räägitakse meilgi, et Alutaguse kandi kalmistutel karud täitsa toimetavad. Ilmselt pole kaugel seegi aeg millal nad tasuta söögilaua mujal kalmistutel avastavad. Ja mitte ainult karud ei toimeta kalmistul, vaid ka rebased armastavad värskelt hauaplatsile pandud liivas hullata ja ka pesaurge kaevata
Eks kalmistutel näeb ka vägagi kummalisi asju, mis seal üldsegi ei peaks olema 😉 Vahel ikka leiab mõne platsi kus näiteks ristil autorool, vaasideks mürsukestad või vanad rehvid ning astumisplaatideks spordiväljaku kummimatid. Aga siiani polnud veel leidnud silindrist vaasi 😀 😀 Nüüd see ka leitud, huvitav oleks teada mis masinale kuulus 😉
Üldjuhul ei taha meie panna plastkestaga küünlaid kalmistule mida tuul ja linnud laiali tassivad kui just pole laternat kuhu see panna. Ühel kalmistul oli oma arvamuse avaldanud plastkestaga küünalde kohta ka jälgede järgi arvates ilmselt rebane 😀 😀
Kalmistutel toimetades tuli ette päris palju tühjale kohale ehitamisi. See on hea variant, ei pea midagi lammutama ja utiliseerima. Muideks sõbrale enne siitilmast lahkumist lubatud hauaplats sai ka tema soovide järgi valmis. Vaatamata sellele, et appi tulijate lubadused lubaduseks jäidki. Ja vahel ei ole isegi vaja piiret ehitada, see tuleb lihtsalt maa seest välja kaevata ja puhastada 😉
Vahel tuleb hulgim piirdeid ja hauakive pesta, selleks pumpame veepaagi täis ja tuld. Samblakihi ja mustuse alt võib välja tulla päris ilus asi. Selle hooaja kõige suurem pusimine oli Meremuuseumi tellimus Rahumäe kalmistul. Seal korrastasime õige mitu meie riigi merendusajaloo suurnime hauda.
-
Pesakastide töökoda
Kui muidu tellitakse meilt lindude pesakasti meisterdamise komplekte korraga paar tükki siis seekord telliti neid lausa 60. Egas midagi, sebisin kärutäie sobivaid laudu ja läks saagimiseks. Aga nagu ikka siis kui sul on vaja palju saagida peab kindlasti midagi juhtuma 😀 😀 Seekord otsustas töölepingu juba teist korda järjest üles öelda platesaag. Ühel hetkel oli lihtsalt suits väljas ja maha põlenud ta oligi 😉 Seekord otsustasin, et rohkem seda parandama ei hakka ja ostan uue miiusae. No aga asjad juhtuvad ju ikka sellisel päeval kus kõik ehituspoed on kinni või asuvad megakaugel. Pool päeva jebimist ja uus saag oligi olemas. Siis veel pool päeva ja pesakastide komplektid olidki valmis saetud ja pakitud.
Need pesakastid läksid metsa koos metsaistutusseltskonnaga. Ma arvan, et see oli väga tänuväärne üritus, kahju, et selliseid üliharva korraldatakse. Kahjuks puudub statistika mitu korterit välja üüriti 😉 Kui teil tuli nüüd samuti mõte linnukestele pesakaste üles panna siis meie poest saab nii valmis pesakaste kui ka komplekte koos lastega meisterdamiseks.
Loodame, et need pesakastid pandi ilusti üles ka. Mitte nii nagu ühed tegijad seda tegid. Ülespaneku asemel visati need lihtsalt ühte mahajäetud majja kuhja ja sinna nad jäid
-
Rohepöörde ämbriga kolistamas
Ükspäev oli lihtsalt kiiresti vaja mingit suuremat neliveolist töölooma mis jõuaks normaalselt vedada ka ca 1 – 2 tonnist haagist. Autosid müügil nagu putru aga kui sul on vaja midagi konkreetset siis unusta ära, et midagi leiad. Rohepöörde hulluses on kõikide siiani vägagi normaalsete tööautode mootorid ära kohitsetud. Seda enam, et minu kindel “kiiks” oli manuaalkast, nagu selgus siis ka nende valik on olematu. Lõpuks sai välja selekteeritud 3 varianti, Amarok, Ranger või Hilux. Sai neid kõiki näppimas käidud korduvalt, müüjad kiitsid üksteise võidu neid kui autosid millega isegi Jumal sõidab 😉
Tuustisin läbi kõikvõimalikud foorumid. Accelerista lehel jäi silma uue Hiluxi testsõit, kuigi jutt tundus muinasjutulise ülistusoodina kirjutatud, eriti kütusekulu osas. Raske auto ja väikese mootori puhul võib artiklis mainitud kütusekulu olla ainult taganttuulega allamäge sõites. Paberi järgi olla see lausa 7L/100km, ei tea muidugi kust selline paber võeti aga ju siis kuskil oli. Mina isiklikult olen näinud paberit kus on kirjas hoopis teised numbrid ja neid võite teiegi allolevalt pildilt näha. Kusjuures tänaseks päevaks on need numbrid veelgi suuremaks muutunud, ei tea kas kardeti “Kolkswageni” petuskeemi väljatuleku tagajärgi ka enda nahal tunda ning suures hirmus pandi veidi reaalsemad numbrid paberile 😀 😀 Lõppkokkuvõttes pani valiku paika mitte hind, tuled ja viled vaid lollikindlus, kandevõime ja garantii. On ikka suur vahe kas garantii on 2 või 10 aastat. Kuna hetkel polnud manuaalidest midagi muud võtta peale 2,4L Hiluxi, oli küll üks 3L Amarok aga see langes kohe valikust välja automaadi tõttu. Seega kodustasin ühe Hiluxi.
Nüüd siis veidi lähemalt roheämbrist 😉 Hiluxiga nüüd siis pea 100 000 km käru sabas Eestimaal tuuritatud. Auto ise väliselt hea ja senini töökindel olnud aga… Jutt sellest, et jaapanlased teevad autosid meetodil plekk värvitakse kahelt poolt ära ja siis tõmmatakse plekk värvi vahelt viuh välja vastab ilmselt tõele 😀 😀 Sõites need pleki laadsed tooted vibreerivad, tundub kohe-kohe lendavad minema 😀 Metalli puudumine keredetailides selgus puht juhuslikult, siis kui auto tagurdades välja suri ja vajus praktiliselt olematu kiirusega vastu väravaposti. Ei mingit raginat ega kolinat, mõtlesin, et ok pole hullu, kraapis veidi värvi ära 😀 Aga siis kui välja vaatama läksin pidin perseli kukkuma, esitulest kuni poole esiukseni oli kogu külg läinud, nagu poleks olnudki. Jäin mõtlema, et kui juba see väike libisemine viis pool külge ära mis siis saab kui paugu paned…. Krt ja kusjuures selle asja juures ei saa aru mis kuradi asi selle auto juures kaalub kui plekke pole. Väiksed japsid on vist raami tinast teinud, värv nüüd küll üle 2 tonni ei tohiks kaaluda 😀 😀
Ja nüüd see teine reaalsus kütusekulu. Tegelikult ei vasta ükski paberil olev kulu reaalsusele. Kuigi kastile on kate peale pandud tuuletakistuse vähendamiseks ja kärul on ka kate peal. Kui nüüd tühjalt sõita ilma käruta siis saab selle keskmise no enamvähem sinna 10 kanti aga nagu natukenegi viskad kolu kasti ja paned käru sappa on reaalsus hoopis teine. Seda korduvalt testitud silmini täis paagi meetodil pikki maid sõites. Keskmiseks tuleb sellisel juhul 13-14 sajale olenevalt tuulesuunast 😉 Kiirendusest ei hakka rääkimagi, siin oled ühel pulgal nende poolemeelsete rekkameestega (vabandan normaalsete juhtide ees) kes kaherealisel üritavad igal võimalikul juhul üksteisest mööda saada. Ühel on piiraja 89 teisel 90, Jüris hakkab möödasõitu tegema ja Kosel saab mööda, sabas kilomeeter vihaseid juhte 😀 😀
Mu vana RAM 4,7 mootoriga võttis keskmiselt samapalju olenemata sellest kas on midagi sabas või ei. Täpselt sama võrdlust olen teinud vanakooli V70, kui muidu keskmine 6,5 siis 1,5 tonni sabas on kulu ca 7 seega mitte märkimisväärne kulu tõus. Sama on 2,8 Voya, kui keskmine 9 siis käruga praktiliselt sama. Kui nüüd vaatame 2,8 mootoriga Hiluxit siis ametlikult on selle kütusekulu väiksem kui 2,4 Hiluxil. Kas see ka päriselus nii on ei ole katsetanud, aga ühe tuttava 2,8 Hiluxi omaniku sõnul pidi väiksem olema küll. Muidugi tõstab mootorite kütusekulu ka igasugu rohevidinate lisamine mis kokkuvõttes ei anna miskit erilist kasu vaid pigem kahju, vähendades mootori ressurssi. Mis need igasugused mõttetud rohevidinad on EGR, Adblue ja muu näol on ilusti maakeeli lahti kirjutatud siin artiklis.
Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et tööautole muruniitja mootori installimine on alla igasugu arvestust ja tegi korralikust tööloomast naerualuse, veelvähem on see roheline. Aga ju selle asja mõtlesid välja naftamagnaadid koostöös autotootjatega 😉 Paneme suurele autole väikese mootori, see näeb väliselt välja tõeliselt roheline ja kõik pimedusega löödud rohepöörajad kohe kummardavad saamata aru, et tegelikult võtab see mootor rasket kere vedades rohkem kütust kui suur mootor võtaks. Kasu on kahepoolne, rohepöörajad ja naftamagnaadid on rahul.
Minu uus normaalne auto oleks juba ammu uuesti RAM aga kahjuks nuditi see ka rohehulluses ära. Kuid juba käivad jutud, et järgmise aasta mudelil on uuesti tagasi vana hea 5,7. Ilmselt saadi mikimaal ruttu aru muruniitja mootori mõttetusest. RAM on siiski mõeldud tööautoks mitte linnas laiamiseks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et kui tahad olla roheline siis mitte mingil juhul ära osta muruniitja mootoriga autot. Osta suure mootoriga auto, kulub kõvasti vähem kütsi ja saab normaalselt tööd ka teha 😉
Ja ei maksa targutama hakata, et ühes potis saab teha nii suppi, praadi kui magustoitu. Kui meil on päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid ja Hiinas on söeelektrijaamad siis on meil kõik roheline. No ega ikka ei ole küll. Kui mõned aastad tagasi Islandil vulkaan purskas kas meil oli siis roheline või.. See tahm tegi meilgi ilusa ilma söeks. Sahara liivatorm tõi meilegi tolmu. Kanada metsapõlengu suits värvis meilgi taevast. Neid näiteid on nõrkemiseni. Aga ikka on see hullus mõne peas kampaania raames. Viime CO taseme nulli my ass… mis siis kasvaks? Seletage mulle lollile ära miks siis taimekasvatuse suurtootjad kasutavad CO generaatoreid kasvuhoonetes, kui CO on saatanast. Ilmselt on globaalse soojenemise jutt poliitikute hästi väljamõeldud vale, et toetussummadega taskuid täita. Kõikvõimalikud andmed on ju tegelikult lihtsalt kättesaadavad, kusjuures keegi isegi ei vaidlusta neid andmeid, neid lihtsalt ignoreeritakse. Rohehulluse eesmärk on elada keskajas, tuul on – siis purjetad. Tuult pole – vehiks aerudega või viskaks sütt katlasse aga ei tohi, see on kallis ja saastav. Seega istu ja oota millal tuul tuleb. Nett tuleks kinni panna ja hakata päris elu elama. Hiigelsuured serverid toodavad liiga palju sooja, sealt see maa soojenemine tulebki 😉 Aga ei saa, see on inimõiguste piiramine. Mis siis, et see pole roheline 😀 😀
-
Virmalised
Ühes seltskonnas istudes tulid jutuks virmalised. Läks kuidagi päris tuliseks andmiseks, et meil Eestis ikka virmalisi pole näha ja kui midagi ongi siis suht olematu ja kuskil Saaremaal ainult 😀 😀 Olin üsna vait ja kuulasin huviga mis lahenduseni jõutakse. Aga sinnani nad ei jõudnudki… hea, et humalas peaga veel kaklema ei hakanud oma seisukohtade pärast 😉 Noh kuidas võtta… Ütleme siis nii, et palja silmaga meil neid näha on suht harv teema. Aga seda ilmselt sellepärast, et inimesed ei oska neid vaadata taevast, telefoniekraan on ju palju lähemal 😀 😀 Muidugi eriline pidur asja juures on meil see ilmavärk. Kui neid oleks võimalik vaadelda siis meil kipub ilm enamjaolt pilves olema. Olen ise nii mõnedki korrad neid meil palja silmaga näinud aga siiski nende paremaks nägemiseks on fotokas imeline aparaat. Ta näeb seda mida silm ei näe, ainult veidi kannatust peab olema.
Ja pole see sugugi nii, et ainult põhja- või läänerannikul mere ääres näeb. Tegelikkuses näeb neid isegi päris kaugel sisemaal. Ainuke häda on, et asulate valgussaaste rikub nende vaatamise ära. Nii, et ma saan kindlalt väita, täiesti nähtavad on 😉
-
Pimedas pildistamas
Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀
