Matkad looduses
-
Pilliroojahu katsetused vol.5
Käisin taas luuret tegemas, kas juba värsket pilliroogu saab. Õnneks seekord polnud vaja ettevalmistusi teha, ilm soe ja vesi ka 😉 Kurja pilliroog juba taevani, kobisin vette uurima kas seekord juba on värsket juurikat krõpsu jaoks aga mnjh…. Ikka veel ei ole 🙁 Tuleb veel nats kannatada ja siis ehk saab head magusat ökokrõpsu ja jahu. Vot pole see vanade retseptide taaselustamine siin midagi kohe plaksust 😉 tahaks juba oma katsetustega jätkata aga…
-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
-
Türgi blogi. Phaselis
Teisipäev, 11. juuni. Rahva tungival nõudmisel tuli õhtul peale tööd veel ette võtta retk Phaselisesse. Phaselis arvatakse olevat asustatud Rhodoselt tulnud kolonistide poolt juba 7.sajandil enne meie aega. Asukoha tõttu peavad eri allikad Phaselist kord Lüükia, kord Pamfüülia linnaks.
Päevased infod tegime Tiinaga kahepeale, niisiis tööpäev sai kella poole viieks läbi. Siis kiire riiete vahetus ja uuesti autole hääled sisse ning koos Siiliga suund tagasi Tekirova poole.
Phaselise antiikne linn (või pigem selle varemed) asub Kemeri keskuse poolt sõites enne Tekirovat merelahe ääres. Kemeri lõbusõidujahid teevad ühe suplemispeatuse Phaselise lahes. Kel soovi, võib ka siis eraldi paadiga Phaselises maale minna (lisatasu eest loomulikult). Autoga tulles näitab maanteelt silt Phaselis 1 ja sealt me maha keerasimegi. Arvestama peab, et sissepääs on tasuline (30 TL nägu) ja avatud on see koht kella 8.00-18:30. Meil jäi külastus vähe hilja peale, saabusime umbes pool kuus ja pärast seitset aeti meid juba sireenidega välja 😀 😀 😀 Aga vaatamist ja kolamist seal jagub vähe rohkemaks ajaks, kui vähegi võimalik, võiks aega ikka hulgaliselt rohkem varuda. Ujumisriided ka kaasa! Vesi on kristallselge ja mõnus, nagu Türgis ikka. Rahvas rannas pidas ka piknikku ja veetis mõnusalt aega.
Kemerisse tagasi jõudes oli juba hämardumas. Käisime ostsime koju kaasa arbuusi, mureleid ja maasikaid. Ja et kõht ikka täis oleks ja natuke soolast ka saaks, käisime Milkbaris söömas ja kohvi joomas. Veel paar jälle-sööme-pilti 😀 😛
Phaselises muidu oli ka mingi laadimiskoht, aga kuna me nagunii hilja peale jäime, siis sinna ei jõudnud.
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
-
Türgi blogi. Sünnipäev ja Chimaera igavesed tuled
Laupäev, 8.juuni. Ametlikult OFF ehk siis tööplaanis vaba päev. Esimene selline üldse kogu selle aja jooksul, kus tõesti pole ühtki treeningut ega ametiasutuse külastust ka ette nähtud ja kogemata kombel sattus see päev just mu sünnipäevale. Ilus kingitus, aitäh! 🙂 Lilled ja kingitused ei jäänud ka olemata ning kuhjaga õnnesoove läbi Facebooki. Aitäh Teile kõigile!!!
Hommikusöök mägedes
Aega oli vabalt käes ja auto ka saadaval, tekkis plaan Siili ja Tiinaga minna Olümposele hommikust sööma. Mingil hetkel plaan veidi korrigeerus ja sihtpunktiks sai Chimaera, kus igavesed tuled mäeküljel lõõmavad. Siiski päris tulede juurde ei jõudnud. Leidsime külas mõnusa istumise aprikoosipuu all varjus pehmetel diivanitel, kus tellisime hommikueine ja kohvi ja lihtsalt mõnulesime kuni lõunani.
Yörük Park
Lõunast läks auto Tiinaga tööle, tuli sõita tagasi Kemerisse ja jätkata sünnipäeva jalakäijana. Yörük Park oli mulle ennegi jahisadama kõrval silma hakanud. Seekord tundus, et aeg on küps seda lähemalt väisata 😀 Tegemist on väikese vabaõhumuuseumiga, kus näidatakse Kesk-Aasia poolt tulnud türklaste (yörükite) eluolu. Sissepääs on 5 dollarit nägu, mis on kõva kirves kohalikke olusid ja parki suurust arvestades. Aega kulus umbes tunnike, ega seal rohkem lähe ka, kui just restorani sööma ei lähe.. Jalutasime Siiliga kiirustamata, koht on muidugi ilus ja vaated suurepärased.
Sissepääsu juurest viis tee veidi künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Neile oli sinna rajatud ka telgid, kus nad said olla, elada ja toimetada nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi ka kuked ja kanad ja loomulikult kitsed 😀
Ei puudunud ka istumiskoht ja restoran mõeldes väsinud turistidele 😀
Tähistamine kontoris
Kelle kuueks kutsuti salapärasel viisil kontorisse. Kuna ma polnud siin veel kogenud, kuidas sünnipäevade tähistamine käib, siis ma olin väheke närvis ega teadnud mida oodata. Hommikul olin omalt poolt kontorisse viinud kausitäie komme ja küpsiseid ja pakkusin kõigile, kes kohal. Nüüd siis ootas mind lillekimp ja tort, mis kogu kollektiivi poolt mõnuga ära söödi 🙂
Chimaera tuled
Pärast ametlikku osa kontoris taas autole hääled sisse ja Siiliga suund uuesti Chimaera poole. Jätsime auto parklasse ja võtsime suuna sinnapoole kus rahvas vooris. Sildid olid väljas, et sissepääs on tasuline, aga keegi kuskil piletit küll ei müünud. Võibolla oli tööpäev lõppenud 😀 Kohale jõudes oli ilm veel valge, aga mäkke ronimise ajal hakkas kiiresti hämarduma ja kui üles tuledeni jõudsime oli väljas juba pime. Ronimine oli üsna pikk ja väsitav. Kivine trepp, vahepeal rada, oli parasjagu järsk ja konarlik. Palav oli ka, vaatamata ööle. Õnneks olid korralikud tossud jalas, plätuga oleks keeruline olnud.
Ülevalpool mäeküljel lõõmasidki kivide vahelt väiksemad ja suuremad lõkked. Põleb gaas, mis mäest välja immitseb. Oli tunda gaasi lõhna ja lõkke kuumust. Mõne tule ümber oli seltskond omale mõnusa grillimise ja tšillimise korraldanud. See paistis päris hea mõte. Peab tagasi tulema ja kindlasti jälle rohkem aega varuma, seal oleks mõnus kasvõi kogu öö veeta 😀
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
-
Naissaare matk
Täna sai tehtud üle hulga aja väike matk Naissaarele. Eile vaatasin tänast ilmateadet, et ilm selline tiba tuuline. Hommikul kimasin autoga Lennusadamasse, grupp tuli rongiga Balti jaama ja sealt jala . Sadamas ootas laevale pääsu juba õige mitu gruppi. Lõpuks olime kõik Katharina pardal ja algas sõit Naissaarele. Eilne ilmaprognoos tänaseks oli ikka väga mööda, meri oli peegelsile. Klõpsisin isegi paar pilti lameda maa vandenõuteoreetikutele, kus näha kuidas laevad maa serval sõidavad 😀 😀 Laevas tuli miski vennike juttu ajama, et kas saarel ekskursiooni ka vaja, teil nii suur grupp ja kuidas te saate… pakun teile head hinda kahe tunnisele ekskursioonile. Hea hind pidavat olema 350. Ma ütlesin, pole hullu Kolja sõidab ja muu teen ise ära 😀 😀 Kohe teema, et blablabla palju Kolja raha tahab jne jne. Ma muidugi räägin vennikesele, vaat Kolja pole selline röövel nagu teie, 2 tunni eest 350 😀 😀 Sõidab 5 tundi ja tasuta 😉 Kukkus ohkima, et ei ole võimalik jne 😀 😀 Ei tea kas saarel nüüd läheb jutt ka lahti “ärimeeste” seas 😀 😀 Peale sellist juttu vennike mulle rohkem ekskursiooni pakkuda ei tahtnud. Igaks juhuks hoiatasin Kolja ära, et öelgu tasuta sõit kui keegi küsib 😉 Mul Koljaga omad diilid tegelikult. Poolel teel võttis meile sappa Monica. Tundus, et sadamas rahvale vastu tulnud kogu saare veovahendid 😀 😀 Ah jaa kui juba jutt ekskursioonipakkumiste peale läks siis kõige “ägedam” pakkumine oli muidugi see, mis sisaldas ka RMK lõkkekoha kasutust RAHA eest 😀 😀 Huvitav palju on neid gruppe kes on selle õnge läinud ja maksavadki tasuta asja eest miskile ärimehele 😀 😀 Aga ilmselt neid ikka on, muidu ju ei pakutaks.
Pressisime endid bussi ja kimasime majaka poole. Kolja ütles kohe, et kahjuks ikka veel majakasse ei saa… Kuigi Harju Elu pasundas, et juunist on tuletorn lahti ja saad sisse aga reaalsus hoopis teine “tutkit brat” vaata eemalt kui tahad. Noh aga mida sa siis lastele ikka näitad seal… palusin Koljat, et äkki lubab alternatiivina põgusalt piiluda generaatoreid ja raadiojaama.
Edasi oli plaanis meil matkata kuni 10b patareini. Kõigepealt kiire kõrvalõige patareisse nr 9. Natuke uurisime sisemust ja kahurialust ka. Nagu tüüpiline on siis koosnes see patarei 2 relvablokist, elektrijaamast ja keskpostis. Kõiki neid objekte ühendas tunnel. 1918 aastal lasti patarei õhku. Edasise hävitustöö tegid juba metallikratid 😉 Tegime paar grupipilti ja liikusime edasi.
Jõudes patareisse nr 10a tegime taskulampidega sees kiire tuuri. Esialgse projekti järgi pidi see patarei koosnema kolmest 356mm kaheraudsest kahurist. Ehitati seda patareid aastatel 1913 – 1917 kuid valmis seda ei saadudki. Põhjapoolsele relvablokile tõsteti peale isegi soomustorn ja väidetavalt oli see paigas kuni 1940 aasta suve lõpuni, edasine soomustorni saatus on teadmata. Samas relvablokis on päris hulgaliselt omal ajal kinnimüüritud käike. Neist saab aimu kui näed kuidas raudtee läheb seina sisse 😉 Lõunapoolne torn jäigi poolikuks, seal näeb betoonitööde mastaapsust. Selle torni uurimisel valvasin hoolikalt, et keegi üles müürile ei roniks. Seal turnimine on paraku nii mõnelegi lõppenud kas surma või raskete vigastustega.
Edasi liikusime jala mööda matkarada patarei nr 10b suunas. Teel uurisime veel viimast säilinud raketi mulaazi. Teatavasti oli vene ajal saarel ka raketibaas. Ilmselt lennukiga viuh üle lennates pettis ära küll 😀 😀 Tegelik raketibaas asus ikka veidi eemal sellest petukaubast 😉 10b juures tegime väikse pikniku ja kiirvisiidi sisemusse. Selles patareikompleksis on säilinud tervena elektrijaam ja komandopunkt. Patareidevahelises tunnelis väga käia ei saa see on vett täis. Siin asub Naissaare suurim kahurialus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus 500 kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli ca 24 km, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Nendest kahuritest tehti omalajal isegi proovilask. Kui kõht täis matkasime tee peale tagasi ja sealt bussiga läbi miiniladude surnuaiale. Surnuaial on lisaks tavalistele kalmetele ka Krimmi sõjas langenud Inglise meremeesteele 1927. aastal püstitatud kalmukivi, mis renoveeriti 2000. aastal. Nõukaaja lõpus sonkisid vene sõdurid surnuaia segamini lootuses leida hauapanuseid. Ei tea kas tegelikult ka midagi sealt leidsid või mitte. Surnuaia kõrval metsa all on säilinud prozektoripositsiooni varemed. Siin käisime natuke ennast meres jahutamas enne sadamasse sõitu. Seekord panime Rähnipesast tuhinal mööda 😉 aega seal tsillimiseks lihtsalt ei olnud 😉
Sadamas jäi veidi aega jalga puhata, lapsed muidugi riietega vette 😀 😀 Ja oligi aeg laevale kobida. Sadama lähedal oli ankrus miskipärast sõjalaev, mis asju nad seal ajasid ei tea. Kellel Naissaare vastu suurem huvi ja vene keelt jagab siis siit lehelt saab päris põnevat infot. Loodan, et lapsed said natuke aimu Naissaare ajaloost ja ekskursioon meeldis 😉
