Matkad looduses
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
-
Saaremaa trip
Väike tsill enne kooliaasta algust. Seekord sai külastatud Saaremaad. Laevaga viuh üle ja esimene peatus Maasilinn… Enamus teab Kuressaare linnust aga vähesed teavad, et keskajal oli Saaremaal veel 2 kivilinnust… Pärast muistset vabadusvõitlust säilitasid saarlased enamjaolt oma senise iseseisvuse. Saarlaste teemat võib võtta kui 1939 aasta baaside lepet keskaegses variandis. 13. sajandi lõpus ehitasid orduvendadest sakslased Pöidesse esimese kivilinnuse. Selle kindluse põletasid saarlased maha 1345. aastal jüriöö ülestõusu ajal. Pöide kiriku kõrval näevad huvilised selle linnuse väljakaevatud varemeid. Pärast jüriööd saabus Saaremaa priiusele lõpp ja tänase Orissaare külje alla ehitas ordu foogtkonna uue keskusena mereäärse Maasi linnuse. Esialgu küll puust aga hiljem rajati kivist kants. Selle kindluse eesmärgiks oli saarlaste kontrolli alla saamine. Linnus püsis kuni Liivi sõjani. 1564. aastal linnuse endale saanud taanlased purustasid Maasilinna paar aastat hiljem kuid üsna pea linnus taastati. Kahel korral vallutasid linnuse rootslased, mõlemal korral sai Maasilinnast nende tugipunkt Saaremaal. Et vältida selle kordumist, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga Frederik II käsul õhku. Sellest ajast on linnus varemetes seisnud. Linnuse juures asus ka sadam. 1985. aastal leiti Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest nn Maasilinna laevavrakk, mis on dateeritud 1550. aastasse. Puust laevavaret saab täna näha Lennusadamas.
Kui Maasilinn uuritud siirdusime edasi Angla tuulikuid uurima. Kolistasime veidi kohalikus pärandkultuurikeskuses ja uurisime väljapanekuid.
Anglast edasi kimasime Kuressaarde, tegime väikse söögi ja läksime uurima Kuressaare linnust. Kolistasime kõik nurgatagused läbi, läks ikka õige mitu tundi enne kui enamvähem tiiru peale saime.
Edasi tiksusime vaikselt Sõrve poole. Väike peatus Tehumardi lahinguväljal, Salme vikulaevade leiukohas ja juba oligi Sõrve. Uurisime vähe Stebeli patarei jäänuseid, Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareid jne jne. Seal on päris äge mälestuskivi. Ilmselt ainuke selletaoline kus ühel pool on mälestustahvel Aadu meestele ja teisel pool Jossifi meestele 😀 😀
Edasi kolistasime veel vähe kohalikus loodusmuuseumis ja militaarmuuseumis. Mõlemad on väga põnevad muuseumid ja tasuvad käimist igaljuhul. Kui kellelgi veel käimata siis soe soovitus plaani võtta. Ah jaa juba aastaid tagasi oli see “kadunud” Hispaania rakett seal muuseumi õuel vaatamiseks väljas 😀 😀 Kui kõik ümbrus uuritud kobisime muuseumi magama. Vähe on selliseid kohti kus saab muuseumis ööbida eksponaatide keskel 😉 😉
Järgmisel hommikul tiksusime vaikselt edasi mööda Saaremaa rannikut, uurisime kividest laotud kujundeid. Kolasime Loona mõisa pargis kus meil ekskursioonijuhiks oli päris pirakas nastik. Samas läheduses uurisime veel Kihelkonna kirikut. Päris vägev vaade oli tornist ümbrusele.
Kui kirik uuritud kimasime Panga pangale ja sealt vaikselt edasi kodu poole. Pisike kõrvalpõige enne laevale minekut veel Karja kiriku juurde ja oligi aeg laevale kimada. Mandril käisime korra piilumas Virtsu kiriku varemeid ja edasi kodupoole.
Koduteel veel kiire sissepõige Lihula linnuse juurde. Siin ilmselt ehitati muinaseestlaste linnuse asemele 13 sajandil kivilinnus mille omanikeks on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemes linnusemüürid. Seda linnust on piiranud ka saarlased, kes vallutasid linnuse ja kõik linnuses olnud rootslased mättasse lõid. See linnus on kah üks põnevaid kohti kus tasub kindlasti käia.
-
Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini
Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.
Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.
Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.
Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉
Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.
Tudeerisime põgusalt Vastseliina ordulinnuses, käisime Hinni kanjonis ja Piusa koobastes. Ja oligi õhtu käes… mina tagasi Valma seiklusparki ja pesakond koju. Valmas oli just õhtusöögi ja sauna aeg. Tiksusin vähe saunas ja kobisin kotile. Hommikul oli vaja seltskond Tallinnasse tagasi transportida.
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
-
Võhandu maraton vol.1
Miljon aastat tagasi kauples sõber, et tuleks Võhandu maratonil talle supordiks. Tükk aega mõtlesin kas ma ikka viitsin aga lõpuks mõtlesin, et mis siin muud ikka teha…. teeme ära. Kimasime õhtul juba kohale, sättisime ujuvvahendid Tamula kaldale valmis ja kobisime ööbimiskohta Kassile. Hommikul kell 6 äratus, et kohale jõuda. Hommikul hull trügimine… lõpuks sai vette kah. Muidugi suure hilinemisega aga sai 😀 Ilm oli vastikult külm, kobisime ära autosse ja kimasime Kirumpää sillale.
Passisime seal vähe ja tiksusime edasi Paidra veskitammi juurde. Seal pidime ära ootama oma võistlejad ja kajakid üle tassima. Veski siin kahjuks enam ei tööta aga omanik on sinna veski asemele aretanud hüdroelektrijaama ja toodab oma majapidamise jaoks “volti” 😉 “Omamehi” oodates nägi seal ikka igasugu sulelisi ja karvaseid aerutamas. Lõpuks oli meie sulelised kah kohal. Tassisime üle, venitasime kummi ja tiksusime edasi järgmise tammi juurde.
Et siis Leevi… siin on hullult aega enne kui meie sulelised jõuavad. Töllerdasime niisama ringi ja tegime aega parajaks. Siin nägi juba mõnes kohas isegi lilli õitsemas. Vahepeal sai isegi poes käidud aega parajaks tegemas. Väikestes külapoodides on äge käia, igasugu huvitavaid asju näeb müügil 😉 Ega siin väga tänapäeval midagi vaadata ei ole, kunagi on siinkandis olnud lausa 3 mõisa. Neist tänapäeval järgi ainult mõned kõrvalhooned. Küla iseenesest on vana ja märgitud juba 1582 Poola revisjonis (ilmselt mingi Taani hindamisraamatu analoog) II MS ajal peeti sealsetes metsades kõvasti lahinguid ja peale sõda oli sealkandis metsavendluse teema päris aktuaalne. Väidetavalt pidas 1978 aastal sealkandis oma viimase lahingu NKVD meestega tuntud metsavend August Sabbe. Lõpuks olid meie sulelised kah kohal, tassisime üle venitasime kummi. Seal pudrupeatus kah võistlejatele. Lõpuks lükkasime omad vette ja kimasime edasi Süvahavva poole.
Süvahavval on päris vägev kanjon, ülevalt on hea vaadata jõel liikuvaid aluseid. Mõned sinililled olid kah sealkandis õitsemas. Siin vaatasime vähe ringi kohalikus villavabrikus, siin saab näha kuidas villast lõng saab ja ühtteist ka kaasa osta. Kohvikus sai kohvi ja kooki kah 😉 Kui meie omad olid siit läbi läinud kimasime edasi Leevakule. Siin oli jälle see koht kus tuleb alused üle tammi tassida. 1835 aastal ehitati siia vesiveski, hiljem ka jahu- ja saeveski ning villavabrik. Tsaari ajal tehti siin isegi tekke ja sineliriiet vene sõjaväele. 1910 aastal hakati siin elektrit tootma oma tööstuse tarbeks, hiljem hakati elektrit ka ümberkaudsetele taludele müüma. II MS ajal elektrijaam hävis kuid peale sõda taastati Võruma komnoorte poolt lööktööna. Juhan Smuul oma poeemiga “Järvesuu poiste brigaad” tegi selle lööktööehituse kuulsaks. Paarikümne aasta pärast elektrijaam suleti. Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. Lõpuks jõudsid kohale ka meie sulelised puruväsinuna. Seekord lõppes meie suleliste maraton siin ära, kola kokku ja kodupoole tuld.
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
