Matkad looduses
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
-
Võhandu maraton vol.1
Miljon aastat tagasi kauples sõber, et tuleks Võhandu maratonil talle supordiks. Tükk aega mõtlesin kas ma ikka viitsin aga lõpuks mõtlesin, et mis siin muud ikka teha…. teeme ära. Kimasime õhtul juba kohale, sättisime ujuvvahendid Tamula kaldale valmis ja kobisime ööbimiskohta Kassile. Hommikul kell 6 äratus, et kohale jõuda. Hommikul hull trügimine… lõpuks sai vette kah. Muidugi suure hilinemisega aga sai 😀 Ilm oli vastikult külm, kobisime ära autosse ja kimasime Kirumpää sillale.
Passisime seal vähe ja tiksusime edasi Paidra veskitammi juurde. Seal pidime ära ootama oma võistlejad ja kajakid üle tassima. Veski siin kahjuks enam ei tööta aga omanik on sinna veski asemele aretanud hüdroelektrijaama ja toodab oma majapidamise jaoks “volti” 😉 “Omamehi” oodates nägi seal ikka igasugu sulelisi ja karvaseid aerutamas. Lõpuks oli meie sulelised kah kohal. Tassisime üle, venitasime kummi ja tiksusime edasi järgmise tammi juurde.
Et siis Leevi… siin on hullult aega enne kui meie sulelised jõuavad. Töllerdasime niisama ringi ja tegime aega parajaks. Siin nägi juba mõnes kohas isegi lilli õitsemas. Vahepeal sai isegi poes käidud aega parajaks tegemas. Väikestes külapoodides on äge käia, igasugu huvitavaid asju näeb müügil 😉 Ega siin väga tänapäeval midagi vaadata ei ole, kunagi on siinkandis olnud lausa 3 mõisa. Neist tänapäeval järgi ainult mõned kõrvalhooned. Küla iseenesest on vana ja märgitud juba 1582 Poola revisjonis (ilmselt mingi Taani hindamisraamatu analoog) II MS ajal peeti sealsetes metsades kõvasti lahinguid ja peale sõda oli sealkandis metsavendluse teema päris aktuaalne. Väidetavalt pidas 1978 aastal sealkandis oma viimase lahingu NKVD meestega tuntud metsavend August Sabbe. Lõpuks olid meie sulelised kah kohal, tassisime üle venitasime kummi. Seal pudrupeatus kah võistlejatele. Lõpuks lükkasime omad vette ja kimasime edasi Süvahavva poole.
Süvahavval on päris vägev kanjon, ülevalt on hea vaadata jõel liikuvaid aluseid. Mõned sinililled olid kah sealkandis õitsemas. Siin vaatasime vähe ringi kohalikus villavabrikus, siin saab näha kuidas villast lõng saab ja ühtteist ka kaasa osta. Kohvikus sai kohvi ja kooki kah 😉 Kui meie omad olid siit läbi läinud kimasime edasi Leevakule. Siin oli jälle see koht kus tuleb alused üle tammi tassida. 1835 aastal ehitati siia vesiveski, hiljem ka jahu- ja saeveski ning villavabrik. Tsaari ajal tehti siin isegi tekke ja sineliriiet vene sõjaväele. 1910 aastal hakati siin elektrit tootma oma tööstuse tarbeks, hiljem hakati elektrit ka ümberkaudsetele taludele müüma. II MS ajal elektrijaam hävis kuid peale sõda taastati Võruma komnoorte poolt lööktööna. Juhan Smuul oma poeemiga “Järvesuu poiste brigaad” tegi selle lööktööehituse kuulsaks. Paarikümne aasta pärast elektrijaam suleti. Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. Lõpuks jõudsid kohale ka meie sulelised puruväsinuna. Seekord lõppes meie suleliste maraton siin ära, kola kokku ja kodupoole tuld.
-
Lahemaale ja tagasi
Panime sõpradega kamba kokku ja sügasime sihti seadmata minema. Mõte oli lihtsalt nautida ilusat sügisest ilma ja vaateid. Otsustasime, et vaatame kõike mis tee äärde jääb. Esimese peatuse tegime Soorinna külas. Seal on päris ilus väike paistiik ja selle ääres korrastatud varemed. Igatahes vaated on seal ilusad 😉 Ah jaa miski närvihaige mutt tuli meiega õiendama, et miks me teda pildistasime 😀 😀 Mis tal puudu oli ei tea, igatahes sealpool kust ta välja kargas polnud isegi midagi pildistada. Saatsime ta viisakalt tagasi sinna kust ta tuli ja liikusime edasi 😀 Edasi põikasime sisse Muuksi kalmetele. Seal oli isegi hein niidetud ja kalmed paistsid ilusti välja. Neid kalmeid ikka jätkub aga siiani pole aru saanud miks neid kivikalmeid seal nimetatakse Hundikangruteks….
Tsillisime väha ka Kiiu-Aabla rabas. Tiir kiirelt ka majakivi juurde ja tagasi. Majakivi pidavat olema Eestis suuruselt kolmas rändrahn….. On teine pirakas küll jh , huvitav kui suured need 2 ja 1 veel on… Kiiu – Aabla raba matkarada on päris hea rahulikult tsillimiseks, seal veel ei ole hulle rahvamasse liikumas.
Edasi põikasime sisse Nõmmeveski kanjonisse. Nõmmeveskis on päris põnev kanjon ja juga. Seal on veel järgi vana hüdroelektrijaama jäänused, mis on vaatamisväärsus omaette. Ja luusida seal võib aastaringi, koht on ilus igal aastaajal.
Nõmmeveskilt edasi tiksusime ühe jutiga läbi Loksa Pärispeale välja. Seal oli omalaajal päris kõva kalakasvatus aga nagu meil kombeks lastakse kõik pankrotti või lihtsalt jäetakse maha. Juba aastaid on see kompleks vahelduva eduga müügis ja uut tegijat pole leitud. Turnisime vähe vanas piirivalvekordonis ja võtsime suuna kodupoole tagasi.
Tagasiteel tegime väikse kõrvalpõike Loksa lähedal metsade keskel oleva Lohja järve juurde. Päris ilus väike järveke keset metsa. Ilmselt on selline hea kohake telkimiseks ja linnulaulu nautimiseks. Kala tundub ka seal olevat. Nii mõnigi kalamees oli paadiga järvel.
Kui jalg puhatud tiksusime vaikselt edasi. Jägalas tegime väikse kõrvalpõike vana puupapivabriku elektrijaama juurde. Siis pääses sinna veel ligi, nüüd saab ainult eemalt vaadata. Kui juba seal siis kuidas sa ikka ei külasta linnust ja Linnamäe hüdroelektrijaama. Väidetavalt olla see linnus paartuhat aastat tagasi olnud suurim linnus põhjaeuroopas. Sealsamas paikneva elektrijaamaga käib tänapäeval mingi kummaline sõda… Ühed arvavad, et selle peaks kindlasti lammutama et kalad pääseks kudema… Mul tekib küsimus kui see lammutada siis jääb järgi paarikümnesendise sügavusega mudane jõesängi laadne toode…. Kus see kala kudema hakkab küll??? Ametnike ajupuudulikkus ikka hämmastab tänapäeval. Pole kuigi raske sinna ehitada kalatrepp kui vaid vähegi tahetaks. Ametnikud võiks kasvõi Lätti Ligatnesse vaatama ja õppima minna kuidas tehakse kalatreppe. Seal on see väga lihtsalt ja praktiliselt lahendatud.
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Peeter Suure merekindluse Humala positsioonid.
Seekord oli plaan uurida Peeter Suure merekindluse positsioone Humalas. Tahtsime uurida kas saab skeemil näidatud rooduvarjendist nr 1 mööda käiku rooduvarjendisse nr 2. Aga siis veel kahjuks ei saanud, surfid olid täis Ranna sovhoosi rämpsu. Kes siis vanasti neid lõpnuid loomi kuskile hävitamisele viis… Aeti kuskile auku ja kogu lugu. Surfid ju head mahukad kohad kuhu neid loopida 😀 😀 Ja eks seal oli seda vene sõjaväe rämpsu ka nõrkemiseni.
Seekord sai varjendist nr 1 minna esimese surfini, sealt kaugemale kahjuks ei saanud. Egas midagi, lonkisime miski kilomeerti mööda põldu nr kaheni. Turnisime sealt alla ja hakkasime liikuma nr ühe suunas. Ka sealtpoolt sai ainult esimese surfini. Käik iseenesest on vett täis aga mitte üle kummiku. Algselt oli plaan, et sinna käikudesse hakkab sisse sõitma kitsarööpmeline rong. Tegelikult kohati on isegi raudtee jäänuseid näha. Hetkeseisuga on muidugi surfid ära puhastatud ja seal saab ilusti trippida ühest varjendist teise. Ja tegelikult on seal luusida päris äge, mind on koguaeg huvitanud mismoodi need käigud paekivisse sisse raiuti…. Soovitan igaljuhul käia ja kui omalkäel ei julge siis võin vabalt asja ära korraldada. Ükspäev kirjutan ka sellest kolmandast varjendist ja käigust, see oli veel eriti põnev 😉
-
Väike tiir Jägalasse
Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.
Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole
Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉
Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf.
Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid.
Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi. Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.
Koduteel oli selline vahva vaade.
-
Türgi tripi kuues päev
Niii kuues päev. Krt vihma sajab aga see ei sega, jube soe vihm on. Ziilu oli vaikselt tööle läinud, täna iseluusimise päev. Kõigepealt vedasin ennast nurga taha kohvikusse sööma. See oli esimene koht kuue päeva jooksul kus vaidlesin ettekandjaga. Vaatas ilmselt, et miski unine turist… tõmbame mütsi pähe. Tudeerisin menüüd, tellisin seentega omleti ja kohvi. Krt nagu p… ütles ette jäta hinnad meelde, 25 kohalikku oli kokku. Kõigepealt läks tellimusega harjumatult kaua ja kui omlett toodi oli see juustuga mitte seentega 🙁 Küsisin kus seened on, kobises midagi vabanduseks ja kadus nagu kusi põhku. Meenus, et see oli 4 kohalikku odavam… seega arve 21 kohalikku. Lõpuks kui kõht täis küsisin arve… ütles mulle, et 40 kohalikku. Küsisin kust selline hind järsku menüü järgi oleks õige asjaga olnud 25 aga vale asjaga on 21. Kukkus seal midagi seletama ja kätega vehkima. Ma muidugi sain juba natuke pahaseks, ütlesin talle paar venekeelset vandesõna ja mainisin… annan selle jama ja kobina eest talle 20 kohalikku või kui tahab veel kobiseda ei anna üldse midagi 😀 😀 Jube ruttu rahunes maha venekeelsete vandesõnade peale võttis 20 kohalikku ja kadus 😀 Järgmine kord tean kuhu sööma mitte minna ja teistele ka ei soovita. Koha nimi siis kah “LAVAS KEBAP MUSTAFA” Kemer CD.N2
Tuju oli selle intsidendiga vähe rikutud aga pole hullu. Tiksusin vaikselt kodu poole ja jäin vaatama kohaliku arboristi tööd ühe hotelli ees. Muidugi on äge vaadata kuidas palmi nüsitakse. Palmid muidugi iseenesest looduslikult ei pidavat Türgis kasvama vaid on sisse toodud, seetõttu neid metsas ei näe 😀 Mõtlesin, et vana kukub nüüd korvis matsheetega vehkima aga ei miskit… tõmbas Husquarna käima ja andis hagu nii, et sitta lendas kahte lehte. Selline pohhuismi suurkuju oli 😀 😀 Lehed kukkusid katusele tõmbasid miskid juhtmed puruks nii, et särin käis. Osa kukkus ka rõdudele kus turistide pesu kuivas restidel. See pohhuismi suurkuju ei lasknud ennast sellest häirida haaras otsast ja tõmbas koos pesurestidega rõdult alla 😀 😀 Krt tuju läks kohe heaks tagasi 😀 😀
Käisin toast läbi ja läksin turule. Täna oli suurem turupäev, pidavat olema riideturu kord aga oli kõike muud mudru ka. Muidugi ikka need Türgi punnsilmad iga nurga peal ja igas asendis… Ja hügieenitoodetes on miski kummaline fallosekultus. Igal laual näed m…. kujulisi seepe 😀 😀 Turg ise jube pikk rida lette kahelpool tänavat ja nii kogu tänava ulatuses. Ühe jalutuskäiguga käid turutänava läbi, mingeid muid vahekäike ei ole. Iseenesest andis seal ikka marssida ma arvan, et ca 300-400 meetrit pikk. Rahvast oli mõõdukalt, hinnad nii ja naa aga üldjuhul soodsad. Sokke ja pesu nt müüdi hulgi, 18 paari sokke 5€, 6 paari trussasi 5€ jne jne. Mida rohkem ostsid seda soodsamalt said Küsisin ühelt vanalt pulli pärast, et kle anna mulle 20 paari viieka eest. Hakkas naerma ja ütles vaat need pole Hiina omad 😀 😀 Vanal oli päris suur lett ja kaubavalik oli ka riided, mänguasjad, kosmeetika, ehted, maiused jne. Eks ma siis sealt ühtteist ostsin omale garderoobi uuenduseks jne 😀 Arve oli 20€, vana ütles, et kle sa tegid nii kõva arve võta vali siit midagi kaubapeale 😀 😀 Noh eks ma siis valisin ühtteist oma meele järgi…. 😉 😉 Oleks meil ka turul nii. Üllaülla silma järgi valitud asjad osutusid sobivateks 😀 😀
Lõpuks jõudsin turu lõppu, seal nägi aias maas ka neid kohalikke veesoojendeid mis tavaliselt igal katusel on. Ja ikka need kassid ja kassid igas asendis 😀
Kella neljaks venitasin ennast koju, Ziilu pidi töölt tulema miski aeg, äkki õnnestub täna veel nihverdada mingi trip 😉 Türgis on jama see, et kõik asjad pannakse jube vara kinni ja kui vähe jobutad siis enam kuhugi ei saa. Õnnestus sebida Phaselise linna varmete külastus. Kimasime ruttu sinna, väravast pilet ja viuh sisse. Kuna suht õhtu oli juba siis üritasime võimalikult ruttu seal midagi näha. Varemed on seal päris suurejoonelised, linnake oli omalajal ilmselt päris kõva asum Lüükias. Väidetavalt asustati linnake juba 700 aastat enne meie aega. Linna on korduvalt vallutatud ja rünnatud isegi piraatide poolt. Läbi selle linna läks omalajal 24 meetri laiune peatänav. Tänapäeval on see täiesti aimatav veel, kahel pool tänavat on näha poodide ja turulettide varemed. Nende kõrval on näha ka nö. avalike kohtade varemed nagu nt teater, rooma saun jne. Kõike väga seal uurida ei jõudnud kuna üritasime meritsi ümber poolsaare tiiru teha 😉 Kahjuks ei saanud paar kohta olid päris sügavad ja kuna ma vee peal ei püsi siis ei hakanud punnitama ka. Ziilu ujus üle ja tagasi, vesi oli kuramuse soe. Kobisime kaldale tagasi ja mõtlesime, et turnime sinna üles kaljunuki peale ka aga kus krt sa sellega. Sireenid hakkasid huilgama ja kisati matjugalnikuga, et pood kinni tulge välja 😀 😀 Autoni tagasi jõudes nägime, et kõik olid juba jalga lasknud, meie olime viimased. Iseenesest oli päris äge koht ja soovitan kindlasti ajaloohuvilisel luusima minna. Sinn saab nii autoga kui ka meritsi mingi kruiisiga. Kimasime tagasi koju ja viuh linna laiama veel korra.
Homme kojulend juba. Jalakäijate tänavalt tahtsin veel paar magnetit sebida 😀 😀 Ühes poes leidsin sobilikud magnetid, neid müüakse siin ka tavaliselt kimbuga vähemalt 5 tk korraga kui mitte rohkem. Küsin siis vennikese käest, et kle ma tahan 2 tk, rohkemaga pole mul s… teha palju maksab. Vennike ütleb, et 2$. Ma siis räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi krt ei sobinud 😀 kiunus ikka oma kahte daala. Kuigi 1,5 eurtsi ongi suht 2 daala aga ma ei tea mis jonn seal tekkis. Ilmselt olid venelaste hordid liikumas. Lõin käega ja läksin üle tee teise poodi seal samasugused magnetid. Küsin jälle, et palju 2 tk maksavad. Vana ütleb, et 2$ ma räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi 😀 Vana räägib, et kle võta 3 magnetit ja anna 2 eurtsi mul pole sulle tagasi anda. Tegin diili ära 😉 Edasi käisime veel miskis milkbaaris söömas, tiksusime kuskil kolmandal korrusel ja tükk aega tuli jõhvikat oodata. Lõpuks tuli ja saime ära tellida toidud, krt jube kaua tehti ja lõpuks kui toodi siis oli juba maha ka jahtunud. Ei viitsinud sõdima hakata sellepärast ja ega olgem ausad polnud suurem asi toit ka. Oleks pidanud jääma oma traditsioonilise omleti juurde 😉 Aga lõpuks kõht täis ja surmväsinuna jälle kotile. Homme hommikul 10.15 transfeer hotellist lennujaama. Ja jälle oli elus näide, et paari tunniga ei näe mitte s… seal Tuleb aega varuda ikka vähemalt pool päeva 😀 Ah jaa rannas kive käisime ka veel pimedas korjamas 😀
