-
Peterhof
Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.
Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.
Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉
Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis
-
Kuldhord Viikingitekülas
Puhtjuhuslikult internetiavarustest avastasin, et vikukülas on väike sõdimine tulekul Kuldhordi osavõtul. Kahju, et selliste ürituste kohta praktiliselt info puudub. Eks ma vedasin siis ennast kohale, Tervet pikka üritust ei viitsinud vaadata aga massilahingu ja väikse treeningu vaatasin ära. Päris lahe asi oli. Pealtvaatajaid praktiliselt ei olnud aga selleeest oli osavõtjaid ikka kõvasti.
Seekord olid relvadeks mitte mõõgad vaid puukaikad 😀 😀 Ja oh seda kolinat mis sealt kostus… Kui juba mõnikümmend meest suutis koos sellist kolinat tekitada siis huvitav mis müra tekitati omalajal kui lahingus oli korraga tuhandeid võitlejaid 😀 😀 Ilmselt oli seda lahingukära kuulda ikka õige mitme kilomeetri taha 😉 Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Soomusrong Wabadus Tallinnas
Sai korra läbi käidud ja üle vaadatud see mööda Eestit rändav üllitis. Noh kes asjast midagi ei tea siis käib vaadata küll. Aga olgem ausad selle reklaami ja muu peale oleks lootnud ikka rohkem näha.
Natuke hämmastas see, et ma seda üllitist näinud paljudes jaamades üle Eesti seismas ja alati on juures mingi tegevus või ajastukohases riietuses tegelased asja seletamas. Siis Tallinnas polnud neist haisugi. Käi ja näpi kõike aga küsida pole kelleltki…… Suht s… mulje jättis…. Hea, et piletiraha veel ei olnud 😀 Pileti eest seal nüüd küll midagi vaadata ei ole sellisel moel.
-
Stockholmi trip
Ükspäev oli lihtsalt tiba vaba aega… Aga mis selle vaba ajaga ikka peale hakata kui mitte just pähe löönud ideed realiseerida 😀 😀 Mis siin ikka lonkisin tühjalt kohalt sadamasse võtsin Rootsi kunni juurde pileti ja juba minek oligi. Aja veetmiseks ja välja puhkamiseks suht hea variant. Kobid kotile ja ärkad välismaal. Natuke uimerdad ringi, kobid jälle kotile ja viuh kodumaal tagasi 😀 😀
Ja kusjuures tõesti ei teinudki midagi peale söömise ja magamise 😀 😀 Rootsi kunni juures vaatasin ainult kuidas idanaabri purjekal vennikesed turnisid nagu ahvid mööda maste ja tõmbasid purjed kokku. Sellist asja ikka igapäev enam ei näe. Päris huvitav vaatepilt oli. Kahju, et poliitikud teevad hirmsat paanikat vene purjekate pärast ja ei luba neid sadamatesse. Aga ilmselt nad ei saa aru, et need on päris ägedad vaatamisväärsused ja mujal maailmas selliseid suuri ju ei ole enam elavate kirjas. Koju tagasi jõudes käisid sadamas miskid päästeõppused, paari päästepaati oli näha vette lastuna muud tarka ei midagi.
-
Tallinna tornid
Ziilu puhkuse ajal sai korra kah Tallinnaga tutvutud. Luusisme vähe linnamüüril ja tornides, siin polnud ma ise varem veel käinud. Seekord avanenud võimalus tuli kohe ära kasutada. Lonkisime mööda müürivahe tänavat esimese tornini sebisime pileti ja asusime tutvuma tornide ja linnamüüriga. Hellemani tornist saab ligi 200-meetrisessee kaitsekäiku, mis ühendab Hellemanni torni Munkade taguse torniga. Ronides üles järsust trepist satute katusekorrusele, mis avaneb vaateplatvormina kogu linnale.
Väidetavalt on Hellemani torn oma nime saanud läheduses elanud linnakodaniku Helle Hollemani järgi. Keskajal mängis rolli torni strateegiline asukoht, Viru värava vahetu lähedus. Kaitserajatisena oli ehitis kasutusel kuni Põhjasõjani. Torni laskeavad olid ümmargused, seal kasutati suurekaliibrilisi kahureid, tolle aja kohta edumeelset miiltaartehnikat. Aegade jooksul on ehitist kasutatud vanglana, laskemoonalaona ja kohvikuna. Nõukogude ajal kuulus torn kinoliidule. Pärast tolleaegset lagunemist ning torni konserveerimist, renoveeriti see alles 2006. aastal.Kaitsekäigust oli päris lahe vaade Tallinnale ja mitte ainult 😉 Sealt näeb nii mõndagi ilusasse või siis ka räämas hoovi. Kõik kirikud on sealt müürilt nagu peo peal 😉
Lõpuks jõudsime mööda kaitsekäiku Munkadetagusesse torni. See torn kuulub samuti omaaegse Tallinna kaitserajatise hulka. Nime sai Munkadetagune torn ilmselt oma asukohast lähtuvalt kunagise dominiiklaste Katariina kloostri taga.
18. sajandi lõpuni oli tornis sõjamoonaladu, mistõttu 17. sajandil sai see rahvasuus nime Süütenööride torn. Torn on korduvalt põlenud. 1970 –80 aastatel Munkadetagune torn restaureeriti ja selles avati kohvik. Pärast 1994. aasta põlengut seisis torn tühjana, kuid 2010. aastal lõppenud remondi järel on see külastajatele avatud
Kaitsemüürilt oli näha ka üks räämas hoov, tahtsime seda kohe ka tänavalt piiluda. Ja oligi selline üsna räämas – varemetes tühi maja ning seda keset vanalinna… Imelik miks seda pole veel taastatud…
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
