-
Türgi blogi. Mis maksab… ?
Ikka küsitakse, mis maksab Türgis üks või teine asi. Mis maksab toit, mis bensiin jne. Türgi on suur ja lai, hinnad on paljuski kaubeldavad ja kujunevad mitme faktori mõjul. Mõned asjad tunduvad odavad, mõned mitte nii väga. Esimesel nädalal maksin poes šampooni ja duššigeeli eest kokku 8 dollarit (USD). Täna enam niipalju ei maksaks 😀
Olgu öeldud, et elan Kemeris. Kuna olen siin reisifirma esindajana tööl, siis töötõendiga saan nii mõnedki asjad soodsamalt või puhta muidu. Mingi boonus peab ju ka olema, ega siin ainult palga pärast tööl käia tasu 😀
Mis maksab bensiin? Avuta ise, hinnad on liirides:
Mis maksab söök? Ka oleneb kohast, kus süüa. Kemeri keskuses rannaäärses restoranis saab sellise võileiva (kogu see kupatus oli menüüs märgitud kui juustuvõileib) koos kohviga alla 5€. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt võtsin teise kohvi veel ja see mahtus ka selle viieka sisse. Mõtlesin, et võtan väikse ampsu kohvi kõrvale 😀 Nälga siin igatahes ei jää.
Meil firma poolt hommikusööki pole ette nähtud, nii juhtubki, et käin mõnikord väljas hommikust söömas. Lojman ehk majutus asub Kemeri kesklinnas, seega on siin turismipiirkonna kesklinna hinnad. Vaata menüüd ja arvuta ise.
-
Türgi blogi. Tänane tööpäev
Täna infode päev. Plaani järgi 8 hotelli, esimene kl 10:30. Lisaks vaja ka homsed väljumiskellaajad kojusõitjatele kirjutada. Päris palju neid seekord.
Kella panin kaheksaks äratama, et jõuaks hommikul enne kohvi ka juua. Käisime koos Tiinaga Doubletrees kohvitamas ja lokumi söömas. Tal oli aega rohkem, linnaeksurioon väljus alles lõuna paiku. Max oli lennujaamas.
Kümneks lojmani tagasi, vorm selga ja uhama. Päike juba kõrvetas, auto oli lämbe, aga seekord ei julgenud konditsioneeri põhja keerata. Teisipäevane nohu oli ikka väga hull ja seda korrata küll ei tahtnud. Esimeses hotellis passisin 15 minutit ära, kedagi ei tulnud, olin juba jalga laskmas, kui tuli kõne, et Crystal Aura seltskond soovib esmaspäevaks Quad safarile pileteid osta. Vaatasin kella, et jõuan teel Tekirova poole sealt läbi põigata. Lubasin veerand tunniga kohal olla ja kimasin kohale. Õnneks nad olid ära otsustanud millal ja mida tahavad, vormistasin ruttu piletid ära ja hüppasin uuesti autosse. Tahtsin korra veel kontorist läbi põigata, et mõned infolehed kaasa trükkida. Kogemus näitas, et võib vaja minna.
Tekirovasse jõudsin viieminutilise hilinemisega. Sealsed turistid olid teada andnud, et nad pole päris kindlad, kas tulevad infosse. Eks ma siis vaatasin seal natuke ringi, kas on kedagi, kes infot soovib. Ei olnud. Teiste turismibüroode töötajad passisid ka enamjaolt niisama, infohuvilisi oli vähe. No selles hotellis on vist kõik kohapeal olemas, tuleb sinna rahvas, kes soovb lihtsalt mõnusalt puhata, milleks veel kuskil ekskursioonidel käia.
Güral Premier Tekirova sisevaated:
Edasi kimasin järjest Kiriši hotellid läbi, kirjutasin ärasõiduaegu, vahepeal tegin paar infot ja müüsin mõne hamami. Akka Alindas haarasin basseiniäärses baaris veidi kebabiliha ja kurki-tomatit ja tegin kiire lõuna. Seejärel paar Kemeri hotelli ja siis Beldibi suund.
Pärastlõunase kohvi jätsin Ulusoysse, kus on palju õdusaid istumiskohti.
Pärast 17 hotelli praktiliselt joostes läbimist ja 100 km mahasõitmist jõudin poole seistmeks kontorisse tagasi. Pea kergelt valutas kuumusest. Õnneks sain müügist saadud raha kohe ära anda, sellega siis ühelpool. Akay küsis, kas ma olen sõitmisest väsinud? Kindlasti mitte, mulle meeldib autoga sõita. Aga see lämbe ilm väsitab küll kohutavalt. Täna vist kõige hullem polnudki, üle 30 ei läinud.
Toas viskasin riided pessu ja käisin dušši alt läbi. Kohutav väsimus, täiesti läbi omadega. Viskasin tunnikeseks pikali, aga und ei tulnud. Väga oleks veidi magamist ära kulunud.
Enne kaheksat ajasin end üles, mõtlesin, et lähen vaatan siis õhtusööki ka. Midagi võiks ju näksida. Istusin väljas terassi peal, aga pimeduse saabudes läks tuul jahedaks. Ometi oli nii soe päev olnud, oleks võinud ju sume suveõhtu ka olla, nagu ükspäev. Isu väga ei olnudki, võtsin veidi salatit ja rüüpasin teed kõrvale.
Uimerdasin kontorisse tagasi. Hommikul vara lennujaama transfeer, vaja infolehed teha. Printer võttis paberi kortsu vahele ja mina seda korda ei saanud. Akay poisid tulid küll appi, aga printer enam koostööd ei teinud. Olin päris väsinud ja löödud, tahtsin kiiresti paberid korda saada ja magama. Ikka peab midagi vahele tulema. Hommikuks ka jätta ei saanud, kella viieks pole see printer sugugi parem kui praegu. Vahepeal läks kontoris kiireks, tuli ärev kõne, et mingid turistid tahavad oma ekskursioone tühistada, kuna ärkamine on nende jaoks liiga varajane. Ühesõnaga, tavaline… Aga mina ootan, et saaks oma asjad tehtud ja magama.
Mingi mõõtmatu ajaühik hiljem on mul infolehed siiski trükitud. Komberdan oma tuppa, panen koti homseks valmis ja äratuse kl 05:15
-
Türgi blogi. Kõik õitseb
Siis kui ma aprilli lõpus Eestist ära sõitsin, oli seal kõik veel hall ja raagus. Siin on kõik õites – puud, põõsad, roosid, moonid, apelsinid, kuslapuud… Küll sai neid siis mõõdutundetult pildistatud. 😀 Kõikvõimalikud õied, mille nimesid ma ei tea ja mida ma tean; punased, roosad, valged, kollased…
Ja need imeilusad üleni roosad puud, mida on miskipärast eriti raske pildile püüda. ☺
Isegi telefoniputka 😀
Mumm teeb ka hoolsalt tööd.
Ja viinamarjad on … no midagi juba nagu tuleb… 😀
-
Türgi blogi. Tamam
Tamam (korras, okei) oli üks esimesi türgikeelseid sõnu, mille ma siin ära õppisin. Tamam on täiesti asendamatu sõna. Õnneks jäi ta oluliselt kiiremini meelde kui teşekkür ederim (äitäh). Selle viimasega läks mul umbes kolm nädalat. ☺
Kui personal on umbkeelne, siis saab küsida, kas on tamam või ei ole tamam. Ükskõik kui pikk või lühike on türgikeelne vastus, reaktsioonist on ikka näha, kas on tamam. Enamasti on. Olenevalt situatsioonist võib see siis ka tähendada, et lahendus leitakse ja mul pole vaja muretseda. Eriti kasulik on see sõna siis, kui transfeerile saadetakse bussijuht, kes räägib ainult türgi keelt ning on tööle tulnud kuskilt teisest piirkonnast, nii et hotellide asukohtadest on tal veel vähem aimu kui mul. Viskan transfeeri lehe ette, näitan näpuga hotellide nimedele korrates need häälega üle ja küsin: “Tamam?” Kui vastus on “Tamam”, siis võib sõita. Loodetavasti saavad turistid täna kohale kuhu vaja. 😂
Nagu arvata võib, alati nii hästi ei lähe 😀 😀 😀 Õnneks on mõni bussijuht asjalikum, haarab telefoni, helistab kuhu vaja, küsib tänaval teed ja viib meid ikkagi kohale. Mõni oskab oma telefonis mingit navigeerimisprogrammi kasutada. Mõni on saanud abi minu telefonist, kus google maps eesti keeles paremale-vasakule kamandab. Waze on aeglasem, kuigi töötab ka. Nüüd ma oskan juba google mapsi türgikeelseks ka panna. Tegelikult ma ei saa aru, miks neil endal GPS kaasas pole. Pikapeale hakkab mõni tee mul endal ka juba selgeks saama.
Ükskord viisime turistid valesse hotelli. Õnneks onkel receptionist sai meid kätte enne kui edasi sõitsime. Õige hotell oli kõrvaluksest. Ükskord sõitsime hotellist paar korda edasi-tagasi mööda. Turist, kes ilmselgelt teadis teed ja hotelli paremini kui meie, kommenteeris, et ometi sai lõpuks kohale ning lisaks veel missuguse ekskursiooni mööda kõrvaltänavaid…
Lõpp hea, kõik hea. Tamam.
-
Türgi blogi. Viperused
Mõni päev läheb ilusti sujuvalt algusest lõpuni, mõni päev läheb üle kivide ja kändude. Inimestega ikka juhtub, puhkajatega eriti.
Olen sügavas unes kui heliseb telefon. Nõudlik meeshääl nõuab vene keeles kompensatsiooni. Kus on nende buss? Kell on 5:22. Ei nõuagi bussi, vaid kompensatsiooni. Parem kui rahalist. Ei tutvusta ennast või ütle, kust ta helistab. Peaasi, et saaks kompensatsiooni bussi hilinemise eest, parem kui rahalist. Kuhu see kõlbab, pool tundi juba hilineb.
Jah, kuhu see kõlbab? Podisen uneseguselt vastu, et uurin ja helistan tagasi… Paugust on selge, et tegemist on varahommikuse ekskursiooni algusega, mis eile õhtu veel varasemaks muudeti. Olin eile ise neile teada andnud, et 5:10 alguse asemel tuleb neil juba 4:55 valmis olla. Tundsin neile vaikselt kaasa. Puhkuse ajal ei peaks nii vara tõusma. Mis nüüd siis?
Unustan küsida ka, kus hotellis ta on. Uni on magus ja väljas on veel pime. Käsi haarab tahvli järgi, mis hotell see oligi.. OK, käes, Rose residents.. Nii, nüüd kõne kontorisse, mis värk on. Sealgi on unesegune hääl toru otsas. Esimese hooga ei saada must aru. Kordan küsimust – kus on buss, millal tuleb, Rose residents, turistid ootavad. Unine hääl lubab vaadata ja tagasi helistada. Olgu, ootan. Näpp tõmbab tahvlil üle ekraani värskendamaks ekskursioonide väljumisaegu. 04:55 muutub 05:25ks. Päriselt või? Uus muutus, millal see veel tehti? Kõne tuleb praktiliselt kohe – bussijuht ütles, et korjas nad just peale. Nojaa, buss on graafikus, selles uues…
Seedin olukorda paar minutit. Siis võtan kõne tagasi turistile. Buss vist jõudis, olete bussi peal? Jah, hästi, head reisi. Katkestan kiiresti kõne, praegu ei tundu õige aeg kompensatsiooni nõuet arutada.
Väljas hakkab valgenema. Kukk kireb kuskil kaugemal. Hommikune palvusele kutsumine oli vist juba ära, seda ei kuulnud siis järelikult. Üritan uuesti magama jääda. Und ei tule.
Hommikul saaga jätkub. Ega ma arvanudki, et teistmoodi läheb. Õnneks minu karma oli seekord oma töö ära teinud ja edasised hoobid sai Maksim. Turist esitas kompensatsiooni nõude, kuna ekskursioon oli leedukeelne 😠 Ma esitaks ka kui aus olla. Mina olin selle muidugi müünud ja oma elu teisel infotunnil ma polnud veel omale selgeks teinud, et eestikeelne ekskursioon (native languge) tähendab leedukeelset, juhul kui pole piisavalt eestlasi minemas. Loogikat pole mõtet siit otsida. Suur firma tegutseb omal viisil. Kirjutasin sellest ka Antalya linnaekskurisiooni juures.
Edasi tulid uued seiklused peale ja mul polnud mahti süveneda, millega asi lõppes.
-
Türgi blogi. Tahtali mägi
Esmaspäeval oli mul gaafikus OFF ehk vaba päev ja Tahtali training. Teine vaba päev ja siiski mitte päris vaba. Treening tähendab seda, et saab ekskursioonile kaasa minna, aga kui korra oled treeningul käinud, siis järgmine kord eeldatakse, et oled valmis ise ekskursiooni läbi viima. Nii, et pimedalt ainult turisti panna ei saa 😁
Tahtali lumine tipp kõrgub üle Kemeri ja sinna üles saab köisraudteega. Juuliks pidavat kuumus oma töö tegema ja siis sulab lumi ära. Üles soovitati soe jope kaasas võtta, sest nagu ikka on mäe otsas jahedam ja tuulisem.
Köisraudteega saab 2365 m kõrgusele. Vagun, mis üles sõidab, on suuremat sorti (mitte nagu Tünektepe oma) ja mahutab kuni 80 inimest. Kokku liigubki kaks vagunit, siis kui üks tuleb üles, siis teine liigub alla ja vastupidi. Sõit kestab umbes 10 minutit.
Ilusa ilmaga avanevad alla linnale ja merele imelised vaated. Mul seekord ilmaga vedas. 🙂 Päike paistis ja küttis korralikult. Tuulevarjus võis kaasavõetud jope maha ajada ja päikest võtta. Mäe otsas on kohvik, restoran ja näitusesaal ja vaateplatform, lisaks saab mingi ala ulatuses oma jalaga mööda lund kõndida. Poseerijaid ja selfitajaid oli paksult. Mulle tundus antud kahetunnine vaba aeg isegi liiga pikk. Istusin siis niisama terassil ja võtsin päikest. 🙂
-
Türgi blogi. Antalya linnaekskursioon.
Jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui mind saadeti minu esimesele ekskursioonile. Lõpuks ometi saan ka näha, mida ma turistidele pakun ja müün. Kirjas on treening. See tähendab, et jõlgun teise giidiga kaasas ja õpin selgeks, mis ja kus. Arvata on, et see jääb ainsaks Antalya treeninguks, järgmine kord visatakse mind juba pulti. Nii nagu muude asjadega siin on. Ei mingit põhjalikku ettevalmistust, visatakse vette ja hakka aga ujuma 😀 😀
Hommik oli sombune, taevas pilves ja päikest ei tõotanud. Ideaalne ilm ekskurseerida. Ilusa ilmaga oleks kahju olnud, kui päikest võtta ei saa. Ma veel piisavalt pruun ei ole, pole lihtsalt aega olnud. Turistidest on küll natuke kahju, kes tulid Türki sooja ja siis selline ilm. Aga mööda linna lonkimiseks oli super – +19..+21 ja pilves. Igaks juhuks haarasin fliisi kaasa, kui läheb jahedamaks.
No ei möödu siin päevagi viperusteta, aga ma polnud täna tööl, siis väga ei põdenud. Välja arvatud enne väljasõitu kontoris, kus mulle jõudis kohale, et giid on ju leedulane ja ekskursioon toimub leedu keeles. Hea küll, mina olen treeningul ja minu eesmärk on ära näha kohad, kus käiakse, aga oma jutu (juhuks kui ma tahan edaspidi ekskursioone läbi viia) pean nagunii ise koostama. Sellega oli juba enne tööle asumist selge, et materjali firma mulle ette ei anna, minu päralt on kogu internet ja valmistagu ma end ise ette 🙁 Aga mulle jõudis kohale, et me müüme sama ekskursiooni oma Eesti turistidele. Kui minemas on vähemalt 10 inimest, siis saadetakse eestikeelne giid. Kui on vähem, siis mitte. Eestlane olla on luksus, nagu Tiina armastab öelda. Ma olin kuidagi eeldanud, et nad saavad sel juhul vene- või ingliskeelse ekskursiooni. Ära eelda, vaid küsi – seda on ka üks siil mulle öelnud 😉
No ja ma siis küsisin, et mismõttes eestlased saavad leedukeelse ekskursiooni???
“Nii on”, vastati mulle süütult. “Müü eestlastele rohkem, saavad eestikeelse giidi. Pealegi, neid on juba hoiatatud. Aga täna võid sa ju neile ise tõlkida.” Ma tegin suured silmad, mismoodi mina peaks leedu keelest aru saama? Eestlasi oli bussis üks vene paar, keda oli “hoiatatud”. Nad said sama kogemuse, mille mina ja Santa (läti reisiesindaja, kah treeningul).
Lõpuks kõige hullem polnudki. Esimene peatus oli Tünektepe.
Anatalya linna äärelt viib köisraudtee 10 minutiga üles 618 meetri kõrgusele Tünektepe tippu. Tänase sompus ilmaga oli vaade veidi udune, kuid siiski olemas. Pole paha.
Nagu näha, tegime väikse kohvi ka. Kohvik on nii sees kui väljas. Tänase ilmaga õues just palju rahvast ei istunud. Peale meie veel paar üksikut värske õhu nautlejat. Reisibüroo töötõendiga oli meie kohvi muidugi tasuta. Eks nad teavad, et me toome neile tulevikus turiste juurde 🙂 Arvestasime allsõiduks täpselt 10 minutit, nagu meile öeldi, aga miskipärast olime viimased saabujad, kelle järgi buss juba ootas. OK, pole hullu. Edasi oli kavas šoping – kõigepealt juveelipood, siis maiustuste pood ja seejärel nahapood 😀 😀
No comments. Te teate, milleks see vajalik on.
Ilusad avarad uhked kauplused. Vastuvõtt pidulik. Soovite sissejuhatust vene või inglise keeles? Kuidagi õnnestus meil suures juveelipoes niimoodi ära eksida, et käisime ühel ja teisel korrusel ja kui lõpuks ei-tea-mitmenda tiiruga välja jõudsime, ootas buss jälle meie järgi. Natuke mark hakkas olema.
Nahapoes juhtus sama. Omaarust läksime poest kergelt läbi jalutades otse välja bussi, ei proovinud midagi selga, ei valinud midagi välja, aga ikka ootas bussitäis rahvast meie järgi. Nüüd oli juba natuke rohkem mark täis. Giidid jälle ära eksinud…
Tühi kõht hakkas tunda andma. Hommikusöök piirdus kohvi ja küpsisega, lõuna jäi vahele, sest enne tuli teele asuda. Tünektepel ainult kohvi. Nii selle söömisega siin on. Söödetakse kuninglikult, aga aega ei anta… Programmis oli paar tundi vaba aega vanalinnas, siis ehk saab ühe ampsu haarata. Aga enne veel tuli käia Düdeni koske vaatamas.
Kah pole paha. Kohalik giid mainis juurde, et on alumised ja ülemised kosed. Me käisime neid alumisi vaatamas.
Ja lõpuks saab süüa! Kell oli juba pool 7 läbi kui peatusime mingis kohas (ilmselt vanalinna juures, ääres või läheduses), kus anti tunnike vaba aega oma käe peal linnaga tutvumiseks.
Võtsime Santaga Meidale sappa, et vii meid kiiresti sööma, muidu sureme nälga. Meida kui korralik giid tahtis meile ikka vanu linnaväravaid ka näidata. Leppisime siis kokku, et kõigepealt käime vetsus, siis haarame kiire kebabi ja siis vaatame need väravad ka üle. Tamam (ok, kõik korras – türgi keeles). Vanalinnaga … seekord pole aega tutvuda…
Selline koht siis. Kohv sai veel pildile, aga kebabi läksid hambad kohe sisse. Kiire oli. Ja siis kiired pilgud väravale. Tehtud. Nimi ei jäänud meelde, mälu oli täis. Pean kuskilt infot juurde otsima. Teisel sajandil (vist oli nii) käisid inimesed siit linna sisse ja välja.
Rahvas kogunes kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Kuna me olime seekord Meida kindlakäelise juhtimise all, siis me ei hilinenud 🙂 Enne kojusõitu küsis Meida jäätisemüüjalt, kas uued giidid võiksid ka Türgi jäätist maitsta. Muidugi võisid.
Roos oli Meidale.
