-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Saaremaa vol.2 Tehumardi – Salme – Sõrve
Hommikul peale äratust liikusime vaikselt Tehumardi lahinguvälja suunas.
Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 aasta hilisõhtul ja oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal. Selles lahingus põrkusid kokku Sõrve poole rühkivad Nõukogude väeosad ja Kuressaarest taganev Saksa kolonn. Verine lahing muutus kohati isegi käsitsi võitluseks, mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Tänapäeval on seal kaks mälestusmärki. Sellest suurest kolossist veidi Sõrve poole on ka sakslaste mälestusmärk. Lahingus osalenud saksa kapteni Klaus Ritter mälestusi saab lugeda siit.
Tehumardilt edasi põikasime sisse Salme külas arheoloogilisi väljakaevamisi vaatama. Seal kaevati just välja teist viikingilaeva koos sinna maetud sõdalastega. Huvitav oleks teada kas kunagi tuleb kolmas ka… Lahing või mis iganes seal toimus pidi ikka vägev olema, kui kahes laevas kokku oli 41 sõdalast… Ja kus on teise poole langenud… Salme laevad on tekitanud väga palju erinevaid hüpoteese… kes nad olid, kust nad tulid jne jne. Ühe võimaliku hüpoteesi kohta saab lugeda siit
Salmelt edasi läksime Sõrve. Seal tudeerisime vähe teeristil olevaid mälestusmärke ja rannapatarei nr.43 suurtükialuseid. Kõik neli betoonist suurtükialust on säilinud. IV suurtüki laskemoonakeldri jalamile on paigutatud Teise maailmasõja ajal 1944. aasta sügisel toimunud Sõrve sääre lõpulahinguid meenutavad mälestustahvlid nii Saksa kui ka Nõukogude sõduritele
Kui suurtükialused uuritud suundusime sealsamas läheduses endises piirivalvekordonis olevasse militaarmuuseumi. Muuseum ise on päris huvitav, kuna siin saab peaaegu kõiki eksponaate käega katsuda ja uurida. On olemas ka valik erinevat sõjakirjandust, mida on võimalik kaasa osta. Muuseumi õuel jalutades võib märgata nii rästikuid kui nastikuid omi asju ajamas. Meilgi õnnestus ühte pirakat rästikut kohata. Peale militaarmuuseumi on siinsamas veel olemas Sõrve linnujaam, kus näeb kõikvõimalikke liblikaid, linnumune jne. Seal muuseumis me seekord ei käinud. Korra põikasime ainult sääre tippu majaka juurde ja siis edasi Stebeli patarei poole.
Stebeli patarei komandopunkt koos vaatlustorniga on kohe maantee serval ja mööda sõita ei ole võimalik. Väidetavalt oli Stebeli patarei NSVL vägede Saaremaa võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei. Komandopunkti peale on püstitatud betoonist obelisk. Säilinud on ka tuuleveskis olnud vaatlustorn. Stebeli patarei koosnes komandopunktist, 2-st maaalusest suurtükitornist, vaatlustornist, katlamajast ja sõjaväelinnakust. Komandopunkti maapealses osas saab kummikute olemasolul käia kuid seda tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte põrandates olevatest aukudest või luukidest alla kukkuda. Alumine korrus on vett täis ja sinna sisse ei saa. Kuigi ühe projekti raames pumpasime selle tühjaks ja käisime all ära… Sellest räägin uues teemakohases blogis.
Komandopunktist edasi liikusime ühte läheduses olevat mahajäetud vene sõjaväeosa tudeerima. Üllatusena ei olnudki metallist lagedaks tehtud ja rüüstatud nii hullult kui mandri peal. Päris põnevaid pilte oli seintel näha. Edasi lipsasime korra rannast läbi, vaatasime väikseid kivipüramiide mida möödakäijad üles laovad 😀 😀 Edasi läks juba veidi kiireks laevale jõudmisega ja võtsime suuna kodu poole. Teel tegime kiire pildiveel leinavast emast ja paarist tankitõrjekivist ja läbi me trip saigi selleks korraks.
-
Paide linnamäel
Mõned head aastad tagasi toimus Paide linnamäel päris põnev kogupereüritus. Rahvale näidati ajaloo taaskehastajate poolt igasugu põnevaid asju. Linnamäel olid viikingid ka oma laagri üles pannud ja demonstreerisid oma toimetusi. Ränirahnud olid ka oma autoga tulnud kohale uudistama teiste tegemisi 😀 😀 Paide Ordulinnuse rajamist alustati 1265. aastal. Linnuse ehitamisel kasutati kohapeal leiduvat valget paekivi. Esimeseks rajatiseks oli Vallimäel 8-kandiline kaitsetorn Pikk Hermann, mis 1941. aastal purustati taganeva nõukogude armee poolt. 1993. aastal, Jüriöö Ülestõusu 650. aastapäevaks ehitati Vallitorn uuesti üles.
Võimalik oli lähemalt uurida kuidas vanasti kangast kooti, savinõusid lõkkel põletati jne jne. Sõjamehed võtsid mõõtu mõõgavõitluses. Platsile oli veetud isegi heitemasin. Õhtupoolikul oli väga hea loeng ajaloost. See kestis õige mitu tundi ja selle aja jooksul saime tarkust juurde päris kõvasti. Räägiti nii kohalikust ajaloost kui ka Ümera lahingupaikade uurimisest.
Peale loengut käisime tornis näitust tudeerimas. Torni on rajatud interaktiivne Ajakeskus Wittenstein. Ajamasina(lift) abiga läbi torni üheksa korruse ja kaheksa ajastu reisides saab ajarändur tutvuda eluga muinasajal, istuda ühes lauas Järvamaa foogtiga, läbida nõiatesti ning teha lõbusõitu tsaariaegse postitõllaga. Eesti Wabariigi korrusel jalutada mööda linnapromenaadi ning okupatsioonikorruselt viib stagna-aegne rong ajaränduri taasiseseisvunud Eestisse. Kõike seda ja paljut muudki vürtsitavad heli- ja valgusefektid, videoprogrammid ning illusioonid. Kui muuseum ka läbi uuritud läksime välja tagasi. Erinevatel lavadel käisid usinad etendused, nats vaatasime neid kah.
Vahepeal sai rauasulatusahi valmis ja tuli alla. Tudeerisime seda niikaua kui leegid taevani käisid 😀 Ja oligi õhtu käes. Tegime veel paar õhtust pilti ja kobisime ühe sõbra tuttava juurde kotile.
Järgmisel hommikul peale äratust venitasime end koduteel uuesti korra linnamäelt läbi. Käisime torni kohvikus kohvi joomas ja kooki söömas 😉 Torni kohvikust on platsile alla päris hea vaade, sai isegi paar pilti tehtud eilsest laagrist 😀
-
Viikingitekülas vol.1
Ükspäev möödaminnes põikasime sisse Viikingitekülla kohvi jooma. Järsku kostus linnusest metallikolinat. Lonkisime vaatama mis toimub. Linnuses käis kõva andmine. Viikingid polnud ilmselt omavahel midagi ära klaarinud ja andsid nüüd relvadele valu 😀 😀
Isegi mõned naised olid haaranud relva järele ja raiusid usinalt vastast.
Võitlus oli vägev ja mehi langes nagu loogu. Siiani ei tea mida seal ära ei jagatud 😀 😀 -
Viikingite talvelaagri tegemised
Sai käidud ka sel aastal uurimas viikingite tegemisi talvelaagris. Nagu juba traditsiooniks saanud toimub laager juba aastaid Viikingite külas. Seekord oli vibuturniir päris põnev ja osalised pidid kõikvõimalikes situatsioonides märki tabama. Isegi liikuvaid märklaudu oli 😀 😀
Vahepeal oli toimetamas märgata ka pealikku 😉
Lõpuks kui sõdalased ärganud ja rüüd selga ajanud läks madinaks. Anti teineteisele ikka korralikult mõõkadega valu. Võitlus läks ikka nii tuliseks, et vahepeal kargas areenile isegi üks karvane kohtunik appi punkte lugema 😀 😀
Parima tiitlile võitles isegi üks amatsoon ja seda väga tublilt 😀
Finaalis läks asi veel tulisemaks ja isegi üks mõõk vandus võitluses alla ja otsustas pooleks murduda. Õnneks kaasvõitlejad laenasid kiirelt terve mõõga ja verine võitlus jätkus.
Võitlejate vahel oli märgata ka võitlusvalmis järeltulevat põlve. Kui mehed – naised olid lõpetanud vihase võitluse parima viikingi tiitlile oli areen väikeste võitlejate päralt 😀 😀 Tehti suurematele tuul alla… Varsti on oodata uusi vägevaid sõdalasi 😉
Linnuse esisel platsil oli samal ajalpalju tegevust lastel. Erinevad mängud ja tegevused. Mõõtu võeti ka vibulaskmises, ega ei saa suurtele sõdalastele alla jääda 😀
No ja Miku va kelmikas naistemees 😀 😀 Nagu naisi näeb nii keel kohe pikalt väljas.
Suures saalis oli väike turg kust huvilised said omale sebida meelepäraseid ehteid või jäsemete soojas hoidmiseks tarvilikke katteid 😉 Õpitoas sai proovida vahast nikerdada meelepärane ehe või muu tarbeese, mille juhendaja hiljem metalli valab 😀
-
Viikingilaeva vette laskmine
Muistsel ajal, siis kui veel linnusel katust ei olnud ja maod oskasid rääkida ilmus Viikingite külas linnuse kõrvale nagu nõiaväel viikingilaev. Nagu viikingitele kohane tuleb laev ruttu vette lasta ja retkele minna. Vööri uhke lohepea peab vaenlaste hulgas hirmu külvama 😀 😀
Kuidas sa kuival maal oleva laeva ikka vette saad kui mitte mööda renni libistades. Mõeldud tehtud.. jupp renni maha ja libedaks. Hülgerasva selleks siin küll ei kasutatud aga tänapäevane aseaine ja vesi läks kaubaks küll 😀 Kui ettevalmistused tehtud ja tööülesanded kätte jagatud hakkasid tublid viikingid laeva jõe poole lohistama. Asi töötas kui kellavärk. Tagantpoolt võeti renn uuesti üles ja eespool jälle maha ja nii jõeni välja. Ilmselt sama meetodit kasutades lohistasid viikingid omalajal rännakul olles laevu ühest veekogust teise.
Samal ajal kui laeva vaikselt jõe poole lohistati aitas üks usin koer jõge puhastada, et viikingid saaksid kohe rännakule minna 😀 😀
Lõpuks hakkas jõe kaldal laevanina paistma ja vees ta oligi. Meeskond laeva, pealik puhus sarve ja läkski sõiduks.
