-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
-
Viikingiteküla vol.3
Ükspäev läksin lihtsalt möödaminnes Viikingitekülla kohvi jooma. Tegin väikse tiiru õues aga ega ilma salasilma jälgimiseta saa seal midagi teha 😀 Kass luuras kuuse alt mind aga võibolla passis kala tiigis 😀 😀 Vett oli tiigis nii palju, et ujutas tee üle. Aga noh mööda kive hüpates sai ikka kuiva jalaga üle.
Olin vaevu jõudnud mööda kive hüpates teisele poole kui selja taga kostus vähe kurjustamist. Algul mõtlesin, et keegi minu kallal kurjustab aga kus sa seda.. Ei tea kust oli järsku ilmunud salk viikingeid kes ei jaganud midagi omavahel ära ja läks tapluseks. Kui nad olid vähe tapelnud ja mõne venna ka maha löönud mindi rahulikult edasi nagu poleks midagi juhtunudki 😀 😀
-
Võitluskunstide maailmamängud
Kunagi ammu siis kui maod veel rääkisid korraldati Tallinnas võitluskunstide maailmamängud. Sattusin kuidagi puht juhuslikult vaatama, kui juba kohal siis klõpsisin paar pilti ka.
Kuigi ürituse nimi vägev ja paljulubav oli võitlejaid suht käputäis. Ei saa aru miks see asi nii on. Nime mõistes oleks pidanud ju võitlejaid olema igast maailma nurgast aga kahjuks oli see vägeva nimega üritus nagu külasimman 😀 😀 Kaks meest kaklevad ja kolm vaatab pealt. Igatahes jube kehva mulje jättis see korraldus.
-
Ruunide õpituba väikse vimkaga…
Täna pidi vikus olema mul teha kaks ruunide õpituba kokku ca 80 inimest. Panin õhtul asjad kokku ja vaatasin igaks juhuks veel üle kas materjali on piisavalt… Kõik oli kontrolli all ja kobisin kotile. Öösel nägin unes, et teen mingile rahvale üritust õues ja siis järsku tuleb mõte tühjalt kohalt…. 😀 😀 Hüppan võssa murran mingi jämeda pajuoksa haaran vöökotist juhuslikult kaasas olnud nöörijupi ja teen vibu. Noolteks korjan võsast ilgelt pikki kuivanud kõrkjaid ja läheb vibulaskmiseks 😀 😀 Ja siis äratuskell… Väike kohv ja mõte, et mis krt imelik uni…. see ei tõota head. Korjan kola kokku ja viskan auto peale ja siis telefon….. küsimus, kes teeb täna õpituba, kas mina… mina ikka jh…. ahah…. Kõne lõpetatud istun autosse… uus kõne 😀 😀 kle äkki saad rutem tulla meil siin miski jaanika-paanika keegi kuskilt pidi tulema mingit programmi tegema aga ei tulnud, olevat unustanud 😀 😀 Nojah ega ma enam kiiremini minna nagunii ei saanud kui arvestanud olin 😉 Kohale jõudes viskasin kiirelt vikuriided selga ja asja uurima, mis paanika on. Noh selgus, et poolel grupil oli tegevus linnuses ja teisel poolel ei olnud, tiksusid niisama. Samas hakkas ka see teine osa lõpetama oma programmiga. See tähendas, et paugust tuli leida tegevus 81 inimesele. mitte 40 nagu algne programm ette nägi 😉 Paar sõna programmijuhiga ja kiire plaan köögi – baariga, sest programmijuht ei saanud süveneda, uued grupid tulid peale… Tegin sujuvalt grupi kolmeks. Osa kanuudega sõitma tunniks ajaks, teine osa tunniks lõkkel kooki küpsetama ja kolmas osa ruune tegema. Huuuuh selleks korraks oli paanika läbi ja asi kiirelt ümber mängitud. Õnneks tuli tunnikese pärast lõuna ja siis oli aega mõelda mis programmiga peale lõunat edasi minna, sest sinna tekkis ka tänu sellele “unustajale” tunnine auk mis oli vaja nüüd täita. Tunnikese pärast oli jooksult aretatud esimene programmimuutus õnnelikult lõppenud ja kogu grupp läks lõunale.
Nüüd jäi vähe aega paika panna pealelõunane programmimuutus. Minu õpituba oli paigas aga enne seda tunnine auk oli vaja täita mingi tegevusega. Mõtlesin, et Siniallika matk on selline tunnine lugu äkitse sobib neile…. Uurisin ääriveeri grupijuhtide käest kas see variant sobiks… Et siis see pool gruppi kes veel linnusetegevustes ei olnud osalenud lähevad sinna ja teise osaga lähen matkale ning kes matkale ei viitsi tulla saab seni sõita kanuuga. Õnneks see sobis ilusti. Peale lõunat jagasin grupi ära nii nagu grupijuhtidega kokku leppisin. Üks osa linnusesse teine osa minuga matkale. Lasin veepudelid allikavee nautimiseks kaasa võtta. Matkal nagu ikka natuke juttu misasi see hiis on ja millega seda süüakse. Juttu ka Tölpist, et mis mees on jne. Vaatasime ilusti üle nii sinise, musta kui ka valge allika 😉 Maitsesime allikavett ja naised pesid ka vähe nägu. Ma palju ei lubanud pesta kuna vesi noorendava mõjuga siis…. natuke keeruline beebikarjaga tagasi minna 😉 😉
Lõpuks jõudsime õnnelikult tagasi ja läks uuesti ruunide õpitoaks. See osa gruppi mis ennem linnusesse jäi läksid omal käel Siniallika matkale. Seekordne ekspromt ümbermängimine õnnestus vist üsna hästi ja pretensioone tegemata geopeituse pärast väga ei olnud. Õnneks ei olnud see ka meie korraldatav programm. Ja selle natukese mis oli lahendasime vist ka ära, õnneks oli pealik kohal ja need väiksed lahkarvamused said kohe operatiivselt lahendatud 😉 Aga üldiselt oli väga mõistlik grupp arvestades seda väikest segadust mis tekkis. Et siis ütle veel, et unes asju ette ei näe 😀 😀
-
Kassinurme
Ükspäev mööda Eestimaad ringi tuustides sattusime puht juhuslikult Kassinurme. Seal käis miski möll, terve põld oli telke täis. Täis relvis sõdalasi luusis kah igalpool. Läksime siis uurima mis toimub. Tuli välja, et miskid sõdalased pidasid plaani linnus ära vallutada õhtupimeduses.
Eks me siis tegime aega parajaks pimedani, et näha mis toimuma hakkab. Kurja õhtupimeduses läks tõesti lahti ennenägematu taplus. Vallutajad kasutasid kõikvõimalikke vahendeid linnusesse pääsemiseks. Öö varjus oli valmis tehtud hulk redeleid millega nüüd üritati müüridele ronida. Vibukütid tegid kattetuld ja mõni kõvem vennike proovis isegi mööda seina torni ronida 😀 😀
Kaitsjad panid visalt vastu, puudu oli ainult keev tõrv või vesi mida ründajatele kaela valada 😀 😀 Vihases võitluses langes sõdalasi nagu loogu. Lõpuks ei saanudki aru kumb pool võitis 😀 😀 Üritus oli igatahes vaatamist väärt ja midagi sellist marohkem Eestimaa pinnal nägema pole trehvanud.
-
Viikingiteküla vol.2
Mõnda aega tagasi toimus Viikingitekülas üritus kus tutvustati vähe viikingite elu-olu. Näidati mis riideid ja vidinaid kanti tol ajal. Kui vähe rahulikum osa oli läbi otsustasin mõned kõvemad mehed ja amatsoonid rammu katsuda tapluses 😀 😀
Ei tea mida või keda ära ei jagatud 😉 Tapeldi linnuses nii omavahel kui ka kambas koos.
Kuskilt kargas välja teine kamp kes otsustasid linnuse ära võtta. Taplesid mis nad taplesid aga lõpuks ei saanud keegi aru kes ründab ja kes kaitseb 😀 😀
Tapluses oli hulganisti langenuid mõlemal poolel. Aga kuna sõjamehed unustasid suures lahingutuhinas ära kelle linnus oli siis lepiti viigiga ja mindi sõbralikult lahku lohistades kaasa oma langenud 😀
-
Stockholmi muuseumide tuur
Ükspäev sai tehtud kiire trip Stockholmi. Hüppasime Tallinnas laeva ja panime minekut. Laeval tuleb ikka kõigepealt paar pilti Tallinna panoraamist teha 😉 Üle majade oli T1 vaateratas täitsa jälgitav, ehk saab ükspäev sellega ka tiir tehtud. Luusisime vähe laeval ringi ja otsisime Victoria uuenduskuuri jälgi. Midagi erilist nüüd küll silma ei hakanud, kuigi natuke puhtam ja kuivem tunne oli. Kultuuriprogrammi vaatama minna ei viitsinud, selle asemel läksime hoopis sauna. Saun oli täitsa mõnus ja mullivann ka. Hea rahulik oli seal tiksuda, rahvast peaaegu ei olnud. Peale sauna kobisin kotile.
Hommikul peale sööki läksime käsitsi linna laiama. Kuna ilm oli vähe tuuline otsustasime teha tubase tripi ja ette võtta mõne muuseumi. Kõigepealt kargasime sisse ajaloomuuseumi. Muuseum oli tasuta sissepääsuga aga krt sattusin valel ajal 🙁 See osa mida näha tahtsin oli kinni. Tuleb suvel uuesti minna vaatama kullatuba, kus on 52 kilogrammi kullast ja üle 200 kilogrammi hõbedast esemeid. Ja mis veel kõigeparem uudis, et järgmisel aastal avatakse seal uus vikunäitus.
Muuseumis sai vähe jäädvustatud valuvorme, ehteid jne, iial ei tea millal tuleb tuju midagi järgi teha 😉 Kuigi nii suure muuseumi kohta oli näitusel ehteid häbiväärselt vähe. Kolm suurt saali oli täis mingit kirikustaffi mis täiesti igav ja emotsioonitu.
Ainuke vägev ekspositsioon oli 1361 aastal Ojamaal toimunud lahingu ühishaudade arheoloogiline uuring. Sadu ja sadu sõdalasi oli maetud ühishaudadesse koos varustusega. Ilmselgelt on selline uuring arheoloogidele ja konservaatoritele päris kõva väljakutse. Päris hästi on säilinud erinevat tüüpi raudrüüd, rõngassärgid, kindad ja muu varustus. Keegi oli isegi ühe leiupõhise kinda teinud ja vaatamiseks välja pannud. Nii, et taaskehastajad siit piltidelt saate inspiratsiooni omale kindad teha 😉 Matjad olid vist aumehed, ühel vennal oli isegi kukkur papiga kaasas.
Eksponeeritud luustikel oli näha ikka päris jõhkraid raiumise jälgi. Pehmodel ei soovita isegi vaadata mitte. Väidetavalt on seal ühishaudades 1800 mättasse löödud talupoega. Ah jaa isegi sel ajal pandi luid klambritega kokku vist 😀 😀 Miski sääreluu on pronksplekiga paigatud kunagi kellelgi 😀
Edasi oli kolm igavat saali kirikustaffi. Siis natuke filmides kasutatud “ehteid”. Üks hiigelsuur Tuula tutulus oli isegi kasutusel 😀 ja tiibadega kiiver 😀 Ekspositsiooni lõpus oli veel installatsioon sugu tegevatest huntidest 😀 Suvel on natuke põnevam ilmselt, siis on siseõu ka avatud, seal käib viikingiteemaline tegevus. Iseenesest ajaloomuuseum põnev ja suur aga noh 3 saali igavat kirikut on ikka liiast….
Edasi lonkisime Vasa muuseumi poole. Põhjamaade muuseumi ja viinamuuseumi otsustasime seekord ära jätta 😀 Vasa muuseum oli päris kõva teema ja seda soovitan küll külastada. See on ehe näide asjast kuidas hea tahtmise korral saab terve laeva üles tõsta, konserveerida ja panna muuseumi kõigile vaatamiseks. Meil kahjuks ei saa isegi Salme vikulaevadest miskit näitust tehtud.
Vasa on maailma ainus säilinud 17. sajandi laev ja ainulaadne kunstiaare. Üle 95% laevast on algupärane, seda kaunistavad sajad nikerdatud kujud. 69 m pikkune sõjalaev Vasa uppus 1628. aastal oma esimesel reisil Stockholmi kesklinnas ja päästeti 333 aastat hiljem, 1961. aastal. Ligi pool sajandit on laeva aegamisi ja läbimõeldult taastatud ning nüüd on see peaaegu oma endises hiilguses. Kolm masti spetsiaalselt laeva tarbeks ehitatud muuseumi katusel näitavad, kui kõrged olid laeva algsed mastid. Vasa muuseumi 15€ pilet on täiesti asja eest. Üks kummaline asi oli ka… Välguga laeva pildistades jäid pildile terved pikad sirged read punaseid täpikesi. Mis need olid, või miks need välguga tekkisid ei saanud pihta 😀
Vasa muuseumist edasi läksime Viikingite muuseumi. Miski kummaline interaktiivse ja tavalise muuseumi hübriid. Paar vennikest näitasid ka veidi võitlust ja rääkisid varustusest. Üks väike saalike kus vaadata pole midagi. 16€ piletiraha eest seal nüüd küll midagi tarka ei näe. Igaljuhul mina seda muuseumi küll ei soovita, täiesti mõtetu teema. Aga noh kui raha üle on ja midagi pole sellega peale hakata siis võib külastada kah 😀 😀
Peale muuseumide üledoosi tiksusime vaikselt sadama poole tagasi. Pargis kollased ülased juba õitsesid. Miski Narva kirurg oli oma keskuse kah teinud 😀 😀 Sai veel jäädvustatud paar kohalikku linnukest ja olimegi sadamas tagasi. Laevas väike õhtusöök ja kotile 😉
