Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. 

Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline.

Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal.

Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.

Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.

Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras.

Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.

Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.

Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutan ükspäev pikemalt. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉

Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉

Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.

Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.

Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.