-
Põhjasõja lahing Kukrusel.
Kui tavaliselt tehakse Põhjasõja lahingut Narvas, siis seekord tehti Kukruse mõisa juures. Polnud siin mõisas varem käinudki, kuna ürituse alguseni oli aega siis luusisime vähe ümbruses ringi, osa hooneid taastatud, osa veel varemetes. Ehk kunagi taastatakse need varemed kah. Kui väljas tiir peal tegime asja sisse ka. Päris igalepoole ei lubatud aga ühtteist nägi. Mõis ise on kuulunud väga paljudele omaaegsetele kuulsatele tegijatele 😉 Von Tollide käes oli see ilmselt kõige pikemalt. Mõisa kohta lähemalt loe siit.
Lõpuks oli käes lahingu aeg 😀 Siin mõisa ees on muidugi üsna piiratud ala selleks aga osavad sõdurid said sellega hakkama 😉
Isegi kahurid paukusid siin pisikesel platsil 😉 ja lisaks nägi ka vähe mõõgavõitlust 😉 Sellised taaskehastuse üritused on lahedad ja üsnagi vaatemängulised. Kahju, et rahva huvi selle vastu on on suht jahe, aga olgem ausad…. ega selliste ürituste infot väga ei liigu. Mina igaljuhul soovitan võimalusel selliseid üritusi külastada. Lastele on see eriti põnev, saab asju näppida ja vahel lubatakse ka pauku teha 😉
-
Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa
Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.
Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.
Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega, rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .
Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉
Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀
-
Eesti- Läti trip vol.4 Valmiera – Võnnu
Kui Valgast kaardid sebitud panime otsejoones Lätti. Esimese suurema peatuse tegime Valmieras ja sugugi mitte kaubanduskeskuses 😀 😀 Kolasime vähe linnas, käisime kohalikus kirikus ja linnuses ka. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamendid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt. Tahtsime kiriku torni ka saada aga seekord miskipärast sinna ei lubatud. Nüüd pidavat seal kellatornis näidatama ka kellamehhanismi, ilmselt on see vägev vaatepilt. Olen Piiteris sattunud puht juhuslikult ühte kirikusse kellamehhanismi piiluma, pilti ei lubatud ainult teha. Lossivaremetes on tehtud päris ok muuseum kus saab aimu Liivlaste eluolust.
Müüre eriti säilinud pole nagu piltidelt näha ja tänapäeval on sinna müüride külge aretatud igasugu majakesi kus asuvad käsitööpood, kohvik jne. Tegime väikse tiiru pargis kah ja liikusime edasi Võnnu poole.
Võnnus esimene tiir kohe kohalikku linnusesse. Seal varemetes väga palju vaadata ei ole kuna restaureerimine pooleli aga kui valmis saab on siin arvatavasti vaadata küll ja küll. Uude lossi ei saanud ka sisse, kahjuks oli juba kinni. Seal on tegelikult päris äge muuseum, siis veel ei olnud aga nüüd on ka eraldi püsinäitus arheoloogilistest leidudest mis renoveerimise käigus leiti. Nimelt on Võnnu üks Läti vanemaid linnu. Seal elas ka Liivi ordumeister ja samuti kuulus linn Hansa Liitu. Suvel saab lossipargis sõita paadiga ja uurida Liivi ordulossi varemeid. Lisaks on seal imeline vanalinn, milles on keskaegsed majad ja munakivitänavad.
Peale linnuses luusimist kiire tiir kohalikku kirikusse. Püha Jaani kirikus on tükike Eestit kah. Nimelt on altarimaali teinud Johann Köler. Kiriku torn tasub ka käimist, vanasti sai sinna ilma rahata aga nüüd väike sümboolne summa küsitakse. Ilmselt sellepärast, et torni erinevatel korrustel näeb kohalike kunstnike töid. Torni tipust avaneb linnale päris hea vaade. Võnnu kohta saab päris hea ülevaate lausa eesti keelselt kodukalt.
Lõpetuseks käisime läbi vabadussamba juures ja jalutasime Maipargi promenaadil. Sinna parki on tekitatud hulgaliselt igasugu kujukesi ja lastele atraktsioone. Traditsiooniline mustade luikede paar on ka enamjaolt alati olemas 😉 Ühesõnaga tasub täitsa nii Valmierasse kui Võnnu asja teha, vaadata ikka ühtteist on 😉 Siit panime Eesti poole tagasi, algselt oli küll plaan kuskil siin ööbida aga jäi ära, ööbime kodumaal 😉
-
Eesti – Läti trip vol.3 Võrumaa – Valgamaa
Hommikul peale ärkamist uurisime vähe ümbrust ja turnisime vaatetornides, siit avanevad ikka päris head vaated ümbrusele. Üks vaatetorn oli vähe väsinud ja sinna polnud soovitatav üles minna aga kuda sa saad siis minemata jätta kui teine on ikka päris kõrge ja sealt vaade hea 😀 Kolasime veel Lüllemäel. Irwww seal on tee ääres veel nõuka aegne tankla 😀 😀 Uudistasime vähe ka vana kiriku varemeid ja ega uuski vaatamata jäänud 😉 Üritasime siin aega mitte viita, et jõuaks Lätis päevaga ära käia 😀 Kuigi algselt oli plaan seal ööbida siis nüüd tegime selle plaani käigult ringi.
Lüllemäelt edasi kimasime otse Valga kesklinna, otsisime turismiinfopunkti, et saada värske Läti kaart. Kurrrrrja infopunkt oli teise kohta kolitud ajutiselt 😀 aga polnud hullu leidsime üles ja kaardi saime kah 😉 Niiii Läti siit me tuleme 😀 😀
-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.3
Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.
Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.
Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siinKui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.
Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.
Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.
