-
Muuksi ja Toolse linnused
Nonii, järgmised linnused said üle vaadatud. Kõigepealt väike tiir Muuksi linnuse kohal. Praegu on linnus merest ca 700 meetri kaugusel aga muinasajal oli ilmselt meri siinsamas järsaku all. Muuksi linnus on merepinnast 47 meetri kõrgusel, seetõttu ilmselt kasutati linnust omalajal majaka ja valvepostina. Linnusest endast pole tänapäeval midagi järgi. Arheoloogiliste uuringute käigus linnamäelt kogutud leiumaterjal on napp ning kultuurikiht praktiliselt olematu, on üsna tõenäoline, et pikemaajalist püsiasustust ei ole seal vähemalt muinasaja lõpus olnud. Esimese kasutusperioodi kohta eKr on püsiasustuse olemasolu vaieldav. Hilisemal ajal on platood kasutatud põllumaana.
Väike droonivideo Muuksi linnusest
Möödaminnes põikasime sisse ka Hara sadama juurde. Polegi seal peale seda käinud kui meri kailt ühe hoone omale võttis. Kes ei tea, et sealt on üks hoone kadunud ei saa sellest arugi, aga võrdlusmoment on siin. Vaatasin, et Hara saare juurde merre on keegi oma sõrmuse kaotanud 😉 Linda vist, kui Kalevipoja juurest tuli 😉
Lõpuks jõudsime Toolse linnuse juurde, kusjuures see on keskaegsetest linnustest üks noorimaid ja rajati ilmselt 1471 sadama kaitseks mereröövlite eest. Linnus on ehitatud ilmselt koguni viies järgus. Vanim osa on ilmselt 15 sajandi alguses ehitatud piklik 3-korruseline elutorn. II järgus 15 sajandi lõpus laiendati linnust ja kohandati tulirelvadele. III järgu ehitis on suur 4-nurkne torn, mis on laotud vastu vanema osa müüri, ilma seda lõhkumata. IV järgu moodustab ümmargune suurtükitorn, kõrgendatud müürid ja danskerid. Viimases järgus rajati laagerkastellile omane ringmüüriga eeshoov ning väravatorn selle ees. 17 sajandil võis linnus olla veel osaliselt kasutuskõlblik ja kaitsevõimeline. Varemetes on ilmselt alates Põhjasõjast. Muideks siin on paari kilomeetri raadiuses veel 2 linnamäge ja neid uurin ka ükspäev.
Pilvepiirilt vaade Toolse linnusele
-
Kostivere karstiala ja Linnamäe linnus
Ilus kevadine ilm tuli kohe ära kasutada koduümbrusega tutvumiseks. Eelmisel aastal juba sai korra Kostivere karstiala pilvepiirilt uuritud, aga siis väga head pilti ei saanud madala pilvisuse pärast. Katsetasime nüüd vähe parema ilmaga uuesti ja pilt hoopis teine. Saab vähemalt aimu kui suur see tegelikult on.
Väike video Kostivere karstialast sai ka purki.
Muidugi sai jätkatud ka oma linnustest ülelendamise projekti 😉 Linnamäe linnus ju siinsamas, sai kohe ühe jutiga see ka üle vaadatud. Möödaminnes muidugi väike kõrvalpõige Jägala joale ka. Pole seal tükk aega teiselt poolt käinud ja kohe muutuseid nagu putru. Kõik vanad barakid on kokku lükatud ja joa lähedale on arvestatava suurusega parkla ehitatud. Sinnasamma ehitatakse ka mingit uut hoonet, huvitav mis sinna tuleb…. Kindlasti mini Maxima 😀 😀
Nii ja lõpuks Linnamäe või siis Jägala linnust uurimas. Tänapäeval pole siin tegelikult eriti midagi enam järgi peale metsa kasvanud künka ja taastatud elektrijaama. No eks see linnamägi oma otsa hüdroelektrijaama ehituse käigus saigi. Väidetavalt oli see Eesti suurim linnamägi kasutusel juba enne meie aega mõnisada aastat. Mis teeb muidugi sellest linnusest ühe põhja Euroopa suurima linnuse EMA. Hüdroelektrijaam ehitati siia 1922 aastal. II MS ajal lasti see muidugi puruks, aga 2000-ndatel aastatel taastati uuesti. Tänapäeval muidugi mingid mitte just eriti teravad pliiatsid üritavad paaniliselt seda uuesti hävitada. Väidetavalt ei pääse kalad kudema. Selle nimel, et 3 kala võibolla tahab kudema minna ollakse valmis hävitama 100 aastat olnud ökosüsteemi. Huvitav, kui hävivad tuhanded molluskid ja muu elustik ei koti kedagi. Mina arvan, et see tammi hävitamise plaan on röövpüüdjate lobitöö, siis saab käia jõesängist järgi jäänud kraavis ahinguga punast jahtimas. Ma teeks ettepaneku juga ka madalaks õhkida kala ei pääse ju kudema.
Väike video Linnamäe linnusest ja elektrijaamast sai ka tehtud.
-
Lihula linnus
Lihula linnuses muidu hulkunud küll ja küll, aga nüüd sai linnustest ülelendamise plaan täiendust pilvepiirilt vaate näol. Lihulas on olnud olnud Eestlaste muinaslinnus juba krt teab mis ajast. Kroonikates hakatakse mainima seda linnust 1220 aastate paiku, siis kui Lihula määrati Riia peapiiskop Alberti poolt Eesti piiskopkonna keskuseks. Ilmselt puidust muinaseestlaste linnuse vallutasid millalgi 1220 aastal rootslased, aga pikalt nad seal laiata ei saanud. 8 augustil 1220 aastal tuli merelt saarlaste malev piiras linnuse ümber ja pani tule räästasse.
Rootslased pidid grillipeolt ruttu jalga laskma, eluga pääsesid vaid vähesed. Hukka sai umbes 500 rootslast. Põlenud linnuse asemele hakati ehitama alles 1238 kivilinnust. Selle omanikeks eri aegadel on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemed. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on selgunud, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast ühte unikaalsemat 13 saj kaitserajatist Baltikumis. Selle tuumikuks on olnud kõrgele püstitatud pealinnus. Põhja ja lääne suunas kaitsesid seda lisaks müürile veel paeastangu järsud küljed ning veega täidetud vallikraav. Liivi sõjas sai kivilinnus niipalju kahjustada, et seda enam ei taastatudki. 1643 aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamise lihtsustamiseks lasti see õhku ning järelejäänud ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.
Muidugi lisaks linnusele vaatasime pilvepiirilt üle ka kohaliku kõvera torniga kiriku.
Siin väike video sellest mis linnusest veel järgi.
-
Peeter Suure rannakaitsepatarei Kakumäe positsioonid
Lisaks Naissaare, Aegna, Humala ja Suurupi positsioonidele sai nüüd lõpuks üle vaadatud ka Kakumäe positsioonid. Teel sinna viskasime kiire pilgu peale Tiskre alajaamale, see on päris ilusti üle värvitud ja näeb efektne välja. Lõpuks jõudsime Kakumäe poolsaare tippu kus asub Peeter Suure Rannakaitsepatarei meeskonnavarjend, kahurialus ja komandopunkt. Veidi edasi on ka helgiheitja varjend. Eks needki rajatised ole omalajal metallist suht paljaks varastatud, aga üllataval kombel on siin prügi üsnagi vähe. Kogu teema on siin ehitatud ajavahemikul 1913 – 1916. Muidugi on siin mingeid jäänukeid ka nõukaaegsetest militaarrajatistest. Kahjuks siin midagi erilist vaadata pole kuna see patarei oli siiski võrreldes teistega üsna pisike
-
Kunda hüdroelektrijaam ja tsemenditehas
Ükspäev oli Kundas paar kiiret asjaajamist. Kui juba seal siis tuleb ikka kohalikke vaatamisväärsusi ka vaadata. Kuna aeg oli suht piiratud siis jõudsin pilgu visata ainult Kunda vanale hüdroelektrijaamale ja tsemenditehasele. Aga nagu kunagi sai lubatud kirjutan sellest kohakesest veidi pikemalt. Kunda vana hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Uute seadmete kasutuselevõtuga oli vaja suurendada ka jõumasinate võimsust. Hüdroelektrijaam oli tolle aja Baltimaade ja Tsaari-Venemaa üks moodsamaid vee jõul töötavaid ettevõtteid. Tegemist oli Baltikumi esimese spetsiaalselt elektrijaamaks ehitatud hoonega.
Hüdroelektrijaama kompleks kui omaaegne tehnika suursaavutus ongi väärtuslik eelkõige tehnikaajaloo seisukohast ja on üks kolmest riikliku kaitse all olevast Eesti hüdroelektrijaamast. Hüdroelektrijaamas võeti kasutusele vahelduvvoolu tootev Francis-tüüpi 260-hobujõuline turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kaht Siemens-Halske alalisvoolugeneraatorit (kumbki 105 kW, 650 V). Elektriseadmed olid valmistatud Šveitsis, turbiin Riias. Lisaks tsemendivabriku vajaduste katmisele andis elektrijaam õhuliini kaudu voolu ka sadamakraanale ja Lontova asumile. Kahju, et tänapäeval on seda väntsutatud käest kätte, taastatud, siis jälle maha jäetud.
Kiire pilk ka vana tsemenditehase varemetesse… Legend räägib, et Kunda mõisnik John Girard de Soucanton avastas möödunud sajandi keskel oma valdustest heleda värvusega pinnase, milles paruni tark sõber oli ära tundnud tsemendi toormaterjali mergli. Kuna siin leidus ka sinisavi, soovitas sõber rajada tsemenditehase. Nii sai alguse tsemenditööstus Eestis. 1870. aastal moodustati 90 000-rublase põhikapitaliga osaühing ning valiti välja ka tehase asukoht Kunda jõe kaldal.
Peatselt kerkisid esimesed põletusahjud ja tsemendiveskid. 1871. aasta sügisel alustati tööd katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. 1890. aastal moodustas aga ligi 500 töölisega Kunda tehase 19 000 tonnine toodang 10% kogu Venemaa tsemenditoodangust. Kvaliteetset Kunda tsementi veeti Peterburi ja Moskvasse. Kohapealsetest tarvitajatest olid olulisemad Kreenholmi Manufaktuuri, Tallinna ja Tartu ehitajad. Venemaa kasvanud nõudlus tingis 1898. ja 1911. aastal veel kahe tsemenditehase rajamise Kundasse. 1913. aastaks töötas Kunda kolmes tehases kokku üle 700 töölise ja toodeti üle 100 000 tonni tsementi. Kunda tehastel oli uuenduslik roll kogu Venemaa tsemenditööstuses.
Kokku on Kundasse tema ajaloo jooksul rajatud neli tsemenditehast, neist viimases toodetakse tsementi praegugi. Tsement turustati peamiselt Peterburis ja Moskvas ning mõlemal juhul veeti see purjelaevadega Kundast Peterburi. Peamine sisseveokaup oli Inglismaalt tulev kivisüsi, mis läks tsemendivabriku kütteks. Mingil ajal ühendati sadama raudteevõrgustik tsemenditehasega, et hõlbustada üha elavnevat tsemendi- ja kivisöevedu. Vot sellised ägedad asjad on Kundas. Nende mastaapsust on raske kirjeldada… neid peab nägema. Igaljuhul soovitan neid vaatamas käia.
-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast. Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Siin lehel olev droonivideo Kiviloo linnusest ei ole sugugi linnus. vaid tegu on õige mitusada meetrit eemal olevate suvaliste mõisaaegsete hoonete varemetega
-
Albu mõisa kabel ja kalmistu
Meil on veel selliseid huvitavaid kohti mis ei hakkagi silma kuskilt otsast. Näiteks siiamaani ei teadnud midagi Albu mõisa kabelist ja kalmistust, kuigi sõidan sealt mööda sadu ja sadu kordi. Ja ilmselt ei teaks praegugi kui Albu kabelimäel poleks lageraiet tehtud. Nagu ikka sõitsin jälle oma tuttavat teed ja näen, et seal künka otsas kus muidu oli mets on järsku mingid varemed. Egas midagi, kohe tee ääres kiire peatus ja droon lendu. Vaatasin pilvepiirilt, et täiesti äge koht mida peaks maa pealt ka vaatama, aga seekord polnud selleks aeg. Paar päeva hiljem käisin turnisin sinna jala ka, kurja vahepeal oli mingi ajutine lumi maha tulnud mis tegi turnimise üsna libedaks. Iseenesest pole paha kohake, Kabelist järgi ainult varemed ja kalmistust piirdeaed ning mõned aimatavad hauakohad. Kalmistu ise harvesteriga lagedaks võetud.
Pärast vaatasin interneedumist järgi mis värk selle kabeli ja kalmistuga on, tuleb välja, et ega eriti midagi polegi selle koha kohta leida. Väidetavalt lasi Albu mõisnik Lilienfeld 1884 aastal ehitada mõisa lähedale mäekünkale perekonna matmispaiga. Sama aasta viimasel päeval õnnistati sisse kalmistu koos kabeliga ja maeti kohe ka mõisniku vanem tütar Helene. Kohapärimuse järgi olevat see kalmistu väga hästi korrastatud teede ja lillepeenardega olnud. Väidetavalt olla 1898 aastal (teistel andmetel 1901) peale mõisa Wrangelite kätte minemist Helene üles kaevatud ja viidi tinutatud kirstus ära, aga kuhu….. Palju sinna kalmistule tegelikult maetud on, ei leidnudki kuskilt.
Iseenesest on Kabelimägi küll pärandkultuuri objekt aga kaitse alla ei kuulu. Seegi ühel ilusal päeval võib maaomanik platsi siledaks lükata ja maja peale ehitada.
Üks pisike droonivideo ka sellest mis on veel säilinud kunagisest kabelist ja mõisakalmistust.
