-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Norra – Udriku
Sai veidi niisama hulgutud mingites nurgatagustes. Mõnda aega tagasi vaatasime üle Norra mõisa ja allikad. Nüüd paras aeg mälu värskendada. Seekord muidugi Norra mõisa vaatama ei pääsenud, ilmselt on lõpuks ometigi uue peremehe saanud ja ehk saab sellest taas korralik mõis. Viimati kui käisime oli karp püsti ja katus peal, muud ei midagi. Aga pole hullu, vaatasime siinsamas kõrval olevat Udeva mõisa. Udeva mõis asutati ilmselt kuskil 17 sajandi alguspoolel. Mingist hetkest sai temast Norra mõisa kõrvalmõis, mida kasutati majandusmõisana. Mõisa peahoone pärineb 19 sajandi teisest poolest, see ehitati ümber vanematest ehitistest. Mõis on ajaloos isegi vahepeal riigistatud ning Rootsi kunn Gustav II Adolf kinnistas selle uuesti igaveseks omandiks Jakob Hastferile ja tema järeltulijatele. Hilisemalt sai mõis Knorringute omaks ja oli seda kuni 1908 aastani mil ta selle Vene keisririigi segaste aegade tõttu maha müüs.
Huvitav on, et nii Norra kui Udeva mõisa ostis 1917 aasta juunis Bernhard von Maydell kes juba sama aasta oktoobris jääb neist ilma. Siis riigistas mõisad Eesti Vabariik. Pärast võõrandamist oli Maydell sunnitud loobuma Norra mõisast millest sai Rõhu algkool. Udeva mõis õnnestus tal koos ligi 220 hektari maa ja majandushoonetega mingi trikiga siiski rendile saada. Nõuka ajal oli peahoone Udeva sovhoosi töötajate elamu. Mõisa peahoone hävis 1989 puhkenud tulekahjus ja vaatamata korduvatele katsetele hoone taastada jäi see aastateks lagunema. Viimasel ajal on seal siiski ühtteist taastatud. Kui mõis uuritud käisime vaatasime üle ka allikad nii maa pealt kui pilvepiirilt 😉
Ringi seigeldes otsustasime lõpuks ka Udriku mõisa üle vaadata. Kahjuks ei saa siia ligi praegu, tuli piirduda pilvepiirilt tudeerimisega. Kuigi väidetavalt mõisaomanikuga kokkuleppel pidi sinna sisse siiski saama, aga seekord ei olnud aega sellega tegeleda. Proovime tulevikus uuesti. Udriku kuulus pärusmõisana selle loomisest kuni 1919 aasta võõrandamiseni Rehbinderi aadlisuguvõsale. Viimati enne erakätesse minekut toimis seal mõisas hooldekodu. Kellel rohkem huvi mõisa ajaloo kohta saab seda lugeda siit.
Vaatasime mõisakompleksi ka pilvepiirilt 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast
Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast
Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.
Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vanade kohtade kordusülevaatus.
Üle pika aja sai üle vaadatu mõned juba korduvalt käidud kohad. Mõnes kohas on täiesti uued tuuled aga mõnes kohas kõik endine 😉 Kõigepealt üritasime saada Rabasaare külla. Sinna sai vanasti vabalt aga peale seda kui küla on sõjaväe käsutuses saab sinna üsnagi valitud aegadel. Tegelikult oleme proovinud paaril korral ennemgi saada sinna aga igakord on õppused olnud. Huvitaval kombel pidid seegi kord õppused olema aga kahtlaselt vaikne ja lippu polnud ka mastis. Egas midagi, kiire kõne pädevasse organisse ja oligi asi selge, et õppused olevat ära jäänud ning võib seal luusida. Kunagi ammu kui see veel sõjaväe käes ei olnud sai seal käidud nii talvel kui varakevadel. Seekord õnnestus külastada suvel. Muutunud on siin vahepeal päris palju. Territooriumi on korrastatud ja ehitatud juurde hulgaliselt hooneid linnalahingute harjutamiseks.
Muidugi vaatasime ka pilvepiirilt üle selle omaaegse turbatööstuse hiigelrajatise mis toimis nagu riik riigis, ning kus olid kohapeal olemas kõik eluks vajalikud asutused
Kui Rabasaares tiir tehtud vaatasime üle siinsamas läheduses oleva Lehtse mõisa torni ja keldrid. Huvitav kas kellelgi tekib kunagi huvi need keldrid välja puhastada ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Muidugi veel ägedam oleks torn renoveerida vaatetorniks, see oleks ulmeäge. Siin drooni lennutama ei hakanud, see on juba tehtud.
Ega siis ainult vanu kohti ei tule üle vaadata, vaid ikka uusi kohti tuleb ka avastada. Nii mõnedki korrad on sellest Kehala tuulikust määda sõidetud aga kordagi pole olnud mahti sisse piiluda, kas on ainult kest või sisu ka olemas 😉 Seekord vaatasime sellesse Hollandi tüüpi Kehala tuulikusse sisse ka, ennäe imet, siin sisu täitsa olemas. Veidi küll lagunenud aga ikkagi olemas. Kusjuures selle tuuliku kohta väga infot ei leia. Väidetavalt on see pilpakattega tuulik ehitatud 1888 aastal ja kogu lugu. Huvitav oleks teada kaua tuulik toimis, kellele kuulus jne.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolga muuseum ja mõis
Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.
Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.
Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.
Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
