-
Sharm el Sheikh. Beduiinid ja Ras Mohamed
Nii, täna siis päris beduiinikülla, mitte sinna mida turistidele näidatakse. Turistide jaoks on tavaliselt kuskil miski feik püsti pandud kuhu siis beduiinid tööle käivad 😀 😀 Kokkulepitud ajal oli Andres autoga hotelli juures, hüppasime peale ja tuld. Kõigepealt sõitsime läbi miskite meie mõistes kilomeetrite pikkuste prügihunnikute vahelt. Siin vedeleb kõikvõimalikku jura alates lauamaterjalist kuni mööblini välja. Aga tehelikult ei ole see sugugi prügimägi, siin on tegelikult remondi ja ehitustöökojad kuhu tuuakse kokku nii hotellide vana mööbel kui ehituste lammutusjäägid. Ühesõnaga siin on taaskasutuse Egiptuse versioon, siin lihtsalt vedelebki kõik lageda taeva all, vihma ei saja ja vargaid pole. Siit saab tellida nii mööbli parandust kui ka uut omale meelepärast mööblit. Kohalikud meistrid pidid siin valmistama väga kvaliteetseid asju.
Lõpuks jõudsimegi beduiinikülla, elamised on siin kokku klopsitud käepärastest vahenditest, kõvematel tegijatel on juba kivist laotud müüridega elamised. Külastasime ühte mäestiku jalamil elavat perekonda. Kurja küll, päris arvestatav meie mõistes talupidamine, kanad, haned, lambad, kitsed, eesel ja kaamelid. Vaatasin, et lisaks kaamelitele on siin ka eeslil “käsipidur” peal, et kui aegikust pääseb ei saaks kaugele lesta tõmmata 😉 Mõtlesin, et mida hekki, kodulinde hea pidada sellistes oludes aga kitsed ja lambad… siin heina ju ei ole. Tuleb välja, et perepea käib Sharmi hotellides parandustöid tegemas ja saab sealt loomadele tasuta kõikvõimalikke toidujääke. Proovi sa meil kuskilt niimoodi loomadele toitu saada, unusta ära. Seadused nii haiged, et pigem prügimäele kui loomatoiduks. Pere kahe kaameliga pidi vanem perepoeg käima vuhvel beduiinikülas turiste sõidutamas 😀 😀
Lapsi siin peres päris palju aga kedagi ei näinud telefoni näppimas. Mängiti kõikvõimalike asjadega, pisike plika veeretas rõõmsalt autorehvi, see oligi tema mänguasi 😉 Küsisin kas telefone polegi. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil telefonid olemas aga nendega ei mängita nii nagu meil. Õues on asju küllaga millega mängida.
Panen siia võrdluseks mošee pildid. Edevam siis kohalik uue elurajooni mošee ja teine on siis päris beduiiniküla kohalik mošee. Ma muidugi unustasin küsimata kuidas pärismaalastel see asi on. Kas kohalikus mošees on ka meeste ja naiste palveruumid eraldi või ei.
Beduiinikülast kimasime otse siinsele paljukiidetud looduskaitsealale Ras Mohamed. Ma muidugi ei tea mida siin väga vaadata on peale kõrbe, isegi need klantspiltidel olevad väravad on tegelikult betoonivalu kamakad, mitte päris kivid. Iga natukese maa tagant on kividest pisike putka kus sees istub politsei 😉 Mõnes kohas oli näha lagunenud päikeseparke, ilmselt siin liiva sees pole rentaabel neid kasutada. Kuumenevad nii üle, et tekib vajadus nende jahutuseks. Looduskaitsealal ringi trippides sattusime päris korraliku liivatormi kätte, kohalikud mainisid, et aastaid pole sellist tormi nähtud. Torm kergitas isegi merevett nii palju, et osa teedest jäid vee alla.
Kokkuvõtvalt ei ole siin maa peal nüüd küll midagi erilist vaadata peale paari pisiasja.
Soolajärv, selle kaldad on valged ladestunud soolast. Käisin maitsesin, võin kinnitada, et on tõesti sool 😉 Kunagi maavärina tekitatud ca 100 meetri pikkune karstilõhe, mis pea servani vett täis ja muidugi ka prügi on sinna tee leidnud. Selle lõhe sügavus pole teada aga arvatakse, et ikka kümneid ja kümneid meetreid. Veel on siin mangroovisalu. Need on ühed imelikud puud, kasvavad soolvees millest ise destilleerivad magevee. Veest eraldatud sool ladestub lehtede alumisele küljele. Tükk aega otsisime mõnda soolaga kaetud lehte, kurja, andis ikka otsida, turistid on kõik ära lakkunud 😀 😀 Nii, et kui lähete sinna trippima siis võtke tomatid – kurgid kaasa, kraabite mangroovilehtedelt soola peale ja saate mõnusa salati 😉
Siin väike liivatormi video ka.
Peale Ras Mohamedi tahtsime minna kohalikku Sharmi muuseumi aga see on päeval kinni. Seega praegu suund hotellile. Sadamast mööda sõites vaatasime kuidas kohalikud vennikesed ehitavad puidust päris arvestatava suurusega laevu.
-
Sharm el Sheikh – Kairo
Niisiis Kairosse minek bussiga. Sharmis pole muidu viisat vaja aga kui tahad Siinailt välja minna siis peab viisa olema. Viisa saab saabudes lennujaamast ja kui isegi viisat pole aga tuleb isu sõita Luxorisse või Kairosse, siis väikese lisatasu eest teevad nüüd tänava reisikorraldajad selle viuh ära. Varem nad seda teenust ei pakkunud. Me tegime viisa juba lennujaamas, sest meil oli plaan nagunii Kairosse minna. Nii nagu lubatud korjati meid hotelli eest kell 0.30 bussile ja viidi teisele poole Sharmi kontrollpunkti, seal tanklas komplekteeriti meid vastavalt paketile teistesse bussidesse ja algas unetu öö läbi tundmatuse. Varahommikul oli väike söögipeatus mingis üksikus kohvikus.
Muidugi hinnad olid siin isegi turistile ebakohased, olenevalt kumba kassase läksid maksis väike küpsisepakk kas 10 või 12 dollarit 😀 😀 Me ei hakanud isegi rahakotte välja võtma, et midagi osta, meil oli juba teadlikult oma söök kaasas, aga neid kes näljastena järtsus passisid oli nõrkemiseni. Ja suuri busse seisis siin kümneid. Kusjuures isegi peldikute juures seisid vennikesed ja korjasid 1$ külastuse eest 😀 😀 õnneks meestel hea, lähed bussi taha ja soristad ära 😉 Ma muidugi pärast Kairos vaatasin poodides huvi pärast palju see kullast küpsisepakk tegelikult maksab, keskeltläbi oli hind 20-30 kohaliku vahel. Nii, et tuleb ka maantee äärde putka teha 😀 😀
Kui rahval kõhud täis kimasime Suessi kanali alt läbi edasi Kairo poole. Bussiaknast vaadates tundus linn ikka väga prügine ja muidugi on siin ka sudu üleval. Esimene peatus oli Kairo muuseumi juures, siin läks pool bussi tühjaks. Ühesõnaga need kelle paketis oli vana muuseum kobisid maha aga teised kütsid edasi paadisõidule Niilusel.
Tegime miski tunnise tiiru Niilusel, vaatasin, et siin on jube palju sõudjaid trenni tegemas. Kusjuures huvitav oli, et isegi naiskondi oli näha. Ilmselt mingi spordiklubi või koondise värk. Kuigi pole kunagi Midagi Egiptuse sõudjatest kuulnud.
Lõpuks siis selle paljukiidetud uue muuseumi külastus, eemalt vaadates nagu meie Rocca keskus 😉 Ja muidugi pileti eest osatakse siin ikka raha küsida, 1450 kohalikku. Sellise hinna juures on mul alati küsimus, mida ma selle hinna eest saan? Muidugi sisse astudes näed hiigelsuurt aatriumi kus paar kivikuju, muud ei midagi. Tegime mingi 1,5 tunnise kiire giidituuri. Üldmulje, suured saalid aga eksponaate hõredalt, hiigelsuured vitriinid on täis ühesuguseid eksponaate mitmelt realt.
Ei saanud pihta vitriinide pointile, miks on vitriinis näiteks vähemalt 100 ühesugust korvi või 100 ühesugust karpi või seinatäis ühesuguseid sõrmuseid. Kas teil nagu muid asju ei olegi näidata peale sadade ühesuguste korvide, karpide ja sõrmuste? Väidetavalt ju peaks Egiptuse ajalugu olema väga leiurohke, siin tekkis küll küsimus, kus need leiud siis on, kui mitte siin? Teine asi mis ajas sita keema, ei mingit loogikat ajastutega, ega skeeme kust kuhu minna ja kus midagi on, täielik kaos. Ja tuleb välja, et siin pole isegi muumiaid, need pidavat kõik vanas muuseumis olema. Ütlen ausalt, selle raha eest seal minu arvates nüüd küll mitte midagi vaadata ei ole. Isegi Sharmi muuseum on põnevam, muumiad on olemas ja pilet maksab ainult 200 kohalikku. Aga eks ootused ja lootused on erinevad ja kindlasti on sadu inimesi kellele see muuseum meeldib
Väike video muuseumist on siin
Peale muuseumi külastust kimasime sööma. Teel sööma jäi silma üks hiidvana Volvo ja muidugi ka tänavaturg. Siin on tavaline, et see on sõidutee eraldusriba peal. Söök oli seekord veidi omamoodi, liha toodi grilliga lauale aga kõik muu mudru oli rootsi lauana, seal oli päris kobe valik lisanditest.
Lõpuks siis lapse unistus täitus, saabusime Giza püramiide vaatama, muideks ka siin on päris krõbeda hinnaga pilet, 700 kohalikku. Muidugi siin on ilge killavoor kaamelitest, hobustest ja kaarikutest mille kõigega saab turist sõita püramiidide vahel. Muidugi siin tahavad giidid sind kohe lüpsta selle sõiduvärgiga, kogudes huvilistelt bussis sõiduraha 20 dollarit nägu väitega, et selle eest on sõit sinna ja tagasi ning tasuta pildistamine sinu telefoniga 😀 😀 Me võtsime kaarikusõidu kahe peale otse kutsarilt ilma kauplemata 10 $ eest, kusjuures selle hinna ütles kutsar ise, kaubeldes ilmselt oleks ka viieka eest saanud.
Kusjuures pole need püramiidid midagi nii täpselt ühesuguse mõõduga kividest, täitsa suvakad on kohati, ja ei usu mina, et need kivid kõik kuskilt karup… kaamelite seljas ükshaaval kohale toodi. Vaadates pinnast on ju jummala selgelt näha ruudu kujulised raiejäljed kogu perimeetri ulatuses. Sedasama kinnitab ju siinsamas olev sfinks, mis on ju ilmselgelt kivipinnasest kohapeal ühe tükina välja tahutud.
Kuigi sfinks on siinsamas siis sinna otse püramiidide juurest ei saa, aed on vahel. Tuleb väike ring sõita.
Peale püramiidide külastus oli papüüruse ja õlitehas külastus. Me ei viitsinud minna, käisime hoopis silla all ristmikul olevas poes Labubu krõpse vaatamas 😉 ja siis tiksusime lihtsalt vaadates kohalikku liiklust. Müstika kuidas see toimib. Marsa või tuktuk jääb seisma kus jumal juhatab, kasvõi keset kahte kujutletavat sõidurada. Siin on küll parempoolne liiklus aga sõidetakse sealt kus parajasti mahub, samuti pargitakse seal kus mahub, kasvõi keset sõidurada. Siinsamas kimab ka kohalik oma eesli ja vankriga autode vahel. Meil oleks sellise kaose peale juba ammu poolemeelsed juhid üksteisel ninad viltu tagunud. Aga siin puudub juhtidel isegi keskmine näpp. Meie närvihaiged juhid tuleks siia koolitusele saata 😀 😀
Lõpuks saabus rahvas ja algas 8 tunnine sõit Sharmi poole. Kokkuvõttes kestis kogu üritus täpselt 24 tundi 😉
Väike video liiklusest.
-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Rõika klaasivabrik – veski
Nüüd kui puud veidi raagus otsustasime möödaminnes uuesti üle vaadata Rõika klaasivabriku, või siis hoopis veski. Nüüd kui loodus veidi hõredam näeb mida padrik endas peidab 😉 Tegelikult on Rõika erinevatel aegadel olnud nii klaasivabrik kus valmisid maailmakuulsad peeglid kui ka vesiveski. Peeglituru äralangemise ja Eesti iseseisvumise järel kohandati peeglitehas ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks. Nõuka ajal kohandati veski vee asemel töötama elektri jõul, seetõttu juhiti vesi Rõika veskist kõrvale. Viljaveski tegutses kuni 2002 aastani. Rõika ajaloost olen pikemalt kirjutanud siin. Nüüd kui puud raagus paistab võsast veel hulgaliselt lagunenud hooneid, nii mõneski on veel näha suuri ülekandevõlle. Kahju, et omanik laseb sellisel huvitaval asjal lihtsalt laguneda. Õnneks on veskihoone ehitismälestise registris, ehk saab kunagi veel asja sellest hoonest.
Kui eelmine kord oli rohi kulmudeni ja ei viitsinud seal sees kuivatini ukerdada, siis seekord oli loodus oma töö teinud ja sai normaalselt kuivatile ligi. Muidugi erinevalt veskist kus on kogu sisustus tänapäevalgi sees ei ole kuivatist järgi midagi peale lagunenud hoone. Ainuke põnev asi mis selles lagunenud kuivatis oli ei tahtnud kahjuks kohe kuidagi pildile jääda 😉 Nimelt on siin varjupaiga leidnud hiigelsuur ökula.
Väike video pilvepiirilt ka 😉
-
Peeter Suure Merekindluse Pääsküla rooduvarjend nr.1
Sai mõnda aega tagasi sportlikust huvist laternamatka seltskonnaga käidud Pääsküla avastamas. Pole midagi öelda, matkajuht oli Pääsküla ajaloo omale enamvähem selgeks teinud ja oskas üsna pädevalt rääkida. Ma tavaliselt olen harjunud selliseid kohti ise avastama aga tänapäeval on see nii mõneski kohas probleemne. Lihtsalt tuimalt on uksed ette pandud ja sisse saad ainult ekskursiooniga. Muidugi mõnes kohas väidetavalt kaitstakse ka mingitele ulmeprojektidele viidates olematuid nahkhiiri jne. Mind alati hämmastab nende ulmeprojektide juures mingi hull paanika millest ilmselt ei saa projektide aretajad ise ka aru. Näiteks Humalas käib omastarust hull nahkhiirte kaitsmine. Kunagi kui need käigud lahti olid ei näinud seal kunagi mingeid külastajate horde. Militaarrajatised on siiski veidi spetsiifilisemale seltskonnale huvipakkuvad objektid ja seal suva vennad kummikutega ei luusi. Ühel hetkel ärgati, et oi seal talvitub paar nahkhiirt, paneme kogu teema kinni 😀 😀 ja jube probleem on kui sealt keegi omaette vaikselt läbi jalutab. Aga samas kui käid klotsi välja, siis mingi paarikümneliikmeline seltskond taskulampidega vehkides ei häiri ühtki nahkhiirt. Kus asja loogika on? Aga eks meie Banaanias puudub juba ammu igasugune loogika.
Ega mind selle matka juures muu eriti ei huvitanudki kui see rooduvarjend nr 1 kuhu niisama sisse ei saa. Muidugi kohe alguses pean ütlema, et tegelikult on asi natuke petukaup. Varjend on ammu juba kivipurustist läbi lastud ja seda tegelikkuses enam ei eksisteeri. Luusida saab ainult tunnelis mis ei erine muudest rooduvarjendite vahelistest tunnelitest mitte millegiga. Marsid trepist alla ja siis on paarsada meetrit paasi raiutud tunnelit. Muidugi siin on ka üks ülemine ruum kuhu saab turnida aga puhtaks sealjuures ei jää 😉
Muidu tunnel nagu tunnel ikka, kohati näeb laes isegi elektrijuhtmete isolaatoreid ja mõned seinad on miskipärast tellistest laotud. Mind huvitaks miks nii ja mis nende taga tegelikult on. Tunnelites tühjalt kohalt selliseid seinu ei laotud. Asju tehakse ikka millegi varjamiseks.
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
