-
Õisu mõis
Sai üle vaadatud veel üks põnev mõisakompleks. Õisu mõisa ajalugu ulatub 16 sajandisse, kuid oma praeguse kuju hakkas see võtma 18 sajandi lõpus. 1744 aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Sieversite valdusesse jäi mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algne mõis oli veidi teise koha peal, praegusele kohale ehitas mõisa Friedrich Wilhelm von Sivers. Tema ajal valmis mõisa uus härrastemaja, suur kõvertall, viljaait ja teenijatemaja. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda ja viinaköök. 1790 läks mõis August Friedrich von Siversi valdusesse, Tema ajal rajati siia tubakavabrik ja ka treimis- ja vasksepakoda. Algselt töödeldi tubakavabrikus Ameerikast sisse toodud tubakat aga üsna pea tehti siia oma tubakaistandus.
1922 aastal tehti mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kool kus õpetati piimatalituse juhatajaid. Käivitati ka õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Väidetavalt ulatus 1926 aastal piimakogus ligi 800 kilogrammini. 1930 loodi siia Eesti kõige moodsam meierei. Koolil on aastakümnete jooksul olnud ka kümneid erinevaid nimetusi kuid põhi õppekava on ikka piimandus. Mingil ajal lisandus õppekavasse ka lihatööstus. 2006 lõpetas kool Õisus tegevuse ja liitus Olustverega. Hetkel on mõis erakätes ja sisse uudistama saab ainult eelneval kokkuleppel.
Kuna meil oli eelnevalt kokku lepitud siis saime giidi saatel sisse ka piiluda 😉 Peauksel on siin päris edev käepide ja sisenedes jääb silma kohe koolikell. Sees käib jõudumööda remont ja ühtteist on juba korrastatud, isegi väike muuseuminurgake on. Mõnes ruumis on nõukaaegse värvi alt välja puhastatud vanad värvikihid. Ja mis te arvate, mis on siin säilinud mõisaaegadest peaaegu ehedana…. Ilmselt ei arva keegi ära 😉 Kappkemmerg, muidugi mitte originaalkasutuses aga alles ikkagi. Tänapäeval hoiab seal koristaja oma moppi 😀 😀
Kuna grupiga on aeg veidi piiratud siis kõiki urkaid läbi kolada ei jõudnud. Aga jõudsin veel üle vaadata päris edeva puukuuri ja jääkeldri. Kusjuures siin on veidi omamoodi jääkelder, kui muidu laotakse jää keskmisse ossa ja ringiratast on siis toiduainete hoiukohad. Aga siin ei saagi ringiratast käia, vahesein on vahel. Ja see on ka huvitav, et jää sisseviimiseks on nö. teine korrus. Seega saab siin keldri silmini jääd täis panna.
Muidugi vaatasin kiiruga mõisakompleksi üle pilvepiirilt ka
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
-
Vaatamisväärsused kalmistul
Kui tavaliselt veel mõned head aastad tagasi visati katkised raudristid lihtsalt minema või koguti kuskile hunnikusse roostetama, siis viimasel ajal on aina rohkem hakatud neid eksponeerima . Kõige suurem ja omamoodi põnev väljapanek vanadest raudristidest on Kadrina kalmistu taga. Kuigi seal raudristide stiili poolest midagi väga erilist ei ole on ikkagi põnev seda kogumit vaadata. Nii mõnelgi kalmistul olen viimasel ajal tähele pannud, et mõned korralikumad ristid on pandud kuskile katuse alla vaatamiseks. Ja muidugi on inimestel hakanud uuesti tekkima huvi raudristide taaskasutamise osas.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste, aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele. Kui teilgi tekkis huvi mõne nimeplaadi või raudristi osas siis siit leiad vajaliku kontakti
Kui muidu soovitatakse kalmistukultuuri huvilistele kindlasti külastada Saaremaal Kudjape kalmistut. Seal oled nagu sepatöö muuseumis. Aga eks midagi põnevat on igal vanal kalmistul. Mõnda aega tagasi sai asjatatud Võnnu kalmistul ja sealgi jäi silma palju selliseid riste mida mujal naljalt ei näe. Muidugi on siinselgi kalmistul mõni kabel nagu igal vanal kalmistul kipub olema. Aga siin on üks kabel täitsa isemoodi. Algul mõtlesin, et mida hekki, kes keset kalmistut tuuliku on ehitanud 😀 😀 Aga tuleb välja, et see polegi tuulik, vaid hoopis Kurista mõisahärra Alexander Guillemot de Villebois kabel. Kusjuures üks huvitav detail on asjal veel, kabeli taga on korralik piirdega plats mille võib vajadusel tantsugi lüüa 😉
-
Nõmmeveski pilvepiirilt
Üle hulga aja sai käidud Nõmmeveskil luusimas. Kui muidu seal kolatud igal aastaajal küll ja küll aga drooniga pole sinna veel jõudnud. Nüüd siis sai see asi ka lahenduse 😉 drooniga ülelend tehtud. Mõtlesin, et äkki näeb pilvepiirilt seda vana elektrijaama kanalit ilusti, aga kahjuks on see üsna võssa kasvanud ja polegi eriti näha. Aga hoolikal vaatlemisel ikka midagi aimatavat näeb.
d
-
Saha, Kostivere, Kiviloo
Plaan oli üle lennata uuesti Kiviloo linnusest. Talvel ei saanud sealt eriti head pilti niru ilma tõttu. Aga nagu ikka miks otse kui ringiga saab 😉 Esimese lennu tegime kohe Saha kabeli juures. See on üks omamoodi lihtne kuid põnev kabel seetõttu, et see on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Kabel on omamoodi minivariant Pirita kloostrist. Kabelist pikemalt on mul juba varem siin kirjutatud ja üle kordama ei hakka, kellel huvi leiab selle kirjatüki kiirelt minu kodukalt.
Väike kiirvideo ka kabelist
Järgmise peatuse tegime Maardu mõisa juures. Maardu mõisa on ürikutes esmakordselt mainitud juba enne Jüriöö ülestõusu 1314 aastal, seda küll miskipärast Muugal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisas kirjalike andmete põhjal alates 1397. Mõis ise on korras ja kuulub Eesti Pangale, kuigi hetkeseisuga võin selles eksida. Pank on üritanud mõisa aastaid müüa kuid edutult, mingil ajal peaks edu siiski saabuma 😉
Väike video Maardu mõisast
Mõisast edasi väike peatus Kostivere karstialal. Siin on sellel aastal juba mitu korda käidud. See on suurvete aegu päris äge, keset suve pole siin veest haisugi. Muidugi kui hästi hoolikalt kuulata siis väike vulin kuskilt maa alt kostub.
Väike värske video on siin, rohkem videoid on “sinutoru” lehel
Lõpuks jõudsime tänase sihtmärgini. Ilm ilus ja puud pole veel lehes seega sai linnuse varemetest seekord ilusad pildid
Seekord video ka üsna arvestatav
