-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast
Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast
Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tamsalu Lubjapark pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi sai see Tamsalu lubjapark avastatud maa pealt. Vahepeal on sinnakanti küll palju asja olnud aga pole olnud mahti pilvepiirilt asja üle vaadata. Seekord sealkandis muid asju ajades sai see kohake pilvepiirilt ka üle vaadatud. Kusjuures maa pealt see kompleks nii vägev ei tundugi kui pilvepiirilt ja sealt näeb ka neid asju mida maalt ei näe 😉 Pikemalt lubjapargi ajaloost uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit. Igatahes on see päris põnev kohake mida tasub kindlasti külastada.
Tegin pilvepiirilt väikese video ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vanade kohtade kordusülevaatus.
Üle pika aja sai üle vaadatu mõned juba korduvalt käidud kohad. Mõnes kohas on täiesti uued tuuled aga mõnes kohas kõik endine 😉 Kõigepealt üritasime saada Rabasaare külla. Sinna sai vanasti vabalt aga peale seda kui küla on sõjaväe käsutuses saab sinna üsnagi valitud aegadel. Tegelikult oleme proovinud paaril korral ennemgi saada sinna aga igakord on õppused olnud. Huvitaval kombel pidid seegi kord õppused olema aga kahtlaselt vaikne ja lippu polnud ka mastis. Egas midagi, kiire kõne pädevasse organisse ja oligi asi selge, et õppused olevat ära jäänud ning võib seal luusida. Kunagi ammu kui see veel sõjaväe käes ei olnud sai seal käidud nii talvel kui varakevadel. Seekord õnnestus külastada suvel. Muutunud on siin vahepeal päris palju. Territooriumi on korrastatud ja ehitatud juurde hulgaliselt hooneid linnalahingute harjutamiseks.
Muidugi vaatasime ka pilvepiirilt üle selle omaaegse turbatööstuse hiigelrajatise mis toimis nagu riik riigis, ning kus olid kohapeal olemas kõik eluks vajalikud asutused
Kui Rabasaares tiir tehtud vaatasime üle siinsamas läheduses oleva Lehtse mõisa torni ja keldrid. Huvitav kas kellelgi tekib kunagi huvi need keldrid välja puhastada ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Muidugi veel ägedam oleks torn renoveerida vaatetorniks, see oleks ulmeäge. Siin drooni lennutama ei hakanud, see on juba tehtud.
Ega siis ainult vanu kohti ei tule üle vaadata, vaid ikka uusi kohti tuleb ka avastada. Nii mõnedki korrad on sellest Kehala tuulikust määda sõidetud aga kordagi pole olnud mahti sisse piiluda, kas on ainult kest või sisu ka olemas 😉 Seekord vaatasime sellesse Hollandi tüüpi Kehala tuulikusse sisse ka, ennäe imet, siin sisu täitsa olemas. Veidi küll lagunenud aga ikkagi olemas. Kusjuures selle tuuliku kohta väga infot ei leia. Väidetavalt on see pilpakattega tuulik ehitatud 1888 aastal ja kogu lugu. Huvitav oleks teada kaua tuulik toimis, kellele kuulus jne.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kolga muuseum ja mõis
Kolgast sada korda läbi sõitnud ja isegi kohalikul vanal sillal jalutanud aga vot muuseumi ja mõisa pole veel siiani olnud aega sisse astuda. Seekord õnnestus see viga parandada väikse tööotsaga mõisa õues. Muuseum asub kunagises valitsejamajas ja on täiesti arvestatava suurusega. Seekord kahjuks muuseumi lõpuni tudeerida polnud aega aga teen seda ükspäev kindlasti. Esmapilgul hakkas silma nii mõnigi põnev eksponaat mida mujal väga ei kohta. Üks neist oli küünalde valamise vorm.
Põgusalt vaatasime giidi saatel üle ka mõisahoone, väljast näeb see üsna kobe välja aga seest üsna õnnetu. Aga eks see mõisa taastamine pole sugugi odav lõbu. Ilmselt on vähestel tagataskust kohe võtta mõned head üleliigsed millid remondiks. Esimeste teadete järgi kuulus Kolga mõis 13 sajandil tsistertslaste ordule. Vahepeal oli see mõis ka Taani riigi oma. 1581 aastal kinkis Rootsi kunn Johan III mõisa Rootsi väejuhist vanahärrale Pontus de la Gardie’le. Esimene mõisahoone oli ühekordne millele aegamööda ehitati juppe ja korruseid juurde 😉 Praeguse väliskuju sai mõisa peahoone ilmselt 19 sajandi alguses. Kusjuures huvitav on see viimased mõisa omanikud olid Stenbockid, nõuka ajal mõis natsionaliseeriti seal toimetas Kirovi kolhoos. 1990 aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi ja see kuulus kuni 2014 aasta suveni Stenbockide aadlisuguvõsale. Miks nad selle tagasi ostsid kui sellega mingeid plaane polnud on muidugi mulle veidi arusaamatu. Praegu on mõis erakätes aga kokkuleppel omanikuga saab külastada. Praegu käib vaikselt jõudumööda mõisa restaureerimine ja nii mõndagi huvitavat on juba näha. Ühes ruumis on päris omapärane illusioon orvast mis eemalt vaadates petab silma ära küll 😉 Tegelikult on seal täiesti sirge sein.
Kui mõisal ka tiir peal läksime asjatama mõisa õuele. Kunagine georadari uuring näitas pinnases mingeid anomaaliaid ja nüüd oli aeg uurida mis värk nendega on. Ühtteist põnevat sai isegi leitud ja mine tea ehk tuleb seal kunagi suurem uurimistöö ette 😉 Loomulikult vaatasime mõisa ka linnulennult.
Väike video mõisakompleksist sai ka purki 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kiltsi ja Liigvalla mõisad pilvepiirilt.
Sai kiirete toimetuste vahepeal veidi tsillitud ja nii mõnigi koht pilvepiirilt üle vaadatud. Kiltsi mõis on väga omapärase kujuga, eriti hästi on see näha pilvepiirilt. Siinne mõis on ka ehitatud osaliselt vana linnuse müüridele, keldris on neid täitsa näha nii nagu näiteks Kasti mõisaski. Kiltsist pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, sellest on blogis juba varasemalt kirjutatud. Aga kellel huvi mõisa vastu saab selle kohta lugeda siit.
Kuna Vao tornlinnus sa mõnda aega tagasi uuesti üle vaadatud siis võtsin programmi Liigvalla mõisa. Sellest mõisast korduvalt mööda kimatud aga sisse astuda pole olnud mahti. Nüüd sai see ka tehtud. Natuke mõisa ajaloost ka. Keskajal olla olnud see mõis Kärkna kloostri omanduses. 16 sajandi lõpust alates on tegu rüütlimõisaga mille sai teenistuse eest omale Eestimaa asehaldur Jürgen Boye, kes jagas Liigvalla mõisa 1639 aastal oma kahe poja vahel pooleks – teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 aastal ostis mõisa Rootsi armee ooberst Otto von Rehbinder. Vahepeal oli mõis ka Pahlenite omanduses ja siis rändas tagasi Rehbinderite kätte. Uus kahekordne peahoone valmis 1797 aastal. Mõisa viimane omanik oli Nikolai von Schilling, kellelt mõis 1919 aastal võõrandati. Tänapäeval on mõis suht mahajäetud ja trööstitus olukorras. Park on võsastunud jne. Vaatasin põgusalt mis on säilinud sees. Kahjuks pikalt luusida ei saanud, pimedaks läks. Aga pole hullu see tähendab seda, et sinna tuleb uuesti minna. Väga hea kokkuvõtlik lugu Liigvalla mõisast on siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rõika klaasivabrik
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Meleski klaasivabriku jäänukid aga polnud aega pilku peale visata Rõika peeglivabrikule. Nüüd sai see asi ka tehtud. Muidugi pole seal tänapäeval enam praktiliselt jälgegi omaaegsest kuulsast peeglivabrikust aga samas hilisema veski teemat on siin vaadata nõrkemiseni. Rõika klaasivabriku lugu ei hakka uuesti pikemalt kirjutama, see sai juba Meleski klaasivabriku jutus kirja. Algselt juhtis siin tootmist Carl Philipp Amelungi isa, Anton Amelungi, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja toodi siia koos vajalike oskustöölistega Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Väidetavalt olla olnud oskustöölisi lausa 40 perekonda. Segastel aegadel jäi vabrik seisma kuna enamus peegliturgu langes ära. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõika tehas enam oma hiilguses tööle ei hakanudki, see peeglitehas kohandati ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks.
Muud hooned on siin nii nagu on, mis paremas, mis kehvemas seisus. Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi veski. Vesi siit enam muidugi läbi ei jookse ja turbiine ringi ei aja aga ega see ei takista seadmeid elektriga käiku panna. Samas ilmselt poleks mingi ulmeteema ka vesi uuesti kanalisse lasta.
Pole ammu näinud nii täiusliku sisustusega ja lagastamata veskit. Sisseseade on korralik esimese vabariigi aegne. Põhimõtteliselt natuke kõpitsemist ja jahu tuleks sahinal. Muidugi on koht ise ka väga äss, kui oleks pappi siis ma juba majandaks seal 😉 Säilinud on veel ka vana sammastega aidahoone aga sellel ilmselt pikka pidu pole
Vaatasime kohakese üle ka pilvepiirilt, pole sugugi paha. Väga pikalt luusida polnud aega, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda muljuma.
Tagasiteel vaatasime pilvepiirilt suvist Põltsamaa lossi 😉 Talvel sai see muidugi juba üle vaadatud pilvepiirilt, nüüd hea võrrelda erineva aastaaja vaadet
Ja muidugi vaatasime üle lisaks kõigele muule mandri Eesti keskpunkti. Huvitaval kombel sai ennem üle vaadatud Euroopa keskpunkt kui oma kodumaine 😀 😀 Aga nüüd see ka tehtud
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
