-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetusja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Filmivõtted vol. 2
Juba mõtlesin, et sel aastal midagi põnevat rohkem ei tule filminduses. Kevadine Kekkilä oli selline kõige pikem, terve päev väljas filmimist. Aga eks ole juba aegade jooksul piisavalt osaletud kah 😀 😀 Siis ilmus tühjalt kohalt pakkumine O 2 võtetele, tsillisin kuskil poejärtsus kui järsku helistati ja pakuti osa. Egas midagi, tundus väga ok pakkumine ja andsin sõrme. Ükspäev tuli veel ainult ära käia linnas kostüümiproovis. Aga miskipärast sobis filmi mu enda ülikond 😉 mida ma miljon aastat pole kandnud… Viimati sai kantud ühel väiksel õhtusöögil 😉 Augustis saigi Kadriorus tiba massistseenides laiatud, päris lahe oli. Terve pikk päev läks siin ära. Raha muidugi selles projektis ei jagata aga söödetakse hästi selleeest 😉 Terve päev oli aias igasugu maiustusi täis laud mida näppida ei tohtinud… aga õhtul viimaste võtete ajal pandi mind sinna laua juurde seisma… ju mul oli kõige näljasem nägu 😀 😀 Kui võtted tehtud lubati laud lagedaks süüa 😀 mul hea ei pidanud kaugele minema 😉
Ükspäev otsiti Vääna võtetele palju sõdureid, vot siin ma küll korra ütlesin, et võin tulla ajaviiteks. Algselt oli jutt, et mind kindlasti vaja 1-2. oktoober, enne seda veel ruttu linna kostüümiproovi. Sealt sai küll hädapärase riietuse, kuid see oleks võinud number suurem olla. Pole hullu, mul siin ju muuseum üle õue ja omanikuga ka natuke sinapeal 😉 laenasin kiirelt vajalikud asjad. Aitäh Eesti Vabadusvõitluse Muuseumile. Viimasel hetkel selgus, et ka 30.09 on vaja osaleda, eks ma olin nõus, miskit muud tarka nagunii teha ei olnud. Kobisin hommiku kohale ja mõtlesin miski massistseeni teema aga siis tuli Silvia ja viis mind viuh otse platsile. Kurrrrja mitu tundi sain uksest edasitagasi adjutandina käia ja raporteerida saadiku saabumisest 😀 😀 Ma ei tea mida teised sel ajal tegid aga ilmselt tiksusid niisama. Kusjuures Vääna mõis oli täitsa kobedalt renoveeritud, filmimise ajal sai natuke ringi vaadatud. Lastel muidugi pidu, said seni kuni võtted käivad mitu päeva kodus õppida 😉 Peale lõunat sai väljas massistseenis kah vähe telkide vahel jalutatud. Muidugi järgmine võttepäev oli suht probleemne 😉 kuna ma eile juba olin suures kaadris siis täna kuskile väga panna ei saanud. Sai massistseenis mõisas vähe kolida ja pärast väljas veoka juhti mängida. A see sobis, ei pidanud väljas külmetama 😀 Kabiinis hea tuulevari.
Natuke massipilte kah, siin võimlas oli meil garderoob ja muu teema. Minu jaoks olid võtted läbi juba enne lõunat, aga kodu ei viitsinud minna luusisin ringi ja tegin paar pilti massistseenidest 😀 😀
Lõpuks oli asi niikaugel, et mindi piiripunkti. Kurja ilm läks ikka väga koledaks, ilge tuul ja vihm. Päris äge oli vaadata kuidas kolonn veokaid kahuritega mööda maanteed vurab võttekohale 😀 Kiias oli majade taha põllule tehtud Eesti – Vene piiripunkt. Tegin paar pilti ja kobisin kodu ära, nii kuramuse tormiks läks, et anna olla. Mõtlesin, et peab kolmas kord kah minema aga õhtul saadeti sõnum, et pole vaja. Juba pidin liiga tuntud nägu olema 😀 😀
-
Autod…
Sai siin igavuse peletamiseks korra Tartus Motoshow värki uuritud. Eriti pikalt muidugi ei viitsinud. Kurja väravas oli kilomeetrine piletijärts aga õnneks ei pidanud seal passima… Miski vennike pakkus piletit rivi lõpus, ma muidugi haarasin selle kohe omale ja lipsasin sisse 😀 😀 Kahjuks Brunnile piletit ei jätkunud väljaspool järtsu ja ta pidi selle kilomeetri ära seisma 😀 Piilusin kiirelt ringi, värava kõrval oli terve rivi fullsize masinaid ja natsa offroadi omasi kah. Sheriffi auto oli ka kohal, olen seda suht tihti linnavahel virvendamas näinud 😀 😀 Saunaauto oli ka päris ok ja muidugi väga asjakohane silt oli selle uksel 😉
Nats edasi oli tümaka rivi. Krt venelased olid ikka päris ägeda pilli valmis teinud 😀 Kimad kohale vajutad nuppu ja pakid lahti, tümm oli üsna arvestatav.
Kiire pilk peale ka oma lemmikautodele ja siis luurama uut ja vana. Venelased lausa uue GAZ veoka teinud, täitsa 4×4, vints ees, kabiinist saad rehvirõhku regullida jne jne.
Kui väljas tiir tehtud uurisime mis majas sees toimub. Seal nägi nii uusi kui vanu autosi. Üks rotikas oli ka 😀 😀 Kuskil väljas nurga taga oli veel miskit tehnikat aga ei viitsinud vaadata kopp oli ees juba.
-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
-
Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini
Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.
Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.
Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.
Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉
Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.
Tudeerisime põgusalt Vastseliina ordulinnuses, käisime Hinni kanjonis ja Piusa koobastes. Ja oligi õhtu käes… mina tagasi Valma seiklusparki ja pesakond koju. Valmas oli just õhtusöögi ja sauna aeg. Tiksusin vähe saunas ja kobisin kotile. Hommikul oli vaja seltskond Tallinnasse tagasi transportida.
