-
Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum
Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.
Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.
Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.
Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuressaare linnus ja muuseum
Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.
Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀
Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.
Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉
Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀 Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem. Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀
Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.
Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.
Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…
Natuke piilusin ka sõjamudru….
Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.
Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis.
Nagu ikka kui just midagi tarka teha ei ole siis tuleb Piiterisse minna 😀 Sõber tahtis sinna juba laup minna ja möllis mind kaasa aga kahjuks ei saanud ma ei laupäeval ega pühapäeval minna. Pühapäeval oli vaja natuke õpitoas küünlaid teha. Leppisime siis laupäeval kokku, et ta ostab piletid ära esmaspäevaks 0.30 sinna ja 16.30 tagasi. Pühapäeval õpituba tehes oli juba selline kahtlane tunne, et üks seiklus on tulemas 😀 😀 Leppisin pühapäeval vee ühe Tallinna sõbraga kokku kes just parasjagu oli Peterburis puhkamas, et saame esmaspäeva hommikul kell 8 Admiraliteiski metroojaama kohvikus kokku. Ega Tallinn on ju nii kuramuse kaugel ja suur linn kah, et siin pole võimalik sõpradega kokku saada 😀 😀 Lõpuks oli õhtu käes ja kimasime bussijaama. Seekord sai muidugi soojemalt riidesse pandud igaks juhuks, eelmine kord kui käisime ekspromt oli seal räme külm ja lumi kah. Ja meie seiklused algasid…
Vaatan bussi juures hullult rahvast… küsin sõpsilt mis meie kohad on, vist olid 5 ja 6 mõtlen krt asi kahtlane…. Kui laupäeva õhtul piletid ostis ja nii ette sai siis ei ole võimalik, et selline hulk inimesi ostis piletid peale meid 😀 😀 Vaatasime kiirelt piletid üle mnjaaa, piletid olid 0.30 väljumisele küll aga mitte esmaspäeval vaid pühapäeval 😀 😀 sujuvalt olime ööpäeva hiljaks jäänud 😉 Bussi väljumiseni 5 min ja sõpsi naine pani ka autoga juba kodupoole jehhat. Vaatasime, et tagasisõidu piletid olid ikka õigeks ajaks nüüd oli valik kas minna või mitte. Sitta ka otsustasime ikka minna kui saab, küsisin bussijuhilt kas tal vabu kohti on. Ütles pole probleemi midagi ikka leiame. Muidugi tuli maksta tiba rohkem kui muidu piletid maksid aga mis teha. Sõps tõi ruttu seina seest sulli ja juba me sõitsimegi Piiteri poole. Piiteris panime käsitsi bussijaamast metroosse, sõpsil nina tatine… vaja salfakaid osta. Hüppasime poodi ja müstika algas… Uuris kõik taskud läbi ja mida ei ole on raha.. Ma veel ise mõtlen mida ta otsib siin pole ju poes eurtsiga midagi teha, kas ruts või kaart. Aga noh eks ise teab. Jäidki ostmata ja marssisime edasi, saime nats maad mindud kui pistis käe tasku ja viuh oli raha eikuskilt olemas 😀 😀 Miks ta poes kadunud oli… täitsa müstika. Ühesõnaga nüüd kimasime juba oma tuttavasse kohvikusse Admiraliteiskil, mu Tallinna sõps oli juba seal. Tegime väiksed kohvid ja venitasime kummi kelle üheksani. Siis tehti see vajalik pood lahti ja üritasime sinna helistada aga ei midagi, keegi ei võtnud vastu. Kuna polnud väga minu teema ka siis ma ei süvenenud asjasse aga pärast selgus, et poisil oli kodutöö tegemata 😉 Kus häda kõige suurem seal on abi nurga taga 😀 Eks ma siis helistasin oma kohalikule sõpsile, et kle siuke värk… vaja üks teema aretada ruttu.
See muidugi hiilis töölt minema, läksime istusime järgmisse kohvikusse ja hakkasime uurima seda värki. Tuli välja, et seda vajalikku vidinat müüdi küll aga ainult ettetellimisega. Tellisime siis ära ja reedeks pidi Moskvast Piiterisse lattu jõudma…. Nii, et reedel uuesti Piiterisse vist. Kui diil tehtud saatsime minu Piiteri sõpsi tagasi tööle ja ise läksime linna laiama. Nüüd oli aega laialt käes. Mõtlesime ajaviiteks lähme kesklinna poole käsitsi mööda Nevskit.
Huvitav, et siin veel ei olnud seda jõuluhullust nagu meil. Ainuke koht kus oli plastmassist näärivana ja kuusk oli Gostinõi Dvor ees. Singeri maja juures tahtis sõps minna Kaasani kirikusse ja paar pilti teha aga ma ei viitsinud minna. Ütlesin, et olen siin raamatupoes ja ootan aga ärgu ta tagasitulles siit miskit suveniiri ostku, see on Piiteri kõige kirvem koht 😀 Või tal see siis meeles oli… Kui edasi läksime siis oli kuulda nurinat, et olevat ostnud maailma kallima suveniiri 😀 😀
Paar nädalat tagasi seal luusides nägime Morskajal vahakujude muuseumi aga siis ei olnud aega seda külastada, nüüd oli sobilik aeg seal luusida.
Tegelikult oli päris lahe muuseum, pisikesele pinnale oli kokku aetud hulgaliselt kõikvõimalikke tegelasi aga eks pildid räägivad enda eest ja kellel tekkis huvi saab ise sealt läbi astuda 😉 Igatahes tasub käia ja soovijatest tehakse kohapeal pilti ka 😉
Muidugi oli seal kohe eraldi tuba 18+ ilmakodanikele 😀 😀 See oli päris omapärane 😉 polegi varem sellist kuskil näinud aga noh eks see Venemaa ole üks imede maa 😀
Kui muusem tudeeritud oli meil ikka veel aega laialt käes. Arutasime mitut plaani kuidas seda lühendada, lõpuks jäi sõelale, et kimame metrooga bussijaama juurde ära. Seal oli meil veel 1,5 tundi vaba aega, lonkisime niisama mööda Liteinõid seekord otsustasime, et Prismasse shoppama ei lähe 😉 Kolistasime mööda mõnda ehituspoodi jne. Hüppasime sisse ühte kohvikusse lõunatama. Kahepeale läks meil kokku 600 kohalikku ja kõhu sai täis küll. Lõpuks kui söödud tiksusime vaikselt bussijaama poole, täpselt mingi pool tunnikest oli aega, et poes käia ja bussile 😀 😀 Noooh asi oligi juba natuke igavaks läinud, midagi polnud ammu juhtunud 😀 😀 Astume siis poodi sisse ja sõps avastab, et prillid kadunud 😀 Mõtlesin nonii hakkab looma 😉 Ütlesin, et ilmselt jäid need kohvikusse laua peale. Õnneks kohvik siinsamas ca 150 meetrit. Sõps muidugi kannad kuklasse ja padavai kohviku poole minema. Mina valisin rahulikult omale nänni koju kaasa juba kassastki läbi ja keda ei ole on sõps. Mõtlesin mida hekki bussini miski 15 mintsa, tuugaks läheb see värk. Lõpuks hüppab sisse õhetab, ähib – puhib, pühib stangelt higi… Küsin mis värk. Ütles, et kihutas sellise hooga prillidele järgi, et tulistas kohvikust sujuvalt mööda 😀 Ennem ei saanud pidama kui fooriga ristmikul 😀 😀 johhaidii see on tubli kilts kohvikust edasi. Nojh aga vähemalt prillid käes. Haaras ruttu korvi rebis selle träna täis ja kassasse, seal muidugi miski kodanik venitas kummi oma müntide lugemisega. Kobis teise kassasse ruttu ringi, viskas kauba lindile ja…. 😀 😀 Ma juba mõtlesin no ei ole võimalik aga no krt oli küll 😀 Saad sa aru kaardimakse terminal lihtsalt ei tööta… mina äsja ostsin samast kassast töötas ja tal ei tööta 😀 😀 ja ei saanudki osta midagi koju kaasa peale Singeri majast ostetud ulmekalli suveniiri. Lõpuks olime bussis ja kodusõit algas. Mõtlesin, et ehk on selleks korraks seiklused läbi aga vara hõiskasin 😀 😀 Vene piirilt saime viuh läbi ja Eesti poolelt ka juba peaaegu kui tuli “kamakutsa” ja hakkas meie bussis olnud miski tipsi peale haukuma. See korjati muidugi ära ja algas meie tunnike tühja passimist bussis. Lõpuks lasti tibi ikka minema ja saime tuld tõmmata. Järgmine kiire peatus oli Narva Olerexis, haarasin kohvi ja mõtlesin… nüüd on küll seiklus läbi. Aga nagu Viimses reliikvias Siim küünlavankris kostis pühale õele, et vara veel 😀 😀 Nii oli ka siin. Tallinna bussijaama parklas tuli kõigepealt sõpsi auto allakukkunud küljeklaas ette tagasi saada ja nagu kõike seda oleks veel vähe hakkas mootor kah kärssama 😀 😀
Vähem kui ööpäevaga seikluseid nagu putru, mõnel ei juhtu kogu elu jooksul niipalju kui meil päevas ära tuli 😀 😀 Aga mis teha… no ei olnud sõbra päev 😉 Ega meie seiklused ei jäänud alla omaaegsele filmile itaallaste seiklustest Venemaal 😀 😀
Ma nüüd kohe ei teagi kas ma reedel tahan uuesti Piiterisse minna 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Helsinki-Piiter-Helsinki vol.3
Peale lõunat käisime automuuseumis, seal nägi päris põnevaid eksponaate. Muuseumi alumisel korrusel oli külmrelvade näitus.
Külmrelvi oli siin äärmusest äärmusesse. Nii ajaloolisi kui ka tänapäeva fantaasia teostust.
Peale automuuseumi sättisime sammud tagasi Nevski prospekti poole, et sealt miskil ajal bussile karata ja tagasi sadamasse sõita. Käisime korra läbi ka kaubamajast ja siis siirdusime vahakujude muuseumi. Mitte sellesse mis praegu on Gostinõi Dvori teisel korrusel vaid sellesse mis on shokolaadimuuseumi lähedal. Kujud olid vahast, isegi turvamees. Ainult tukkuv tibi toolil oli päris 😀 😀
Muuseumist edasi Paleeväljakule. Sai vähe aega parajaks tehtud, bussi väljumiseni oli natuke aega. Palee väljakul võib näha igasugu elukaid alates hobustest tõldadega kuni karude ja ahvideni välja 😀 Üks tibi oli isegi õpetanud oma hubuse keelt näitama 😀 😀
Mõne hetke pärast tuligi buss ja viis meid sadamasse tagasi. Laevas juba möll käis, igas koridoris keegi midagi tegi. Küll pillimehed, klounid ja igasugu muud tegelased. Viskasime ostetud nänni kajutisse ja läksime roorsi lauda laiama. Nagu venemaal kombeks siis maitsesin musta ja punast kalamarja ikka ohtralt. Kõht täis söödud vaatasime veidi kultuuriprogrammi ja kobisime magama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
