-
Kogukonnatrip vol.2
Hommikul kui pestud kustud kammitud võtsime suuna Kuremäe kloostrile. Ei tea kui paljudel oli patte andeks paluda, et kohe hommikul suund sinna võeti 😉 Kuremäe klooster on rajatud 1891 ja Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on tänapäeval tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest. Kloostrisse pääseb ja territooriumil jalutada saab tasuta. Aga omalkäel igalepoole ei saa. Aga kui sebida nunnadelt tasuline ekskursioon siis näeb neid kohti ka kuhu muidu ei lubata.
Tegelikult polegi seal kaua käinud. Vaatasime ringi mis uut…. Platsilt olid kadunud hiigelsuured ümarad puuriidad ja sealsamas kõrval oli uus kirik püsti pandud. Nii, et uut kuipalju 😉 Kemps on ka siin tagasihoidlikult tähistatud “00”
Peale kloostri tudeerimist tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin polnud muutunud midagi. Aga vana püha tamm on otsad andnud ja järgi on ainult kuivanud tüvi. Kui vanasti pandi edevaid hauaplaate ikka inimestele siis nüüd on see mood jõudnud ka lemmikloomade maailma. Poe ees päris ilus kivi kohalikele “poevalvuritele”
Kuremäelt kimasime Alatskivi lossi, seal ekskursioon ja lõuna. Tundub, et nüüd on lossis remont läbi ja teisele korrusele sviidid tehtud. Kunagi siis kui remont oli sai seal katuse all luusitud ja piilutud sealsetesse tubadesse 😉 Vot ei tea kas midagi sealt säilitati ka nendesse remonditud tubadesse, tänapäeval ju kombeks cyprociga kõik steriilseks lüüa. Igatahes päris kobe teine ja natuke näitust ka paaris toas. Keldris isegi kohalik keraamikatuba, siin võiks muidugi selliseid töötoa värke rohkem olla ruumi on.
Kui kõhud täis ja ekskursioon läbi tuli sibulateele ka uurima minna. Kolkjas väike sibulapeatus ka aga nagu ikka kui turiste tuuakse muutub sibula ja küüslaaugu hind lettidel mitmekordseks 😉 Ega seekord asi väga sellest erinenud, mitu letti tuli läbi käia ennem kui hinna enamvähem normaalseks sai 😉 Lõpuks kui kõigil sibul varutud jõudsime kohaliku vanausuliste muuseumi juurde. Siinsamas muidugi ka väike vaatetorn järve kaldal. Mingit erilist vaadet sealt muidugi ei olnud aga abiks ikka.
Muuseum iseenesest päris huvitav ja giidi jutt väga hea, sai midagi uut jälle teada. Tasub sellest muuseumist möödaminnes läbi astuda küll. Kes tahtis sai kohalikku nänni ka kaasa osta 😉 Keedusuhkur kadus laualt võluväel 😀 😀 Muidugi üks huvitav nähtus oli kui giidilt küsisin kas sealkandis lisaks vanausulistele ka poluvernikuid oli tekkis mingi kummaline ärritus ja vastust ei saanudki 😀 😀 Mainiti möödaminnes, et need on kaks eri asja…. seda tean ma isegi 😉 Aga kas siis oli sealkandis ka poluvernikuid või mitte???
-
Vasknarva
Viimasel ajal käib trippimine rohkem Lõuna – Eesti kandis kui mujal 😉 Peipsi kant on täitsa unarusse jäänud, seekord üritasime sealkandis luusida. Paaril korral juba kasutanud varianti, et mõned kindlad objektid sihtpunktiks ja ülejäänu on vabakavaline. Kasutasime seekord sama taktikat. Luusisime vähe Alatskivi kiriku ümber, see kirikumäel asuv huvitava ehituslaadiga kirik on püstitatud mõisnik Stackelbergi poolt aastail 1777 – 1782. Hiljem on kirik põhiplaanilt ristikujuliseks ja veidi ümber tehtud. Kiriku altarit ehib W. Nolckeni maal “Püha õhtusöömaaeg”. Turnisime Iisaku vaatetornis ja sulistasime jalgupidi Peipsi järves.
Ja oligi aeg võtta suund sihtmärgile. Seekord siis Vasknarva linnus. Strateegiliselt asub see linnus väga heal kohal, täpselt seal kust Narva jõgi Peipsist välja voolab. Võimalik, et juba vikuajal oli siin mingi linnuse laadne asi… Väga ei usu, et idateel kontrolli polnud. Väidetavalt ehitati see linnus endise kindluse asemele 1442 aastal neljatahulise tornkindlusena, 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai. See linnus oli Liivi ordu Vasknarva foogtkonna keskus ja ka foogti residents. Tulirelvade kasutuselevõtuga XV sajandil ehitati müürile juurde kaks diagonaalset torni.
Liivi sõja käigus sai linnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Linnus hävitati arvatavasti XVII – XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes seda linnust enam ei mainita. Seda linnust peetakse üheks omapärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Ilmselt oli see linnus omalajal üsna tähtis jätk Narva ja Jaanilinna kindluste järgi kaitseehitisena Narva jõel. Ega teda ilmaasjata pole kajastatud Nikoni kroonikas. Tänapäeval on need varemed omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril. Kahju, et säilinud on ainult vähesed müürid ja linnuse õu on praktiliselt maju täis ehitatud. Vasknarvas asub veel kirik ja klooster aga mismoodi sinna sisse luusima saab hetkel ei tea. Aga eks ükspäev uurin järgi. -
Aluksnes (Aluliinas) tsillimas
Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.
Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀
Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata. -
Emumäel pesakonnaga.
Pidime ükskord pesakonnaga korra maale minema asju ajama ja siis vanaema ärkas, et vot tema pole kuskil käinud tahaks kah ringi trippida 😀 😀 Egas midagi tegime kiire tripi Emumäele, uurisime vähe puukujusi ja turnisime vaatetornis. Eks vanainimesel võttis üles saamine vähe aega aga ära sai käidud ja pilk ümbrusele peale visatud. Poiss leidis sealt omale “sõbra” ka 😀 😀
Kui juba seal kolada siis vaatasime veidi ringi mujal kah. Seal päris mitu RMK ilusat lõkke ja ööbimiskohta. Lõpuks olid vanaema lühikesed jalad veel lühemaks kulunud ja võtsime suuna koju tagasi 😉 Vot kui vähe on mõnikord õnneks vaja 😀
-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke aedmaasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
-
Päikesetõus Kõrvemaal
Ühel kenal õhtul tiksusime kambaga sõbra juures ja matsutasime pannukaid. Kusagilt tühjalt kohalt tekkis järsku idee minna päikesetõusu vaatama ja seda kell 11 õhtul 😀 😀 Egas midagi, need puusalt tulistatud ideed on vahel päris ägedad 😀 😀 Linnas kiire tiir, fotokad, magamiskotid ja muu staff autosse ja tuld Kõrvemaa poole. Mõtlesime, et väga lahe koht selleks võiks olla keset raba olev vaatetorn. Kurja küll vaatetornis üleval oli ikka päris tuuline, hea, et taipasin koormakatte kaasa võtta. Sellega sai tuulepoolne külg kinni kaetud vaatetornis ja siis kannatas täitsa olla. Kellad äratama ja kobisime magama 😉
Päiksetõusu ajal sättisime endid ritta asja uurima. Oi kurja kus järsku läks all rahvaste liikumiseks 😀 😀 Kes tuli fotokas kaelas kes drooniga jne. Väärt plaan oli meil end juba öösel kohale vedada ja seal tukkuda. Oleks ka päiksetõusu ajaks tulnud oleks torn rahvast täis olnud nagu laulupeol. Igatahes vaated tasusid end kuhjaga ära. Tegime hulga pilte ja kobisime magama tagasi.
Hommikul tulid pääsukesed torni servale lauluga meid äratama. Pesime silmad laukas puhtaks, pakkisime kola kokku ja raba peale luusima. Ega ilusat ilma saa raisku lasta 😉
Lonkisime mööda laudteed tagasi Paukjärve poole. Uurisime vähe loodust, klõpsisime mõned pildid ja juba olimegi oosi otsas.
Tegime Paukjärve ümber tiiru, uurisime vanu piirikive jne. Vana puusilla juures oli keegi metsa alla onni ehitanud. Sellises käepärastest materjalidest valmistatud katusealuses on väga ok ööbida. Selle saab vajadusel ruttu valmis, igavesti hea aseaine telgile kui ei viitsi telki kaasas vedada 😉
-
Narva Kreenholm
Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.
1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.
Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.
Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.
Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.
Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉
Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimäele, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilinud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.
Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.
