-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati.
Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht.
Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
-
Mazsalaca matkarada
Sai järjekordse kogukonnatripi käigus veidi luusitud Lätis. Mazsalaca auulist sada korda niisama läbi sõitnud aga pole kunagi uurinud mis siin vaadata on. Seekordse tripi esimene peatus oli kohalik matkarada. Kusjuures päris tsill matkarada oli, kõikvõimalikke puukujusid kõik kohad täis, enamjaolt muidugi linnulaadsed. Ja pesukaru hoiatussilte näeb ka 😀 😀 Küsisin infopunktist mis värk nendega on, tuleb välja, et need igavesed tüütused pidavat seal täiesti ringi luusima. Meil teda kahjuks või õnneks kohata ei õnnestunud. Mis on selle matkaraja puhul eriti äge, et jõe kaldal on päris palju pingikesi vaadete nautimiseks ja allikate läheduses on kruusid ka vee maitsmiseks. Sai nii mõnestki allikast vett proovitud. Ütleks, et väga hea maitsega vesi oli.
Huvitav, et see matkarada on midagi meie Taevaskoja ja Piusa ristandi moodi. Liivapaljandid ja ilusad vaated paljandite otsast. Siin on ka selliseid veidi omamoodi vaatekohti, need pole vaatetornid vaid sellised estakaadi moodi asjandused. Matkaraja lõpus on terve joru lõkkekohti ja katusealuseid kus saab rahulikult toimetada, nii nagu meie RMK lõkkekohad. Siinsamas on ka päris suur parkla neile kes ei viitsi matkarada käsitsi läbida vaid tahavad kohe tsillima hakata 😉 Tegime siin väikse hommikusöögi ja kimasime edasi Turaida poole. Igatahes täitsa äge koht oli ja soovitan külastada
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon.
See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole.
Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada.
Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht.
Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
-
Kõrvalehüpped
Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.
Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.
-
Ida – Virus mälu värskendamas.
Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.
Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.
Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.
Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀
