-
Saatse kalmistu
Lõpuks sai üle vaadatud üks Eesti kaugeima nurga kalmistu. Mõni aasta tagasi sai küll käidud siin üht platsi hooldamas aga siis polnud aega ringi vaadata. Ajaloolised andmed Saatse puukiriku kohta pärinevad 16 sajandi keskpaigast. Kivikirik valmis 1801 ning tema nimipühakuks sai Kreekast, Ikanioni linnast pärit Suurkannataja Paraskeva. Kusjuures vana kiriku asukohta tähistab uue kiriku läheduses olev kivist sammas. Nii, et päris samas kohas uus kirik siiski vist ei ole. Huvitav on veel see, et siinne kogudus on olnud kakskeelne, nii seto kui venekeelne. Aga 1920 aastate paiku toimunud kalendrireform ning pinged ja tülid ajasid koguduse lahku. 1936 aastal otsustati eestlastele ehitada siiasamma uus Peeter-Pauli kirik. 1939 aastal alustatigi uue kiriku ehitusega aga üsna varsti samal aastal jäi see rahanappusel seisma. Siis algas II MS ja kiriku ehitus jäigi seisma ja kogudused ühinesid uuesti üheks. Kuna nõuka ajal oli pooleliolevas kirikus töökoda, sai pooleliolev hoone peale katuse ja veel nipet – näpet lisaks. Hetkel seisavad varemed kasutuseta aga näevad üsnagi kobedad välja.
Kirikut ümbritsev kalmistu arvatakse olevat pärit 14 – 16 sajandist, sellele ajale vihjavad 2 säilinud paekiviristi. Muidugi on vana kalmistu siin omapärane, ei mingit korrapära, kasutusel on kõikvõimalikud materjalid ja hauaplatside mõõdud on loomingulised. Vahekäike pole, nii, et kadunukese külastust tuleb teha üle platside.
Samas mulle jäi silma, et siin on hulgaliselt ilusti säilitatud vanu ägedaid peenrakaste mis mujal kalmistutel ammu ära lammutatud jne. Kuigi jutu jätkuks peaks mainima, et mõnda aega tagasi sai mõned sellised maa seest välja kaevatud ja taastatud Tallinnas, aga sellest ükspäev eraldi jutuke. Kokkuvõtvalt ütleks, et siin tasub ringi vaadata küll, üsna põnev kohake.
Muidugi ega niisama saa ringi luusida, natuke tuleb tööd ka teha 😉 Tuli mulgi kuidagi teiste platside vahele mahutada uus plats. Sai veidi mõõtude osas nõu peetud kalmistuvahiga, sealt tuli tore vastus 😉 Lähene loominguliselt ja tee selline nagu mahub. No ühtteist ikka mahtus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mõned selle hooaja omamoodi nähtused
Nii nagu eelmise hooaja lõppemisel kirjutasin veidi omamoodi disainidest ja nähtustest kalmistutel jätkan ka sellel hooajal traditsiooni. Eks meil hakkab kogu see kalmistukujundus kuidagi läikivaks ja plastiks muutuma. Siia kirjatükki ei hakka neid läikivaid asju panema. Panen seekord hoopis midagi tagasihoidlikku aga samas ilusat kujundust. Üsna palju näeb juba urniplatsidel ühte lihtsat platsi suurust plaadikest ja ongi kogu disain. Tavavaaside asemel leidub nii mõnelgi platsil nö. auguga plaati kuhu saab istutada hooajalisi lilli. Umbse plaatimise asemel näeb ka päris palju vabakujulise kiviga kujundusi, mis iseenesest näeb üsnagi ilus välja. Isegi tavalise muruga annab teha põnevaid kujundusi.
Mõnel kalmistul on veel säilinud hauakividele peale pandavad metallkestad. Eks teadjamad inimesed teadsid juba ammu, et marmorkivi määrdub ruttu ja teda puhtaks saada üsna keeruline. Lihtne ja praktiline asi määrdumise vastu ongi plekist kest peale teha.
See hooaeg oli huvitav ka selle poolest, et pole kunagi varem hauaplatsidel näinud nii palju seeni kui sel aastal ja praktiliselt igas elupuuhekis on mitu linnupesa. Seetõttu jäi isegi mitu väljajuurimisele minevat hekki veidi ootele, et pojad saaksid välja lennata. Nii mõneski kohas tuli liivavahetuse käigus vana katte alt välja mitte mõni putukas vaid ikka kümneid ja kümneid maipõrnikaid. Huvitav, et neil on korraga nii paljudel täis saanud viie aastane arenguaeg.
Paar täiesti jaburat ja mõttetut kujundust jäi ka silma. Milleks on plats vaja kujundada nõukaaegsete betoonist õppepommidega või siis siledale pinnasele ehitada lihtsalt lampi ca 50 – 60 cm kõrgune platsipiire nagu hiina müür. Ma saan aru, et mingi ulmepiire tuleb teha sellisel kallakul nagu on näiteks Sininõmme kalmistul siis on iseküsimus. Aga miks siledal maal sellist jura teha…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Raudristide taastamine
Lisaks tavapärasele piirete ehitusele tuleb vahel ette ka põnevaid väljakutseid midagi vana taastada. Huvitav, et vanade raudristide taaskasutus hakkab vist moodi minema, juba õige mitmeid pidanud taastama. Iseenesest pole ju paha, omal ajal sepad tegid ikka imeasju mis tänapäeval kahjuks kasutult kuskil kuhjas vedelevad. Taastada neid keegi eriti ei viitsi, lihtsam on graniidikärakas platsile panna. Seekordseks projektiks oli välja otsida ja taastada kaks võimalikult sarnast raudristi. Ega see niisama lihtne ei olegi, et kuskilt vanade ristide kuhjast võtad ja voilaa. Tegelikult on see paras jebimine, kõigepealt otsid enamvähem sarnased toorikud millele hakkad sobilikke detaile otsima. Esmapilgul näivad jupid sarnased aga mõõdud võivad olla paar senti siia – sinna, seega kokku ei sobita. Õnneks on Eestimaa kalmistutel vanu äravisatud riste küllaga. Paar nädalat otsimist ja jupid olemas 😉 Siis kogu mudru soodapritsiga vanast värvist lagedaks….
Kui detailid puhtad siis viuh töökotta keevitama ja värvima. Lõpuks on vaja veel otsida sobilikud kivid alusteks, mis pole ka niisama lihtne.
Aga lõpuks nad valmis said ja paika ka
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Talukalmistud Pärnu jõe kaldal.
Varasemalt paar talukalmistut üle vaadatud Pakri poolsaarel ja Emumäel. Kusjuures see viimane on tänapäevalgi toimiv. Seekord vaatasime põgusalt üle paar Pärnu jõe kaldal asuvat talukalmistut. Hauamäe talukalmistu puhul on tegemist tüüpilise 19 sajandil tekkinud talukalmistuga ja kalmistu on kultuurimälestisena kaitse all. Kusjuures kalmistu on ilusti korrastatud. Siia kalmistule on maetud põllumajandustegelane Kaarel Paulus ja tema abikaasa.
Ülejõe talu Nuudi perekonna kalmistu on samuti pisikene talukalmistu jõe kaldal mis on ka kultuurimälestisena kaitse all. See kalmistu on samuti korrastatud ja tundub, et siia on hauaplaadi andmetel viimati maetud aastal 2020. Mõlemad kalmistud paistavad silma tagasihoidlikkusega mis võiks olla iga kalmistu stiiliks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nimesildid, QR koodid ja mälestuspaigad kalmistul
Võta sa nüüd kinni mis kalmistul ennem kasutusele läks, kas hauakivi millele raiuti kadunukese andmed, malmrist mis valati juba vajalike andmetega, raudrist millele kinnitati metallist nimesilt või oli hoopis puitsammas. Igatahes kõiki neid variante näeb tänapäevalgi kalmistutel, kuigi malmriste enam keegi ilmselt ei vala. Raudriste nimeplaatidega ja raidega hauakive tehakse tänapäevalgi. Ja siingi on progress toimunud käsitsi kiviraiet jääb aina vähemaks, appi on tulnud liivaprits ja cnc pink.
Kui aastaid tagasi võis metallist nimeplaate hauakivil näha ainult mujal maailmas, siis nüüd on need Lätis ja Eestiski kohati üsna tavalised. Need on päris head lahendused kui raha eriti ei ole kalli hauakivi jaoks. Põneva kujuga graniiti vedeleb kivihunnikutes küllaga mida saab kalmistule hauakiviks viia ja sinna külge roostevabast või messingist nimeplaadid panna. Metallist nimeplaadid on kordi odavamad kui kiviraie. Samas võib ka kivitöökojast kirjeteta kivi osta ja sinna nimesildid lisada. Selleks ei pea sugugi peale iga matust kivi töökotta tarima ja pärast tagasi viima. Tööriistade olemasolul saab selle töö kalmistul ära teha mõne minutiga.
QR koode näeb ka mujal maailmas kalmistutel päris palju, meil veel suht uudne asi. Kuigi Kirbla kalmistul on üks qr kood juba aastaid. Tartu ja Jüri kalmistutelt leiab ka mõne qr koodi ja eks neid ole juba mujalgi. QR kood annab palju võimalusi, sinna saab panna kõikvõimalikku infot. Nii elulugu, pilte kui ka suguvõsa andmed.
Paljudel meie kalmistutel on mõeldud ka sellele, et saaks kõiki mälestada. Kui lähedane on maetud teadmata kohta või kuskile kaugele ja sul ei ole võimalust sinna minna siis saad mälestusküünla panna kalmistul selleks ettenähtud mälestuspaika. Pilistvere kalmistu lähedal on selleks lausa tehtud kivikangur. Samas võib sellise mälestuspaiga teha ka oma lähedase hauaplatsile. Oleme mõned sellised mälestuspaigad soovijatele teinud. Sellise mälestuspaiga võite ka ise teha aga see tuleb kindlasti kooskõlastada kalmistuvahiga muidu tekitate registris palju segadust ja saate osaks kalmistuvahi pahameelele.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti kalmistud
Eelmisel hooajal sai üle vaadatud hulgaliselt Läti kalmistuid, et saada võrdlusmomenti meie kalmistutega. Ega nad üldjuhul väga meie omadest erinegi. Huvitav on muidugi see, et kui meil üritatakse uutel kalmistutel ikka mingit korrapära hoida ja platsid enamvähem ühte ritta ilusti sättida koos korralike vahekäikudega jne. Siis seal on see asi sama kaootiline kui meil mõnel vanal kalmistul kus praktiliselt vahekäigud ja ligipääsud puuduvad. Huvitaval kombel ei näe seal eriti ka meie “kuuma kaupa” tänava äärekivi, pigem on räige betoonivalu mis üle kleebitud graniitplaadiga. Selline graniidi odav variant on meilgi üsna popp teema, eks ta ole kõvasti odavam ka kui päris graniitpiire. See on ka hea alternatiiv vanale lagunema hakkavale betoonpiirdele, ei pea hakkama vana betoonikärakat lammutama vaid lihtsalt kleebid graniidi peale.
Väga palju on plaaditud platse, lootuses, et siis on plats hooldevaba. Tegelikult on see natuke enesepetmine. Hooldada tuleb ikka muidu plaadivahed kohe rohtuvad. Väga palju oli selliseid platse kus kujunduse ja muu peale on pandud märkimisväärne summa raha aga plats ise ikka hooldamata. Vaikselt hakkab jõudma Lätti ka Poola stiil katta plats ühe suure monoliitse graniitplaadiga. Jah kõik on tore ja selline plats vajab ka vähe hoolt, aga kui teil on sinna matma vaja hakata siis mul tekib küsimus kuidas selle plaadi pealt saab ja kuhu see paariks päevaks panna nii, et kedagi ei segaks.
Samas näeb ka väga palju tagasihoidliku kujundusega platse kus on kasutusel ristküliku kujulised valmis peenrapiirded, neid on nii graniidist kui lihvbetoonist. Ei ole mingit pesubetoonist jura nagu meil. Pesubetooni samblavaba hoidmine on paras peavalu. Ainuke imelik asi mis siin on, et nendes peenrapiiretes kiputakse hirmsasti kasutama kunstmuru mis tuulega lehvib igast nurgast. Vaatasin üle ka paar sõjaväekalmistut, väga ägedad on. Noolsirged rivid täpselt ühesuguste piiretega, ei mingit blingi.
Mõned põnevad peenrapiirete stiilinäited ja kasutusvõimalused sai ka talletatud. Peenrapiiret saab vajadusel osaliselt katta isegi nimeplaadiga. Polegi vaja eraldi hauakivi soetada. Minu meelest on sellised lahendused päris stiilsed ja samas tagasihoidlikud.
Ega Lätiski ole kõik platsid hooldatud, hooldamata hauaplatse leiab sealgi kuhjaga. Ja muidugi liigub ka juba päris palju graniidi plastmassist alternatiivi. Minu meelest on selline must massiivne plastpiire päris rõve. Ühte sellist jõledust olen kohanud juba meiegi kalmistutel
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Nähtused
Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.
Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”
Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
