-
Vabariigi aastapäeva lahing
Pole ammu sellist Vabariigi aastapäeva lahingut vaatamas käinud. Tavaliselt on sel ajal programmis vikuküla talvelaager. Vahelduse mõttes sai nüüd natuke uuemat asja kah vaadatud. Seekord toimus asi Vabaõhumuuseumi territooriumil. Rahvast oli nagu murdu siia järtsus ja järts pea linna välja 😀 😀 Passisime piletijärtsus hulk aega kui lõpuks otsustati, et lastakse väravad lahti ja see pikk saba niisama sisse. Muidu ilmselt oleks lahingu algus veninud mitu tundi 😀
Lahing toimus mere ääres tuuliku juures. Kuna mul seal osalemas õige mitu sõpra siis sain suht normaalse koha kust vaadata 😉
Madinat jätkus siin ikka tükiks ajaks. Õnneks oli ilm ka suht mõistlik ja külm ei hakanud. Jälle üks põnev päev seljataga. Ükspäev peaks ikka ise ka osalema sellel, juba ammu moositakse 😉
-
Eesti – Läti trip vol.2 Võrumaa – Põlvamaa
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud võtsime suuna lõuna poole. Esimese jalasirutuspeatuse tegime Sudaste külas oleva tuuleveski juures. See on täitsa maantee servas ja on vist miski külakeskuse moodi värk tänapäeval. Jalg sirutatud kimasime edasi Mooste mõisa, siin kolistasime ka kõik kohad läbi. Siin kompleksis on päris korralikult taastatud erinevaid hooneid. Viinaköök on taastatud ja seal on fototurismikeskus 😀 Säilitatud on osa vanu seadmeid sisekujundusena ja eriti äge on pitsidest tehtud lühter. Siin leiab kõikvõimalikke tegevusi villakojas, taaskasutuskojas, käsitöökojas isegi veskiteater on olemas.
Moostest edasi suundusime Põlva talurahvamuuseumi, tänapäeval on selle koha nimi Karilatsi Vabaõhumuuseum. Siin oli kunagi koolimaja mis suleti 70-ndatel aastatel ja kõikide asjade kokkulangemise tähe all loodigi entusiastide abil siia päris põnev muuseum. Igaljuhul täiesti asjalik kohake mis tasub kindlasti külastamist, aga ärge unustage selleks aega varuda. Territoorium on suur ja uudistamist palju, meil läks siin õige mitu tundi isegi kiirustades. Ja juba oligi õhtu käes ja aeg pesitsuspaik otsida. Karula rahvuspargi Ähijärve RMK koht tundus selleks asjalik olema 😉 Rahvas oli üsna väsinud ja tekkis huvitav kooslus… väsinumad magasid autos, vähe virgemad jaksasid telgi püsti panna 😀
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Saaremaa trip
Väike tsill enne kooliaasta algust. Seekord sai külastatud Saaremaad. Laevaga viuh üle ja esimene peatus Maasilinn… Enamus teab Kuressaare linnust aga vähesed teavad, et keskajal oli Saaremaal veel 2 kivilinnust… Pärast muistset vabadusvõitlust säilitasid saarlased enamjaolt oma senise iseseisvuse. Saarlaste teemat võib võtta kui 1939 aasta baaside lepet keskaegses variandis. 13. sajandi lõpus ehitasid orduvendadest sakslased Pöidesse esimese kivilinnuse. Selle kindluse põletasid saarlased maha 1345. aastal jüriöö ülestõusu ajal. Pöide kiriku kõrval näevad huvilised selle linnuse väljakaevatud varemeid. Pärast jüriööd saabus Saaremaa priiusele lõpp ja tänase Orissaare külje alla ehitas ordu foogtkonna uue keskusena mereäärse Maasi linnuse. Esialgu küll puust aga hiljem rajati kivist kants. Selle kindluse eesmärgiks oli saarlaste kontrolli alla saamine. Linnus püsis kuni Liivi sõjani. 1564. aastal linnuse endale saanud taanlased purustasid Maasilinna paar aastat hiljem kuid üsna pea linnus taastati. Kahel korral vallutasid linnuse rootslased, mõlemal korral sai Maasilinnast nende tugipunkt Saaremaal. Et vältida selle kordumist, lasti linnus 1576. aastal Taani kuninga Frederik II käsul õhku. Sellest ajast on linnus varemetes seisnud. Linnuse juures asus ka sadam. 1985. aastal leiti Maasilinna ordulinnuse välisreidi vetest nn Maasilinna laevavrakk, mis on dateeritud 1550. aastasse. Puust laevavaret saab täna näha Lennusadamas.
Kui Maasilinn uuritud siirdusime edasi Angla tuulikuid uurima. Kolistasime veidi kohalikus pärandkultuurikeskuses ja uurisime väljapanekuid.
Anglast edasi kimasime Kuressaarde, tegime väikse söögi ja läksime uurima Kuressaare linnust. Kolistasime kõik nurgatagused läbi, läks ikka õige mitu tundi enne kui enamvähem tiiru peale saime.
Edasi tiksusime vaikselt Sõrve poole. Väike peatus Tehumardi lahinguväljal, Salme vikulaevade leiukohas ja juba oligi Sõrve. Uurisime vähe Stebeli patarei jäänuseid, Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareid jne jne. Seal on päris äge mälestuskivi. Ilmselt ainuke selletaoline kus ühel pool on mälestustahvel Aadu meestele ja teisel pool Jossifi meestele 😀 😀
Edasi kolistasime veel vähe kohalikus loodusmuuseumis ja militaarmuuseumis. Mõlemad on väga põnevad muuseumid ja tasuvad käimist igaljuhul. Kui kellelgi veel käimata siis soe soovitus plaani võtta. Ah jaa juba aastaid tagasi oli see “kadunud” Hispaania rakett seal muuseumi õuel vaatamiseks väljas 😀 😀 Kui kõik ümbrus uuritud kobisime muuseumi magama. Vähe on selliseid kohti kus saab muuseumis ööbida eksponaatide keskel 😉 😉
Järgmisel hommikul tiksusime vaikselt edasi mööda Saaremaa rannikut, uurisime kividest laotud kujundeid. Kolasime Loona mõisa pargis kus meil ekskursioonijuhiks oli päris pirakas nastik. Samas läheduses uurisime veel Kihelkonna kirikut. Päris vägev vaade oli tornist ümbrusele.
Kui kirik uuritud kimasime Panga pangale ja sealt vaikselt edasi kodu poole. Pisike kõrvalpõige enne laevale minekut veel Karja kiriku juurde ja oligi aeg laevale kimada. Mandril käisime korra piilumas Virtsu kiriku varemeid ja edasi kodupoole.
Koduteel veel kiire sissepõige Lihula linnuse juurde. Siin ilmselt ehitati muinaseestlaste linnuse asemele 13 sajandil kivilinnus mille omanikeks on olnud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased, hetkel on säilinud vaid varemes linnusemüürid. Seda linnust on piiranud ka saarlased, kes vallutasid linnuse ja kõik linnuses olnud rootslased mättasse lõid. See linnus on kah üks põnevaid kohti kus tasub kindlasti käia.
-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Saaremaa vol.1 Kuressaare – Panga pank
Tuulutasin vähe pesakonda Saaremaal. Esimesel päeval panime praamilt otse Kuressaarde, tsillisime natuke mööda linna. Veski trahtris tegime väikse kohvi ja läksime kindlust avastama.
Kindluses luusisime niisama mööda müüre ja nurgataguseid. Kindluse muuseumi ei viitsinud seekord minna. Kuressaare piiskopilinnus on rajatud 14. sajandil. Tänapäeval paikneb linnuses Saaremaa Muuseum koos püsiekspositsiooni ja eriilmeliste ajutiste näitustega. Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides.
Kui kindlusest sai kopp ette läksime edasi parki. Edasi tiksusime vaikselt Kaali meteoriidikraatrit vaatama.Kaali meteoriidikraatri juures käisime kõigepealt külastuskeskuses kohvi joomas seejärel vaatasime seda suurt auku 😀 😀 Kaali meteoriidi kukkumise umbkaudne aeg on 7500-7600 aastat tagasi. Meteoriidi langemine juba asustatud Saaremaale põhjustas suuri purustusi, mida on võrreldud väikese tuumapommi plahvatusega. 5-10 km kõrgusel lagunes meteoriit ja sadas maapinnale tükkidena, millest suurim tekitas 110 m läbimõõduga 22 m sügavuse kraatri ja 8 väiksemat kraatrit. Suurema vaatasime ära, väiksemaid vaatama minna ei viitsinud. Edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Iseenesest huvitav koht, näeb ühes kohas erinevat tüüpi tuulikuid. Kui tuulikud ka uuritud käisime tutvusime ka Saarema kuulsaima pangaga.
Panga pank on Lääne-Eesti ja saarte kõrgeim aluspõhjapaljand. Siluri klint on ulatuslik astang, mis saab alguse Gotlandi saarelt Rootsis, kulgeb läbi Läänemere ja tõuseb maapinnale Saaremaa läänerannikul. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m ja ulatus on umbes 2,5 km. Panga pank kerkib paljandunud paese “müürina” otse rannalt, kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele. Looduskaitsealal on lummavalt ilus päikseloojang, saad pidada piknikku, vaadelda linde, teha kauneid loodusfotosid ja kiikuda külakiigel.
Pangal on ka dolomiidist päikesekell. Siit edasi suundusime ööbimiskohta ja kobisime kotile. -
Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.
Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.
Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.
Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀
Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.
Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀
Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.
Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid.
Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie.
Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..
