-
Türgi blogi. Mõnus pühapäev
Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.
Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀
Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.
Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.
Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.
Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.
Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.
Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.
Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.
Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Kui +27 tähendab jahedust
Reede, 28.juuni. Päev oli palav nagu ikka, ilmselt mingi 37-38 kraadi. Ilmateade oli tänaseks lubanud vihmavõimalust, aga kogu päeva jooksul ei olnud mingist vihmast märkigi. Vahet pole, ilmateade nagunii paneb kogu aeg puusse.
Tegin päev läbi infosid ja kimasin mööda hotelle. Rohkem küll kimasin, tagasisõiduajad oli vaja viiteteistkümnesse hotelli kirjutada ja nende läbisõitmine üksi võttis üle kolme tunni aega. Õhtul, kui omadega ühele poole sain, andis T märku, et tal tööpäeva alguseni veidi aega (keskööks lennujaama), teeks koos ühe kohvi. Sobis, pärast tööpäeva kulus üks kohv ära nagunii. Sihiks võtsime Pastanesi. Seal on linna parim kohv mu meelest.
Istusime mõnusalt sisehoovi pool õues kui tuli hull tuuleiil. See tuli täiesti äkki ja eikusagilt. Pahvakas liiva ja tolmu lendas äkitselt vastu vahtimist. Laud, mille teenindaja just enne meid oli läikima löönud, oli kaetud mõõduka liivakihiga. Korjasime kiiresti oma kohvitassid ja telefonid laualt ära ja järgi jäi selge asendiplaan. Kolisime tuppa ümber. Kõik see käis väga kiiresti. Ei tea, mis sundis meid nii kiiresti liigutama. Aga kui tuppa jõudsime, algas vihm. Suured jämedad piisad tegid katusele natuke krabinat ja siis keerati kraan täiega lahti. Või mis kraan, kogu paak valati korraga alla. Kogu terrassipealne ujus.
Vihm ei ole siin üldjuhul midagi hullu, sest on soe ja ihu on higist märg nagunii. Väike värskendus ei tee paha. Aga sel hetkel see vihm hästi ei sobinud. Kohv oleks lahja saanud. Niisiis istusime mõnusalt kuivas toas ja T tellis ühe eriti ilusa maasikakoogi ka, mille ma aitasin ära süüa 😀
Kui ära minema hakkasime, olid vihm ja äike möödas. Pilved taevas tegid õhtupäikesega ilusaid värve. Ilm tundus isegi natuke jahedavõitu. Vaatasin huvi pärast, palju siis jahedust on. +27 kraadi näitas. 😀 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jahiga merel
Esmaspäeval, jaanipäeval, võtsime koos T-ga ette järjekordse jahisõidu. Seekord mitte enam treeninguna, vaid omast vabast tahtest ja ajast. Mul oli lennujaama transfeer alles õhul ja T-l oli sootuks vaba päev, nii et klappis hästi. Nagu ma eelmine kord kirjutasin, mulle väga meedis ja ma läheks iga kell uuesti. Merel on lihtsalt mõnus, lisaks ilusad vaated, päike ja suplus. Süüa-juua ka antakse, kohvitada võib niipalju kui on soovi. Kerge tuuleke jahutab ja õhku on rohkem kui umbses linnas.
Ilm tegi enne jaanipäeva järgmise hüppe suve poole, endise +32 asemel sai äkitselt +38. Seda oli liiga järsku liiga palju. Keha ei jõudnud kohaneda. Higi lihtsalt jooksis. Tühja sest särgist, mis sai kohe läbimärjaks. Palju hullemad olid need higipisarad ja -vuntsid mööda nägu, lihtsalt rõve vaadata. Pühid ära ja nad on momentaalselt tagasi.
Nüüd oli uuesti võimalus minna jahiga merele ja seda ei saanud jätta kasutamata. Tasub minna, rahvas, tasub 😀 Merel on ilus, mõnus ja chill. Inimesed on muidugi erinevad, aga mul on veidi raske mõista neid, kes lükkavad jahisõidu pakkumise tagasi väitega, et sai kolm aastat tagasi korra Bulgaarias käidud… Kamoon. Ütle siis parem juba välja, et ei meeldinud, inimesed on tõesti ju erinevad. Mulle igatahes meeldib väga 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Göynüki kanjon
Esimese katse Göynüki kanjonit külastada tegime Siiliga 7. juuni õhtul. Jõudsime pisut peale kuut õhtul kohale, arvates, et see on kõige parem koht teha üks väike õhtune jalutuskäik. Vale puha 😀 See pole teile siin mitte niisama kanjon, see on vaatamisväärsus ja turismiatraktsioon, mis on aiaga piiratud ja pandud raha teenima. Ühesõnaga, kohale jõudes oli meid enam sisse ei lastud, osakond suletud. Polnud parata, tuli tulla teine kord.
Teinekord õnnestus kahe päeva pärast. Hommikul sõime Kemeris rahulikult hommikusöögi ära ja kella üheteistkümne paiku olime taas Göynüki kanjoni väravas. Sissepääs 8,50 liiri, pole just eriti kallis (u 1,30 €). Kohe piletiputkas üritati müüa ka kallimat paketti, kus sees transfeer ja varustus, et minna kanjoni kaugemasse otsa, kus pidavat veel ägedam olema. Kindlasti ongi, ja ka see polnud üleliia kallis, aga jätsime seekord vahele. Tahtsime kõigepealt lihtsalt vaatata ja omapäi lonkida. Ja õigesti tegime. Sellest sai üks mõnusamaid päevi siin Türgis.
Eelteadmisi eriti ei olnud. Max oli korra käinud ja kiitis. Rohkem ei teadnud midagi. Reklaampiltidel on veejoa all kiivrite ja vestidega varustatud rõõmsalt kiljuv rahvas.
Niisiis lonkisime mööda teerada ja vaatasime, mis saama hakkab. Alustuseks keerasime mööda väiksemat rada metsa vahele. Silma hakkas puu, mille koor oli pealt täiesti lahti ja lipendas. Esiti tundus, et kuivanud puu, aga lehed olid kõik värsked ja rohelised küljes. Kasvabki selline.
Kui metsatee otsa sai, siis tuli suuremale rajale tagasi pöörata. Vaated läksid järjest ilusamaks ja kanjon põnevamaks. Ilm oli ka päris palav ja vesi hakkas kutsuma. Õnneks sai jalga pandud veejalatsid, nendega on päris hea nii mööda kivisid kui vett solberdada. Ukerdasime niiviisi tükk maad mööda jõge ülespoole. Siis hakkasid tekkima mõned sügavamad kohad. Viskasin kleidi seljast ja mõtlesin, et kastan end korraks lihtsalt jahutuseks vette. Oi kui mõnus oli. Enam ei tahtnudki välja tulla 😀 Kärestike vahel oli vool nii tugev, et püsti seista ei saanud, vesi viis kaasa. Lasin joal end masserida ja lihtsalt mõnulesin. Vesi oli kristallselge ja parajalt soe. Madalamates soppides võis näha konni ja krabisid tšillimas. Üliäge koht.
Lõpuks läksid kanjoni seinad nii järsuks, et ääri mööda edasi minna ei saanud. Vett mööda oleks saanud edasi ujudes, aga meil olid telefonid, kaamerad ja autovõtmed, mis ujuda ei tahtnud. Tuli minna üles kanjoni servale tee peale tagasi. Lonkisime mööda teed edasi. Tee tõusis järjest kõrgemale mägedesse ja vaated läksid aina vägevamaks. Päris lõpus laskus uuesti alla jõe juurde. Siis sai veelkord kalasid ja konni vaadeldud ja külgjooksu tegevaid krabisid.
Edasi oli läbipääs ainult spetsvarustusega ja meil tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Teinekord tuleks see tagumine suletud kanjoni osa ka üle vaadata. Sissepääsu juures avanev vaade oli küll paljutõotav.
Kokku kolasime oma viis tundi sellel kahekilomeetrisel kanjonilõigul. Peateelt hargnevad rajad jäid aga kõik läbi uurimata. Selleks tuleks veel kord tulla ja veel rohkem aega võtta. Aga tasub tulla! See koht saab minult küll väga kõva soovituse 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi seitsmes päev
Nonii… Hommikul kola kokku ja seekord siis hotelli sööma 😀 Enne veel muidugi mainiti, et lennuk jääb tunni hiljaks aga transfeer pidi ikka õigel ajal olema, ma juba lootsin, et see tehakse ka tund hiljem aga ei s… Kobisin oma kolaga auto peale ja tüdrukud viskasid sinna hotelli kus tasuta süüa saab 😉 Tegime kiire hommikusöögi enne kui Ziilu ja Tiina tööle ning mina bussile. Nokkisin igasugu kohalikku juustu, muidu jube head aga soolased. Siin leida seda meie põhjamaalaste keskpaika jube keeruline. Enamjaolt on kas jube magusad või jube soolased. Tuli traditsioonide juurde tagasi minna 😀 Muna ja kohv üleprahi 😀 :D. Natsa enne kümmet lasid tüdrukud jalga, mu buss pidi tulema 10.15. Vedasin selleks ajaks ennast välja jahedasse ja juba oligi buss kohal. Irka juhatad bussi ja sõit Antalya lennujaama poole algas.
Tegin bussiaknast veel mõned pildid ajaviiteks. Kemerist väljasõidul pandi uut asfalti, trakatsid on neil küll muuseumist varastatud aga muu tehnika ok. Samas on huvitav, et ühtki kohta ei näinud selle nädala jooksul kus oleks asfaldis augud või see oleks kuumuses sulanud. Meelega kohe otsisin… no ei ole krt. Aga samas on teede ääres üsna palju mahajäetud turuputkasi, miks see küll turismipiirkonnas nii on ei tea. SAT-tv on igas putkas ka sees 😀 😀 isegi mahajäetud 😉
Antalya sissesõidul on tee ääres turuputkad kus võid osta alates kanadest-kitsedest pea kõike. Ja tundub, et ei ole olemas maja mis ise omale sooja vett päikese abil ei tooda.
Lõpuks olimegi lennujaamas. Irka ütles mikrofoni millised on meie regamise putkad ja lisas häbelikult, et lennuk jääb tunni hiljaks. Rahval polnud sellest eriti sooja ega külma ju oldi harjunud, et Pegasus hilineb alati 😀 😀 Ainult üks miski kummaline pesakond oli bussis kus selline kummaline pereema. Algul bussile tulles kiunus, et tema ei tule kunagi enam Türki siin kõik vene keeles jne jne. Aga kui kuulis, et lennuk jääb hiljaks oli rõõmus, et jääks paar tundi veel saaks raha tagasi küsida 😀 😀 Issanda loomaaed on ikka kirev 😀 Noh krt pärast selgus, et lennuk jäi 1,5 tundi hiljaks 😀 😀 Pegasus miski kohalik pidurite lennuvägi, minnes jäi tunni hiljaks tagasi tulles 1,5 aga võibolla tahtsid reisijatele kompenseerida seda eelmist Tallinna väljalendu 😀 😀
Lennujaamas sai vähe nalja kah. Eks ma eelmisel päeval olin korjanud rannast kaasa natuke värvilisi kive, neid kodus hea kasutada ruunide õpitoas 😀 😀 Meil paraku nii kirevai kive kahjuks ei leia. Eks ma pakkisin ilusti nad ära ja toppisin kotti. Esimeses kontrollis paanika lahti ja miski omakeelne sebimine. Küsiti siis kelle kott…. ütlesin minu mis siis on.. Keerati siis monitor minu poole ja küsiti mis need on näidates miskile pusale kotis 😀 😀 Ma siis seletan, et kivid noh 😀 A mis kivid? Ma siis seletan, et noh rannast korjasin täitsa päris kivid noh. Ilmselt seal polnud harjutud, et kellelgi on kott kive täis 😀 😀 Paluti näidata, nina siis lahkelt harutan koti lahti ja näitan…. vaadati üle naerdi ja jäädi rahule. Küsiti veel miks niipalju, ma siis seletan, et noh vaat salongi lubati 8 kilo võtta aga kaal ei tulnud täis 😉 võtsin kive raskuseks kaasa, kõige eest ju makstud 😀 😀 Need muidugi irvitasid, et ok aga ilmselt sind ei lasta salongi kividega. Mõtlesin, eks ma järgmises letis kus pagasit kaalutakse küsin igaks juhuks üle. Lõpuks jõudsin pagasitädini oma jätsuga. Viskan koti kaalule krt see täpselt grammi pealt 8,00 kilo 😀 Küsin tädilt kle mul siuke värk kotiga, et seal pool kotti kive kas ikka salongi saan? Tädi ütles, et kui üle 8 kilo pole siis ei ole miskit vahet mis kotis on. Võtsin oma koti ja kobisin edasi teisele korrusele, seal uus kontroll. Mõtlesin nüüd tuleb jälle kivid välja otsida 😀 Aga ei midagi läbivalgustaja ütles ainult teisele töötajale midagi, see küsis mis kotis on… Ütlesin, et kivid… öeldi ahah, minge edasi. Ja oligi kõik probleemideta läbi. Nüüd läks nüridaks lennuki ootamisek. Kolasin läbi kõik putkad ja Tax Free poe midagi põnevat ei leidnud mida kaasa osta ja ega poleks tahtnud ka… hind oli asjadel ikka ulmeline.
Üldiselt kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Paar huvitavat tähelepanekut… moslemimaa ja iga teatud aja järel kutsutakse valjuhääldite kaudu palvetama. Aga mitte kuskil ei näinud ühtki vennikest kes oleks kukkunud sel ajal laupa asfaltisse taguma… Lihtsalt elu liikus sujuvas rütmis nagu poleks keegi palvusele kutsunudki. Ainuke usujärgija oli üks kohalik koer, keda kahjuks ei õnnestunud näha 😉 Aga igakord kui valjukatest hakkas see kutse palvusele tulema hakkas koer ulguma 😀 😀
Selle vähese ajaga õnnestus tänu kohalikele Novatoursi töötajatele ikka päris palju näha ja kuulda. Olin arvestanud, et need 7 päeva pean omalkäel tuuritama aga igal võimalikul juhul üritati mind ikka viia kõikvõimalikesse kohtadesse. Kahjuks jäi seal väga palju ka vaatamata minu kehva kodutöö tõttu. Aga eks see ole selle tagajärg, et minek tuli üsna ruttu. Kui kunagi õnnestub veel minna siis teen korraliku kodutöö ennem ära. Türgis tasub tsillida küll, hinnad mõistlikud ja vaadata on sitaks. Lõpuks see Pegasuse saan saabus kobisime peale ja kodupoole tuld. Krt Tallinnas oli talv brrrrrrrrr hea, et ma Türgist plätude ja lühkaritega ei tulnud 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jaanipäev
Veel üleeile oli pea tööasju täis ja mingi jaanipäev tundus nii kauge ja teisel pool maailma, et selle tähistamise peale küll ei mõelnud. Aga jaanilaupäev oli kogemata vaba päev ja nii hakkas tunne kohale jõudma. Kui leedukad hommikult kutse laiali saatsid, et nemad kavatsevad õhtul minna randa ja võibolla ka ühe lõkke üles teha, ja kõik teised on ka oodatud, siis enam pikalt mõtlemist polnud. Tuli plaani võtta.
Tõsi, lõke sai pisike ja kestis kuni facebooki pildid tehtud said 😀 Ega tule tegemine selles kohas just lubatud ka ei olnud. Piknik seevastu oli pisut ägedam ja igati jaanipäevale kohane. Eemalt kostus hotellide diskomuusika ja kuskil lasti ilutulestikku.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi kuues päev
Niii kuues päev. Krt vihma sajab aga see ei sega, jube soe vihm on. Ziilu oli vaikselt tööle läinud, täna iseluusimise päev. Kõigepealt vedasin ennast nurga taha kohvikusse sööma. See oli esimene koht kuue päeva jooksul kus vaidlesin ettekandjaga. Vaatas ilmselt, et miski unine turist… tõmbame mütsi pähe. Tudeerisin menüüd, tellisin seentega omleti ja kohvi. Krt nagu p… ütles ette jäta hinnad meelde, 25 kohalikku oli kokku. Kõigepealt läks tellimusega harjumatult kaua ja kui omlett toodi oli see juustuga mitte seentega 🙁 Küsisin kus seened on, kobises midagi vabanduseks ja kadus nagu kusi põhku. Meenus, et see oli 4 kohalikku odavam… seega arve 21 kohalikku. Lõpuks kui kõht täis küsisin arve… ütles mulle, et 40 kohalikku. Küsisin kust selline hind järsku menüü järgi oleks õige asjaga olnud 25 aga vale asjaga on 21. Kukkus seal midagi seletama ja kätega vehkima. Ma muidugi sain juba natuke pahaseks, ütlesin talle paar venekeelset vandesõna ja mainisin… annan selle jama ja kobina eest talle 20 kohalikku või kui tahab veel kobiseda ei anna üldse midagi 😀 😀 Jube ruttu rahunes maha venekeelsete vandesõnade peale võttis 20 kohalikku ja kadus 😀 Järgmine kord tean kuhu sööma mitte minna ja teistele ka ei soovita. Koha nimi siis kah “LAVAS KEBAP MUSTAFA” Kemer CD.N2
Tuju oli selle intsidendiga vähe rikutud aga pole hullu. Tiksusin vaikselt kodu poole ja jäin vaatama kohaliku arboristi tööd ühe hotelli ees. Muidugi on äge vaadata kuidas palmi nüsitakse. Palmid muidugi iseenesest looduslikult ei pidavat Türgis kasvama vaid on sisse toodud, seetõttu neid metsas ei näe 😀 Mõtlesin, et vana kukub nüüd korvis matsheetega vehkima aga ei miskit… tõmbas Husquarna käima ja andis hagu nii, et sitta lendas kahte lehte. Selline pohhuismi suurkuju oli 😀 😀 Lehed kukkusid katusele tõmbasid miskid juhtmed puruks nii, et särin käis. Osa kukkus ka rõdudele kus turistide pesu kuivas restidel. See pohhuismi suurkuju ei lasknud ennast sellest häirida haaras otsast ja tõmbas koos pesurestidega rõdult alla 😀 😀 Krt tuju läks kohe heaks tagasi 😀 😀
Käisin toast läbi ja läksin turule. Täna oli suurem turupäev, pidavat olema riideturu kord aga oli kõike muud mudru ka. Muidugi ikka need Türgi punnsilmad iga nurga peal ja igas asendis… Ja hügieenitoodetes on miski kummaline fallosekultus. Igal laual näed m…. kujulisi seepe 😀 😀 Turg ise jube pikk rida lette kahelpool tänavat ja nii kogu tänava ulatuses. Ühe jalutuskäiguga käid turutänava läbi, mingeid muid vahekäike ei ole. Iseenesest andis seal ikka marssida ma arvan, et ca 300-400 meetrit pikk. Rahvast oli mõõdukalt, hinnad nii ja naa aga üldjuhul soodsad. Sokke ja pesu nt müüdi hulgi, 18 paari sokke 5€, 6 paari trussasi 5€ jne jne. Mida rohkem ostsid seda soodsamalt said Küsisin ühelt vanalt pulli pärast, et kle anna mulle 20 paari viieka eest. Hakkas naerma ja ütles vaat need pole Hiina omad 😀 😀 Vanal oli päris suur lett ja kaubavalik oli ka riided, mänguasjad, kosmeetika, ehted, maiused jne. Eks ma siis sealt ühtteist ostsin omale garderoobi uuenduseks jne 😀 Arve oli 20€, vana ütles, et kle sa tegid nii kõva arve võta vali siit midagi kaubapeale 😀 😀 Noh eks ma siis valisin ühtteist oma meele järgi…. 😉 😉 Oleks meil ka turul nii. Üllaülla silma järgi valitud asjad osutusid sobivateks 😀 😀
Lõpuks jõudsin turu lõppu, seal nägi aias maas ka neid kohalikke veesoojendeid mis tavaliselt igal katusel on. Ja ikka need kassid ja kassid igas asendis 😀
Kella neljaks venitasin ennast koju, Ziilu pidi töölt tulema miski aeg, äkki õnnestub täna veel nihverdada mingi trip 😉 Türgis on jama see, et kõik asjad pannakse jube vara kinni ja kui vähe jobutad siis enam kuhugi ei saa. Õnnestus sebida Phaselise linna varmete külastus. Kimasime ruttu sinna, väravast pilet ja viuh sisse. Kuna suht õhtu oli juba siis üritasime võimalikult ruttu seal midagi näha. Varemed on seal päris suurejoonelised, linnake oli omalajal ilmselt päris kõva asum Lüükias. Väidetavalt asustati linnake juba 700 aastat enne meie aega. Linna on korduvalt vallutatud ja rünnatud isegi piraatide poolt. Läbi selle linna läks omalajal 24 meetri laiune peatänav. Tänapäeval on see täiesti aimatav veel, kahel pool tänavat on näha poodide ja turulettide varemed. Nende kõrval on näha ka nö. avalike kohtade varemed nagu nt teater, rooma saun jne. Kõike väga seal uurida ei jõudnud kuna üritasime meritsi ümber poolsaare tiiru teha 😉 Kahjuks ei saanud paar kohta olid päris sügavad ja kuna ma vee peal ei püsi siis ei hakanud punnitama ka. Ziilu ujus üle ja tagasi, vesi oli kuramuse soe. Kobisime kaldale tagasi ja mõtlesime, et turnime sinna üles kaljunuki peale ka aga kus krt sa sellega. Sireenid hakkasid huilgama ja kisati matjugalnikuga, et pood kinni tulge välja 😀 😀 Autoni tagasi jõudes nägime, et kõik olid juba jalga lasknud, meie olime viimased. Iseenesest oli päris äge koht ja soovitan kindlasti ajaloohuvilisel luusima minna. Sinn saab nii autoga kui ka meritsi mingi kruiisiga. Kimasime tagasi koju ja viuh linna laiama veel korra. Homme kojulend juba. Jalakäijate tänavalt tahtsin veel paar magnetit sebida 😀 😀 Ühes poes leidsin sobilikud magnetid, neid müüakse siin ka tavaliselt kimbuga vähemalt 5 tk korraga kui mitte rohkem. Küsin siis vennikese käest, et kle ma tahan 2 tk, rohkemaga pole mul s… teha palju maksab. Vennike ütleb, et 2$. Ma siis räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi krt ei sobinud 😀 kiunus ikka oma kahte daala. Kuigi 1,5 eurtsi ongi suht 2 daala aga ma ei tea mis jonn seal tekkis. Ilmselt olid venelaste hordid liikumas. Lõin käega ja läksin üle tee teise poodi seal samasugused magnetid. Küsin jälle, et palju 2 tk maksavad. Vana ütleb, et 2$ ma räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi 😀 Vana räägib, et kle võta 3 magnetit ja anna 2 eurtsi mul pole sulle tagasi anda. Tegin diili ära 😉 Edasi käisime veel miskis milkbaaris söömas, tiksusime kuskil kolmandal korrusel ja tükk aega tuli jõhvikat oodata. Lõpuks tuli ja saime ära tellida toidud, krt jube kaua tehti ja lõpuks kui toodi siis oli juba maha ka jahtunud. Ei viitsinud sõdima hakata sellepärast ja ega olgem ausad polnud suurem asi toit ka. Oleks pidanud jääma oma traditsioonilise omleti juurde 😉 Aga lõpuks kõht täis ja surmväsinuna jälle kotile. Homme hommikul 10.15 transfeer hotellist lennujaama. Ja jälle oli elus näide, et paari tunniga ei näe mitte s… seal Tuleb aega varuda ikka vähemalt pool päeva 😀 Ah jaa rannas kive käisime ka veel pimedas korjamas 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
