-
Egiptuse trip. Hotelli randa otsimas.
Tegelikult pidi meil täna olema programmis klaaspõhjaga laev ja parasailing aga seoses presidendi turvanõuetega lükati parasailing homsesse. Siis pidavat president Sharmist lahkuma. Puusalt kohe uus programm vaja välja mõelda 😉 Juba mingit poolmetsikut randa sai uuritud, mõtlesime vaataks hotelli ranna ka üle. Meie hotell pole rannahotell, aga siit käib iga natukese aja tagant tasuta buss randa. Hotellist viiakse lausa kahte randa üks on hotelli külastajatele tasuta teine tasuline. Sõime kõhud täis ja tuld. Miks bussiga kui jala saab ja siis näeb nurgataguseid ka 😀 😀
Läksime välja tagumisest väravast st. sealtkaudu kust buss randa. Kurja siinpool täiesti teine elu 😀 😀 Värava taga elab koerte koloonia, terve kari kutsikaid ja vanu koeri ka. Tundub, et neid keegi isegi vist toidab, vähemalt maas oli näha krõbinaid. Penid ise sõbralikud ja tulid kohe tutvust tegema. Üle tee oli paras tühermaa kuhu saab ehitada veel küll ja küll. Tiksusime vaikselt ranna poole, siinsamas oli veel üks väike kaubaautode müügiplats.
Tänava lõpus oli üks huvitav torn, no kohe vaja otsa turnida ju. Päris hea vaade avanes siit ümbrusele. Tundub, et see on kas endine, praegune või tulevane kardiraja väravatorn. Panime siit otse üle ristmiku mere poole, tee ääres selline üksildane hoone poekestega, huvitav kas siin nurgataguses neil käivet ka on… Nägude ja jutu järgi tundus, et poekesed venelaste omad, naised tööl, kohalikke naisi poes tööl tavaliselt ei näe. Kuigi on erandeid. Nägin siis ühte päris tsiklit ka, muidu on siin mingid tundmatud hiina junnid. Politseil on muidugi ka korralikud tsiklid.
Lõpuks jõudsime mingile rannaäärsele tänavale. Ega hotellide territooriumile randa minekuks naljalt ei pääse, otsisime mingeid nurgataguseid kust saaks sisse lipsata ilma turvamehe silma sattumast 😀 Üks pisike tänav läks küll hotellide vahelt pea rannani välja aga sealt edasi ei saanud. Hull prügilasu ja suured väravad, ei hakanud üle ronima.
Lonkisime veidi edasi ja ennäe imet, mingi ehitus. Siin ei saa kunagi aru kas vana mahajäetud, või uus ehitamisel. Igatahes ümbrus purukspekstud nõusid ja muud hotellistaffi täis. Kobisime sealt viuh üle aia ja ranna poole ajama. Rannas paistis nii mõnigi samasugune hulkur nagu meiegi 😀 😀 Täiesti mahajäetud teema, tiksusime vähe sillal. Sild päris pikk ja lõppes ära astangu serval. Ilm oli vähe tuuline ja ei saanud läbi vee pilte teha kaladest ning korallidest.
Teadsime, et meie hotelli rand on siit edasi 2 hotelli. Et mitte tagasi tee peale turnida ja ümber hotellide teisele poole minna võtsime riski panna tuima turisti. Kui keegi küsima tuleb siis me oleme eksinud 😀 😀 Vaatasime, et turvamees istub putkas ja näpib ennastunustavalt telefoni, lipsasime viuh aia alt sisse ja kadusime randa rahva sekka. Turva ei pannud meid tähelegi. Lonkisime hotelli korpuste vahelt järgmise hotellini. Kurja siin igavene kõrge aed ja tihe hekk ka veel. Turvamees oli putka taga kellegiga juttu ajamas, marssisime tuimalt piki aeda turvamehe vaateväljast ära ja viuh üle aia teisele territooriumile. Siin näeb päris palju selliseid suuri pitsaahjusid praktiliselt igas hotellis aga kordagi ei ole veel ühtki toimivat näinud. See pildil olev oli samuti seest prügi täis 😀 Rannas viibimise ja ujumise regulatsioon on siin päris karm. Seda võib ise sildilt lugeda 😉 Praktiliselt saime siit territooriumilt ka suht puhtalt läbi. Alles teisel pool, praktiliselt juba peaaegu õiges rannas olles avastas siinse hotelli turva, et oleme võõrad. Iseenesest kui meil oleks olnud midagi pikkade varrukatega seljas nii, et käepaelad välja ei paistaks oleks siit ka puhtalt läbi läinud. Aga olgem ausad väga viisakalt küsiti kuidas siia saime, ütlesime eksisime ära ja otsime oma randa 😀 😀 Juhatati ilusti väravast välja otse õigesse randa 😉
Palma peach selline väike aga puhas rannake, sisse sai meie hotelli käepaelaga tasuta. Kohtigi lesimiseks oli pisavalt. Ainult kohv ja muu värk on siin putkades raekoja platsi hindadega. Proovisin silla pealt kaladest paar pilti teha aga lainetusega polnud suurem asi neid pildile saada. Kohalik snorgeldamise instruktor tuli juttu ajama. Täitsa vene mees oli, ütles, et tule tuulevaikusega siis saad väga ägedaid pilte sukeldumatagi. Seda oli näha jah, värvilised kalad, värviliste suudega molluskid jne. Igatahes äge oli ja tasus täitsa tulla. Kui asi uuritud kobisime bussi ja sõitsime hotelli tagasi.
Hotellis tagasi olles otsustasime, et lähme ostame kodustele miski nänni ära kaubakeskusest. Hotellist nii umbes 15 minutit jalutada on Dahab kaubakeskus kus me eile kohvitamas käisime kohalikega. Muidugi üle tee apteegist ikka natuke rohtu ka koju kaasa. Seekord võtsin lisaks muule ivermektiini ka, äkki läheb vaja 😉 Enne kaubakeskust tuulutas keegi oma vaipasid 😀 😀 Lõpuks kaubakeskuses tuuritamas. Siin on praktiliselt nii kohvikud, wc, turuputkad kui ka fix hinnaga poed. Vaatasin huvi pärast külmikumagneteid. Putkades üldjuhul 1-3$ sellise nii ja naa kvaliteediga. Fix hinnaga toidupoes oli kolmene hea kvaliteediga magnetite komplekt alla 20 kohaliku. Samuti maasikad poes odavamad kui siinsamas kõrval turuputkas. Ja jäätist on ka siin saada.
Mööda poode ja putkasi kolistades läks juba pimedaks. Igatahes tasub kordades ennem siia kaubakeskusesse ostlema minna kui vanalinna. Hinnad on väga sõbralikud. Ah jaa siin on ka pangaautomaadid nii kontolt raha võtmiseks kui ka raha vahetuseks. Väike tankla on ka, kütsi hind võrreldes meiega ikka väga hea.
Kui ostud tehtud kobisime hotelli sööma ja kell 21 üles katusele tantsu vaatama.
Paar sitta videot ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Tantsuetendus
Üleeile õhtul käisime lojmani rahvaga Trooja etendust vaatamas Aspendoses. Tegemist on legendaarse tantsuetendusega, mis jutustab Trooja legendi läbi tantsu, kasutades rahvatantsu, balleti ja moodsa tantsu ning rahvamuusika motiive. Etendus on suurejooneline, laval on korraga arvukalt tegelasi ning kostüümid väärivad veel eraldi auhinda.
Meile oli siis tegemist jälle treeninguga, et teaksime oma turistidele pakkuda. Kes vähegi sellise kultuurielamuse vastu huvi tunneb – see etendus on tõesti vägev elamus, julgen soovitada küll!
Etendus toimub vabas õhus asuval laval. Kemerist sõidab sinna oma kaks tundi. Meil oli väljasõit planeeritud 18:30 kontori eest ja kõik, kes pole tööl, said kaasa minna. Mul oli pärastlõunane lennujaama transeer sel päeval, vaatasin juba hommikul, et peaks nagu nibin-nabin jõudma. Kui hästi läheb, siis jõuan poole tunnise vahega koju.
Ikka päris napikalt läks. Esiteks jäi muidugi lennuk oma saabumisega hiljaks. Järgmise etapina sujus transfeer natuke aeglasemalt kui ideaalis oleks võinud. Suur buss lihtalt sõidab aeglasemalt ja hotellist hotelli keerutamistega kaotasime ma arvan võrreldes minibussiga (isegi midiga) rohkem kui pool tundi minu niigi piiratud aega. Tekirovat ei olnud, aga Camyuvas tuli ikka ära käia. Valmistasin juba mõttes ette, kuidas kõige kiiremini tuppa jõuda, kott nurka, riided vahetada ja dušši alt läbi hüpata. Vaatasin kella ja võrdlesin vahemaad… Lugesin minuteid… Jõuab 10 minutit enne… 5 minutit jääb riiete vahetamiseks… nüüd jääb… krt… hea kui viis pärast poolt jõuab.. Viimane pingutus, olime juba Kemeris tagasi, rahvas maas ja suund kontoril. Suure bussiga juba ei kihuta. Ja siis avastas bussijuht, et ta hüppaks Migrosest läbi, ainult 2 minutit… Selge, et tal ka pikk päev selja taga ja tahaks midagi hamba alla. Aga no ma tahaks oma treeningule jõuda ja enne vetsus ka käia.
Ega midagi, andsin kontorisse teada, et olen 5 minuti kaugusel, oodaku ära. Lubati oodata. Loomulikult jõudsin alles mingi 15 minuti pärast, aga rahvas ootas. Ahvikiirusel kott nurka ja teine riie selga. Dušši alla… jõuab homme, hommikul sai ka käidud… 😀
Tee peal tegime ise ka Migroses peatuse. Ühes teises küll, Antalyas. Ostsin natuke keha kinnituseks hamba alla. Ei taha küll pidevalt saiakestest ja küpsistest elada, aga mis sa näljaga teed. Leidsin ka ühe airani ja paki pähkleid ja õuna.
Enne üheksat jõudsime Aspendosesse. Väljas oli juba pime ja etenduse aeg käes. Kohad ei ole nummerdatud, niisiis läksime valisime omale sobivad istekohad ja võiski asi alata.
Show oli kahes osas ühe vaheajaga. Suur lava, vägev tulevärk, uhked kostüümid, osavad tantsijaid ja erakordselt hästi tantsudesse pandud lugu. Seda tasus vaatama tulla küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
