-
Konuvere sild
Miljon korda sellest sillast mööda sõitnud ja vaadanud vilksamisi, et kuramuse äge sild aga aega lähemalt uurida pole olnud. Lõpuks võtsin kätte ja tõmbasin pidurit möödasõidul 😀 😀
Silla tellis Eestimaa Rüütelkond, projekteeris insener F.W. Alish ja ehitas ettevõtja F. Johanson. Kuuevõlviline paekivisild ehitati Vigala jõele 1861. aastal ja on väidetavalt vanim paekivisild Eestis. Samuti olla see omal ajal olnud Eesti kõige pikem sild. Posthobustele ja kaarikutele ehitatud sild on nii suure tugevusvaruga, et kandis veel 20 sajandi viimasel kümnendil neljakümnetonniseid raskeveokeid. Silla kõrval on kunagi olnud ka vesiveski millest tänapäeval järgi ainult varemed.
Mis selle silla õige pikkus ja laius on ei hakanud üle mõõtma, erinevate allikate põhjal on pikkus 107 meetrit teistel andmetel on silla pikkus 109,74 ja laius 6,4 meetrit, kolmandate andmete järgi on 84,43 meetrit pikk ja 15,8 meetrit lai. Sõidutee laius on 11 meetrit. Võta sa nüüd kinni mis õige on…Sild restaureeriti 2007 aastal põhjalikult.
-
Valgejärve matk vol.2
Vot kus kahe nädala jooksul võib kogu olustik muutuda. Alles käisime Valgejärvel seltskonnaga matkal ja lund oli nii, et anna olla aga nüüd peaaegu sulanud kõik. Lonkisime mööda laudteed matkaraja läbi. Väiksel järvesaarel uurisime kuidas karu on männile jätnud oma tegutsemise jälgi. Päris korralikud küünisejäljed on näha. Piilusime vähe vaatetornist ümbrust ja samuti maitsesime allikast vett. Seal on päris hea maitsega vesi.
Lõpuks jõudsime tipi juurde seegi kord ja tegime väikse lõkke. Maiustasime võikudega ja jõime kuuma teed peale. Kahju, et seda tipid enam ei ole. Kellegi hoolimatu või kuri käsi on sellele tule otsa pannud ja maani maha põletanud. Krt leidub ikka lolle. On siis raske lõke ära kustutada kui lahkud….. Väga mõtlemapanev lause on MTÜ kodukal selle asja kohta. “Sellised kurvad lood panevad mõtlema, kas õhinapõhiselt kõigile loodu ikka väärib tegemist”…. Sellel on täitsa iva sees, viimasel ajal näeb üsna tihti kuidas kellegi nö. imearmsad “vabakasvatuse võsukesed” midagi lõhuvad ja vanemad vahivad pealt.
-
Tallinn pimedas
Sai ajaviiteks vähe luusitud öises Tallinnas. Kõigepealt ikka väike tiir alllinnas ja jõuluturul, paar klõpsu Estonia teatrist. Vabaduse platsil sai see klaasist käkerdis kah üle vaadatud, huvitav palju see igal aastal hoolduseks raha võtab…. Ilmselt mitte vähe.
Kui alllinn läbi luusitud võtsime suuna Toompeale. Seal sai paar päris head pilti linnamüürist ja vene kirikust. Tuleb ilmselt teinekordki minna öösel linna laiama 😉
-
Nõmmeveski
Muidu satud Nõmmeveskile ikka suvel miski tripi käigus aga seekord võtsin sihiks ainult Nõmmeveski ja teha paar talvist pilti. Nõmmeveski juga on 1,2 m kõrgune, kärestikune ja Lahemaa kõige veerikkam juga. Vee kulutaval toimel taganeb juga pidevalt, seda märgib ka kanjonorg peaastangust allpool. Veejõu paremaks kasutamiseks ehitati 1920. aastate lõpul Nõmmeveskile varasema vesiveski asemele hüdroelektrijaam. Kuid tänapäeval on sellest samuti järgi ainult varemed. Iseenesest pole paha siin ka talvel, päris kobedaid vaateid on 😉
-
Väike puhkus
Ammu oli mõte kobida maale puhkama, sellest linnakärast ja läbusest ilmast oli kopp ees aga ei saanud ega saanud. Nüüd lõpuks see teostus. Kahju, et mul omal sellist head kohta ei ole kus poleks ühtki hingelist, vahel on see jube vajalik…. Maal saab rahus olla, mööda metsa luusida, lõket teha jne. Hea koht kus oma mõtteid mõlgutada, iseendaga rahu sõlmida, arutada kaaslasega maailmaasju ja lihtsalt tsillida. Seekordne minek sattus väga imelisele ajale. Värskelt sadanud lumi oli muutnud looduse ulmeilusaks. Ilus puhas lumi, mõned värsked kitse ja jänese jäljed…. see kõik oli kuidagi väga MINU. Juba teel sinna nägime metsas üsna julget kitsekarja, uurisid meid tükk aega enne kui metsasügavusse kadusid. Ilmselt uurisid kes tuli nende metsarahu rikkuma 😉 Kolasin tükk aega mööda metsa, nautisin vaateid ja looduse hääli. Ühes kohas oli kobras langetanu päris piraka pärna, huvitav mis tal mõttes oli. Jõest nii kaugel pärn maha võtta… isegi kui see oleks langenud “õigele” poole poleks see isegi parima tahtmise juures jõkke kukkunud. Samas oli ära närinud pea terve tüve ulatuses altpoolt koore, äkki ta eesmärk polnudki tammi ehitada vaid hoopis maiustada magusa koorealuse kihiga 😉 Mets on juba kevadlindude laulu täis, see tegi selle luusimise veel põnevamaks. Vaadete järgi peaks nagu loodus magama aga kus sa sellega, elu täitsa keeb 😀 😀
Kui metsas kolamisest sai selleks korraks küllalt tegin natuke lõket kah. Istusin pimedani lõkke ääres ja mõtlesin oma elu üle, nii mõnigi asi selgines ja loksus paika. Kui nüüd veel mõned asjad paika saaks oleks asi super.
Vot selline vahva lõke oli selles ilusas talvises päevas.
Vahepeal kui juba õues olla katsetasin suitsuahju 😉 Sai vist asja küll, nii põhiroa kui magustoidu näol. Igatahes järgi ei jäetud midagi, ju siis sai hea 😉
Järgmisel hommikul peale hommikusööki kolasin veel ja vaatasin mida loodus öö jooksul korda oli saatnud. Kui eile oli selline ilus lumine mets siis öine tuuleke raputas puud lumest lagedaks. Tänane päev näitas veidi päikest pilve vahelt, see tegi metsa ilusaks säravaks. Öö jooksul oli lumele siginenud hulgaliselt metsloomade jälgi. Päris julgelt on teised mööda aeda kolanud, ilmselt on harjunud, et talvel neid seal keegi ei sega.
Allikalt vett tuues nägin kui ägeda mustri oli külmataat loonud kopsikule. No ei saanud seda kohe jäädvustamata jätta 😉 Viisin vee tuppa ära, et kaaslane saaks toimetama hakata oma naiseks olemise asjadega, ise kadusin viuh uuesti õue. Kolasin mööda metsaalust ja nägin, et nii mõnelgi põõsal on juba suured lehed väljas ja isegi näsiniin õitseb. Kokkuvõtvalt väga tsillid hetked olid, sai palju ära tehtud, mõtteid mõlgutatud, maailmaasju arutatud, natuke hingerahu jne. Mulle kulus see ilgelt ära.
-
Valgejärve matk
Ajasime kamba kokku ja kimasime Valgejärvele tsillima. Kõrvemaa ja Kakerdaja on viimasel ajal kuidagi laadaks muutunud, rahvast nagu Viru tänaval keset pühapäeva 😀 😀 Valgejärve Õnneks Tallinnast piisavalt kaugel ja läbustajad pole seda veel avastanud. Seal saab veel rahulikult tsillida ilma, et oleks mingit hullu kisa ja lärmi. Metsas tahaks ikka metsahääli kuulata 😉 Sattusime sinna täitsa õigel ajal, värsket lund oli sadanud ja mets oli ilus valge, ühtki inimjälge polnud näha peale meie omade 😀 Käisime kõik seal suud lahti ja nautisime vaateid 😀 Turnisime vaatetorni ja maitsesime allikavett.
Lõpuks jõudsime tiiruga tipi juurde. Tegime tule üles ja nosisime oma kaasasolnud võikud ära. See tipi on seal üks äge kohake ma seal isegi ööbinud mõned korrad nii suvel kui talvel. See kuulub kohalikule MTÜ-le ja viisakas on selle kasutamisest neile teada anda.
-
Mõõgavõitlus Viikingitekülas
Ammustel aegadel kui veel võitlejaid palju oli sai vaatamas käidud järjekordset turniiri. Viimasel ajal see muidugi väga õhukeseks kulunud. Ei tea kas võitlejad loobunud sellest või milles asi aga vanasti oli neid ikka palju. Ongi paras aeg kirjutada ja meenutada, kohe peaksid uued üritused peale tulema 😉 Tegime sõbraga pilte kahelt poolt 😀
Vahepeal väike musikaalne hingetõmbepaus ja siis läheb jälle andmiseks.
Vahepeal käidi harjutamas isegi linnuse esisel platsil 😉 Ja siin nüüd võitlusest pildid teise nurga alt 😀
Vahepeal jälle väike musikaalne pala ja kohtunikud vallatlevad 😉
Väike katsetus kuidas on kaks ühes võimalik linnust vallutada 😀 😀 kasutades nii vanu kui ka moodsaid abivahendeid 😉 Üldiselt on sellised taaskehastuse üritused lahedad aga tavaliselt info puudub nende kohta.