-
Luiste mõis
Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.
Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.
Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.
Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip. Hurghada. Koju
Viimane õhtu hotellis, homme kodulend. Tegime selle auks õhtuse koogi ja saiasöömingu 😀 😀 Siis kolistasime mööda hotelli erinevaid tiibu, kusagilt kola vahelt õnnestus mingil ime moel isegi peaaegu katusele turnida 😀 Kui tiir tehtud siis tuppa kotile. Noh aga kuidas sa muidu ikka teada saad kus tuvid elavad 😉 Kusjuures hotelli soovitan küll kõigile, kes palju rahvast ja läbu ei kannata. Väga mõnus ja vaikne. Laval lõpeb programm ära kell 23 ja peale seda on harras vaikus.
Hommikul väike hommikusöök, siis sai veel veits niisama tiksuda ja juba oligi buss järgi. Lennujaama sõit, ei midagi erilist ainult lennujaama kontrollpunktis vaatasin, et väljuval suunal on ogadega lamav. Siinsamas ehitatakse korralikku suurt parklat vist.
Lennujaamas kõigepealt kraaditi kõiki, ei mingit koroonatõendi küsimist, edasi nüri kontroll, kõik inimesed metallidetektorist läbi ja staff röntgenist. Naised eraldi reast ja mehed eraldi. Kurja kõigil kästi isegi jalatsid ära võtta 😀 😀 Iseenesest läks kogu jant kiirelt ja probleemivabalt. Edasi sai tiksutud mitu tundi pooltühjas terminalis. Turvamehed lasevad mööda terminali ringi golfiautodega, jummala õige, kui koguaeg käsitsi edasitagasi tammuda kulub nädalas paar kingi 😀 😀 Huvi pärast vaatasin tabloolt kust ilmaotsast siia lennukid käivad. Johhaidii tundus, et Venemaalt käivad siia lennukid igast külast. Aga samas kohtasin venelasi kogu tripi vältel üllatavalt vähe, ju istuvadki oma nädala hotellis ja siis viuh tagasi. Vahepeal ajaviiteks piilusin aknast meie lennukiga toimetusi. Kõiki asju tehti rambi otsas oleva lennukiga korraga, nii pagas peale kui tankimine. Isegi tuletõrje auto oli sel ajal lennuki juures. Aga nagu pärast selgus kurb tõsiasi siis lennukis kuuma jooki ei saanud, egiptlased koitasid ja ei andnud vett…
Aja parajaks tegemiseks töllasime mööda poode ka. Turistinänni on kõikvõimalikku, muidugi ei tea mis värk nende hiigelsuurte tillidega kujukestega on…. Kui Türgis on praktiliselt igas letis tildo kujulised seebid siis siin on igas letis väikesed vändagängsterid 😀 😀
Lõpuks lennukis ja minek. Ruumi oli laialt sai terve rea peal laiutada. Sai lennukiaknast mõned pildid ka tehtud nii Hurghadast, mingitest mäetippudest mis paistsid üsna lähedal ja ka tuledesäras linnakestest. Aga mis riigi linnad seda nüüd küll ei tea 😀 Muidugi lennukis ajas sita keema mingi täis joonud vene tibi, küll istus ühe koha peal siis teise ja kolmanda, oksendas ja tuli käis mitu korda pinda, et ma mujale istuks tema tahaks kolmese rea peal magada. Paar korda saatsin ta viisakalt kukele aga no ei saanud raibe aru. Õnneks valdan natuke venekeelset slängi, oi kurja see mõjus hästi. Peale seda kui ma olin paari krõbeda sõnaga öelnud mis ma temast arvan, istus vait kui sukk paigal maandumiseni, sai väga hästi tukutud ühel istmel ja kui lubati tõusta kadus nagu s… ihust raketi kiirusel väljapääsu suunas.
Irwww, Tallinnas nii külm, et lennuk ei saanud rampi vaid kuidagimoodi aeti ligi trapid ning tuli käsitsi lonkida läbi õue terminalini sadakond meetrit 😀 😀 Kokkuvõttes oli väga tsill natuke teistmoodi elu vaatamas käia. Sai puhata sellest tüütust koroonatõendist ja maskipaanikast. Kogu tripi vältel ei läinud kusagil vaja negatiivse testitulemuse papiirenit peale Tallinna lennujaama. Kohapeal ei koti kedagi su tõend või mask. Ainult allveelaevas paluti maskid ette panna, see oli ka ainus kord. Ühes poes kuulsin täitsa oma kõrvadega kuidas müüja ütles poes turistile, kes just äsja ukse taga oli hoolikalt maski ette seadnud, et meie poes ei pea maski kandma. Kõik elavad, ei sure ära ega nakatu koheselt kui maski pole, nii nagu meil räägitakse. Ivermektiini koroona raviks ei toonudki 😉 Ei uurinud ka, aga pidavat olema apteekides vabamüügis. Türgis on see ka apteekides vabamüügil aga saada ei ole, sest haiglad on koroonaraviks kõik kokku ostnud. Ilmselt ikka toimib ja Helme jutus on iva, tühjalt kohalt haiglad seda kokku ei ostaks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Endla raba
Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.
RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kakerdajas kakerdamas
No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.
Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kämbla looduskaitsealal lund vaatamas
Ajaviiteks tegime väikse tiiru Kämbla metsas. Käisime ruttu veel lund vaatamas ennem kui ära sulab 😉 Sellel aastal seda ikka natuke on üle pika aja. Metsaservas luusis ennastunustavalt rebane ja ajas omi asju meist välja tegemata.
Mis sa ikka muud teed igasugu piirangutega kui luusid metsas. Kuramus nii soe on, et jõgi jäässe jälle ei lähe, vahel tahaks ka mööda jääd käia. Siin Kämbla metsas on hea luusida, see suht metsik ja siinsele matkarajale niisama tilulilutajad ei satu. Hea rahulik kulgeda. Kui Rahulikult käia siis ca 2 tundi läheb Tuhala kraavini ja tagasi. Ja peale matka on mõnus Vikukülas üks tee juua.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viinamuuseum Vihulas
Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.
Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat
Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.
Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.
Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
