-
Alempoisi muinaskihelkond
Ükspäev luusisime Vahastu kandis. Iseenesest on see päris huvitav kohake, siitkaudu kulges muinasaegne suvine maantee Tallinnast läbi Viljandi Riiga. Siinsamas kindlustas Alempoisi muinaskihelkonna põhjapiiri Vahastu linnus. Huvitaval kombel kandis see küla tol ajal Raasiku nime kuni Rootsi ajani välja. Rootsi ajal rajati Raasiku külast veidi eemale Vahastu mõis, mille järgi nimetati hiljem ümber nii Raasiku küla, kirik kui kogudus. Kiriku saamisloo on detailselt kirja pannud Karl Kirschbaum, oma eluloos kirjutab kuidas ta 1864 aastal pani kabelisse üles korjanduse karbi uue kiriku ehituse raha korjamiseks ja teatas, et võtab vastu ka ehitusmaterjali. Materjali võis igaüks tuua ilma käsuta niipalju kui tahtis. 1881 aastal sai kirik katuse alla ja pühitseti 1883 aastal. Siinses kirikus peaks olema kasutuses Jüri kirikust pärit orel. Kirikuaias on ka Vabadussõja mälestussammas mis püstitati sinna 1931 aastal ja lasti õhku 1940. Sammas taasavati 1989.
Omapärane teema on ka Vahastu mõisaga, mis oli arvatavasti Põhja – Eesti üks väiksemaid ja kehvemaid. Seda tõendab see, et mõisniku eluhoone ehk nn härrastemaja oli lihtne puitehitis. Hoone oli ühekorruseline, ainult hoone keskosas oli mingisugune katusekamber, kust pääses sissekäigu kohal asuvale väiksele rõdule. 1790 aastal ehitas parun Gumprecht mõisa juurde vabrikuhooned ja sulatusahju, et hakata soomaagist terast tootma. Aga oodatud terasekoormaid näha ei olnud, kuid parun rikastus silmnähtavalt. Teema lahenes, kui paruni abiline jäi vahele valeraha levitamisega ning mõisast leiti trükipress koos plaatidega valeraha trükkimiseks. Tänapäeval pole siin peale varemete eriti midagi.
Paar huvitavat legendi Vahastu kohta räägivad, et praegune Vahastu küla on nime saanud Kuimetsa-Türi tee serval lebava Vahastu Suurkivi järgi. Teine legend on, et vanasti kuulusid siinsed maad kloostrile. Vahastus peetud palju mesilasi ja siit saanud klooster vaha küünalde valmistamiseks. Sõnast vaha olevatki tekkinud Vahastu nimi. Kohapärimuse lugu räägib, et esimesteks Vahastu asukateks olevat olnud ühe Vene vürsti sõjaväest põgenenud sõjamehed, kes peale pikka metsas ekslemist leidnud siit sobiva elukoha. Seda pärimust püütakse tõestada sellega, et Vahastus olla olnud mitu venepärast perekonnanime ja palju õigeusulisi. Võta sa nüüd kinni mis tõsi mis mitte 😉 Aga igatahes on see kant päris põnev ja tasub luusimist.
-
Valaste läbi aastaaegade
Valaste juga on omaette huvitav nähtus, see võib olla täiesti kuiv või möllata veerohkusega. Kõik oleneb palju kraavidest vett peale tuleb 😉 Umbes 30 meetri kõrgune juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud 😉 😉 Aga talvel kui on olnud natuke külma ja vett ka jagunud siis näeb seal külmataadi imelisi vigureid loodusega. Keila-joa või Jägala ei saa siin oma vaadetega lähedalegi mitte 😀
Suvel on siin samuti ilus aga nagu juba varem öeldud, sõltub siinne vaatemäng kõik sellest palju vett peale tuleb.
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Jaanipäev Naissaarel
Sõbrad kokku ja seekord jaanitulele Naissaarel. Kohale jõudes kolisime kordonisse. Saun küdema ja ise tsillima. Plix niikaua käis kaameraga ümber majade ja pildistas lilli 😀
Luusisime vähe rannas kah, leidsime kinga kujulise kivi 😀 Sai üle kontrollitud ka tuulegeneraator ja radarimast. Turnisime vähe ka vanas piirivalve vaatetornis. Seejärel käisime uurisime kas jaanituld teeme majaka juures või kobime Petka juurde Rähnipessa. Otsustasime siiski majaka juurde jääda, see oli üle õue ja käsitsi pärast kotile minna polnud kaugel 😀 ja saun on ka siinsamas.
Rannas vaated on ikka ülihead….
Päeval sai majaka otsast kontrollitud kas ikka jaanituleks on kõik valmis 😀 Oli küll valmis ja kogunesime vaikselt Kolja juurde teele 😉 Teed tehti ikka traditsiooniliselt samovariga 😀 😀 Lõpuks panime lõkkele kah tule otsa. Maitstud sai kah grillitud lambaliha, kasuka maitset ei olnudki 😀
Pidu läbi ja täiskäik kodu poole
-
Kuidas ma Kiievis käisin
Ükspäev küsiti kas ma Kiievi tahan minna. No mis mul saab selle vastu olla kui trippida saab. Nagu juba traditsiooniks kujunenud euroopa poole minekul tuleb peatus Leedu 19-ndal . Saab selga sirutada, süüa olematu raha eest ja natuke loomi vaadata. Kui kõik need eelpool kirjeldatud protseduurid tehtus läks sõit edasi…
Nagu ikka on Poola meil imedemaa…. Kummalised sildid mis ilmselt neil midagi muud tähendab kui kerakolli 😀 😀 Keset heinamaad olev baar ja pikk sirge tee jne.
Vahepeal ööbisime mingis pansionaadis keset suurt parki. Baaris oli äge topisepaar jänkuonu ja rebaseonu maiustasid kokteiliga.
Kiiev krt igavene pirakas linn… Kobisin kohe vanalinna laiama, see igavesti kõrge mäta otsas ja vaade sealt päris hea. Jõel terve joru igasugu laevukesi, mis tegelikult on restoranid. Dnepri jõe kaldal oleva kraana otsast sai kummiga alla karata. Kusjuures selle atraktsiooni juures oli alati järts niipalju kui ma sealt mööda käisin. Sild üle jõe oli nii pirakas, et suured laevad panid alt läbi viuh ja viuh. Mis eriti äge laevad uhasid edasitagasi nagu meil autod Tartu maanteel ja metroorong paneb ka üle silla. Teisel pool ongi peatused maa peal aga Petshershkaja lavra poolel paneb sillalt viuh otse maa sisse 😀 😀 Kalamehed istusid sillal püüdsid kala selle liikluse vahel. Vot ei saa aru mis moel nad tundsid näkkamist 😀 😀 Korki peab ilmselt binokliga vaatama 😀
Aprilli kohta oli jube soe ja kõik õitses. Vanalinnas on päris vägev kirikukompleks suure kiviaia sees Petsherskaja lavra . See on nagu täiesti omaette linn linnas. Seal pidavat olema ka munkade poolt uuristatud käigud aga seal ma ei käinud. Vaade oli muljetavaldav, kirikutes sees pilti teha ei saanud, vanamutid lendasid kohe peale kui fotokat nägid 😀 Isegi tuvila oli kirikute juures olemas. Huvitav milleks?? Vanasti oli kas kirjatuvi või söök. Tänapäeval ilmselt tilulilu või söök. Päevitajaid nägi igal murumättal. Pauka oli ka pesakonna tuulduma toonud. Kellegi 5 jalaga hobune näksis kah rohtu 😀 😀
Sama mätta otsas kus on kirikukompleks on veidi edasi igavene suur 2 MS memoriaal ja muuseum. Rodina mat paistab üle linna. Luusisin ja uudistasin õhtuni seal. Muuseumi sisse ei hakanud minema. Jätsin selle järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval külastasin muuseumi. See oli päris huvitava ülesehitusega, saalides liikusid ühest ajastust teise. Igas saalis oli oma ajastu täpselt kronoloogilises järjekorras. Muuseumis eksponaate kõvasti. Ka koonduslaagrite teema oli täiesti eraldi saalina.
Päris karm oli see koonduslaagrite teema. Tegin paar pilti kah toodangust aga siia kõiki ei pane. Siin pildil on näha inimnahast sõrmikud.. Oli veel inimrasvast seep ilusti pakendatud ja kiri kah peal millest tehtud, kellakottidest tubakakotid jne jne. Üks saal sisaldas ainult rindelt tulnud teateid surma saamise või teadmata kadumise kohta, terved seinad olid neid täis. ilmselt oli neid seal tuhandeid.
Pealemuuseumi külastust kolistasin mööda linna, poes oli isegi kohalike toodete kõrval Rakvere viinerid saadaval. Kuskil nurga taga oli Olympic casino kah 😀 😀 Ja maailm on ikka imepisike, tiksusin vaikselt üle silla ja vaatasin kuidas kalamehed kala püüavad. Üks vend vaatas otsa ja küsis puhtas eesti keeles… sa küll kohalik pole 😀 sul eestlase nägu 😀 Rääkisime tubli tunni temaga seal juttu, proovisin isegi kala püüda tema õngega. Tuli välja, et kalapüük käib tundega 😀 korki polegi nagu talvel sikutiga jääaugust. Aga krt üles andis ikka kerida, üle 50 meetri pidavat olema kõrgust sillal. Vana oli pärit Keilast ja õde pidavat praegugi seal elama 😀 Nii, et tegelikult on Kiievis vaadata sitaks.
-
Keila-joal luusimas
Ilusal suvepäeval otsustasin vähe luusida Keila-Joal. Juga vaadatud küll ja küll, seekord otsustasin mööda jõge allavoolu kuni mereni minna ja vaadata mis teele jääb. Paar klõpsu joast ja siis mõisa tagant otse parki ja sealt piki jõekaldal olevat teerada mereni.
Park oli silmini täis kõikvõimalikke õitsvaid puid, põõsaid ja lilli. Pargi lõpus päris huvitav luite laadne nõlv metsas. Sellest andis ikka üle turnida.
Teisel pool seda metsastunud luidet oligi juba jõesuue. Keegi oli kaldale pooliku paadi püsti ajanud. Siinsamas kaldapealsel oli luik pesa teinud ja oli päris julge, inimest väga ei kartnud. Lasin ruttu jalga, et luiks saaks pesal omi toimetusi edasi teha. Keset jõge kivi otsa oli kajakas omale pesakoha leidnud.