-
Lääne – Eesti trip
Alalõpmata saab käidud ida pool, seekord oli plaan külastada lääne poolset eestit. Pesakond peale ja kütsime kõigepealt Padisele. Kloostri varemed on päris põnevad uudistamiseks ja siin on vändatud nii mõnegi kultusfilmi episoode. Klooster ehitati 1250 aasta paiku. 1622 aastal sai Rootsi kunnilt kingitusena kloostri endale Riia bürgermeister Thomas von Ramm kes üle 100 aasta kasutas kloostrit eluruumidena. Pärast põlengut 1766. a ei olnud need enam elamiseks sobilikud ja omanikud rajasid kloostrist ida poole Padise mõisa uue peahoone. Von Rammide aadlisuguvõsa valduses oli Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Täna on mõis taas Rammide perekonna omanduses. Klooster ise on valla omanduses. Kloostri saalis on väga hea akustika ja seal tehakse aegajalt põnevaid üritusi.
Padiselt edasi kimasime Spithami, seal sai turnida vaatetorni ja nautida vaadet ümbrusele. Sealt edasi viis tee meid Rooslepa kabeli juurde. Kabel rajati algselt 17 sajandil puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Pärast II MS kabel lagunes, kuid nüüdseks on täielikult taastatud ja taaspühitseti lõikuskuul 2007. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti.
Kabelis sees sissekäigu juures olev kivi ootas kümme aastat, et naasta oma esialgsesse kohta. Erilisuse annab kivile praeguse Rootsi kuninga vanaisa autogramm aastast 1932. Luusisime vähe ringi ka surnuaial ja kimasime edasi.Järgmine sihtkoht oli Noarootsi, kimasime kohe sadamasse ja nautisime vaadet Haapsalule. Edasi luusisime vähe tuletõrje voolikukuuris. Edasi tudeerisime Noarootsi kirikut ja surnuaeda. Kirik oli olemas arvatavasti juba 13.–14. sajandil, kuid esimesi kirikuõpetajaid ja kiriklikku tegevust Noarootsis on kirjasõnas mainitud 16. sajandil, mil Noarootsi kihelkonna keskusena on nimetatud Noarootsi Püha Katariina kirikut. Kirik sai kõvasti kannatada Liivi sõjas ning taastati 17. sajandil ja sellest ajast pärineb ka kirikutorn. 18. sajandil ehitati erandliku lisandina tornijalami juurde matusekabel. Kiriku lähedal on ka pastoraadi hoone, seal on turismiinfo punkt ja väikestviisi muuseum, kusjuures päris asjalik. Väidetavalt olla kirikuaruande järgi see 1635 aastal ehitatud hoone on üks vanemaid säilinud puitehitisi Läänemaal.
Noarootsist kimasime Haapsallu. Turnisime vähe linnuses ja luusisime promenaadil. Vaatasime üle ka kohaliku karu, täitsa alles oli teine. Uurisime ka vist Eesti ainukest tänavat mis otsaga meres lõpeb, jäätee olemasolul saab sealt otse Noarootsi. Kuna kell oli juba sada saamas siis võtsime suuna kodupoole.
Koduteel põikasime korra veel sisse Ellamaa elektrijaama juurde. Seisis teine selline mahajäetud ja trööstitu. Tänapäeval seal muidugi lõpuks midagi asjalikku tehtud. MOMU täitsa toimib. Soovitan vaatamas käia, ilus hoone on 😉
-
Nõmmeveski – Ilumäe – Hara
Ilus ilm tuli kohe viuh ära kasutada. Hüppasime sõpradega autosse ja väike Lahemaa tiir sai alguse. Ikka need natuke müstilised ja põnevad kohad tuleb aegajalt üle vaadata. Kõigepealt ikka Nõmmeveski oma joastiku ja rohelusega. Turnisime vähe ka mööda kunagise elektrijaama kanalit. Isegi üks vahva ussike venitas ennast mööda laudteed kuhugipoole omi ussiasju ajama.
Nõmmeveskilt kimasime Ilumäele. Tegime väikse peatuse ka talupoegade poolt armastatud sõjaväelase ja riigitegelase ning mõisniku Carl Magnus von der Pahleni auks püstitatud monumendi juures. Paar klõpsu ja edasi kabeli juurde. Väike tiir ümber kabeli, mõni pilt mälestuseks surnuaiast ja ka kabeli vitraažidest. Iga endast lugupidav eestlane võiks siin ära käia ja vaadata oma silmaga talupoegade vappe, muidu halatakse siin ainult mingist 700 aastasest orjaajast 😀 😀
Edasi plaanisime minna Hara allveelaevade demagneetimise sadamat vaatama. Kurja saime natuke sõidetud kui ilus kull ennast eksponeeris oksal aga nagu ikka kas sul pole fotokat käepärast vai on muu häda 😀 😀 Sai kiiruga läbi esiklaasi ühe suht uduse klõpsu teha, enne kui minema lendas.
Haras sai paar päris head pilti, ilm soosis. Huvitav oleks tead mitu allveelaeva siit läbi reaalselt käis aga ilmselt ikka käis. Väidetavalt selliseid sadamaid ainult paar tükki olemas. Paar pilti ka Hara saarest kuhu meie jalg veel siis astunud ei olnud. Korduvalt seda plaaninud aga ei ole pihta saanud. Idee poolest peaks sinna mõõna ajal saama minna kivide vahelt või siis talvel üle jää. Aga ükspäev me seal ikka ära käime. Paistab selline salapärane koht olema.
-
Keraamika põletus väliahjus
Ükspäev sai tehtud väike rakukeraamika põletus Kunstikrati Suvekooli väliahjus. Panime ahju staffi täis ja tuld. Ziilu oli katlakütjaks 😀 😀 ei tea millega küttis…. Suitsu järgi tundus, et vanad kummikud 😀 aga tegelikult oli vist kivisüsi. Lõpuks sai ikka tulelondi korstnast välja 😉
Sai köetud ikka õige mitu tundi, enne kui koogid valmis said. Lõpuks võtsime vidinad välja ja pesime puhtaks. Öösel tulemust vaadata ei julgenud 😉 Läksime hoopis sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval katsetasime algul natuke muud tehnikat, pritsisime ajaviiteks uued nõud üle ja siis läksime vaatasime päevavalges eelmise päeva saavutusi. Päris kobedaid asju tuli ahjust 😉 Tiksusime veel natuke ja sättisime ära kodupoole.
Koduteel nägime hullult suurt sookureparve põllul. Paar klõpsu ja edasi. Tegime väikse kõrvalpõike veel Ilumäe kabelisse ja uudistasime kabelit seest ja väljast. Väga äge kohake on see kabel. Kalmistu taga on korralik välikemps, isegi vaip on maas 😉
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.4
Hommikul oli väljasõit varakult ja programm hullult tihe. Hakkasime liikuma Viiburi poole. Teel tuli õige mitu kultuuripeatust 😉 Esimene neist oli Levašovo. See on väga karm ja sünge koht….
Levašovos oli NKVD salajane matmispaik, kuhu maeti salaja umbes 50 000 sõjaeelsetel aastatel maha lastud inimest, nende seas üle 4000 eestlase. Kõrge planguga piiratud maalahmaka jube saladus sai avalikuks alles 1989 aastal.
See on selline koht mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Mina arvan, et iga eestlane kes käib Peterburis võiks käia ka siin… vaadata oma silmaga..
