-
Taagepera loss ja võlupark
Sai üle vaadatud see viimasel ajal kõvasti kuulsust kogunud Taagepera loss ja mingi imeline võlupark millest kõik räägivad. Muidugi sissepääs territooriumile üsna krõbeda hinnaga. Väravast sisenedes oli hetkeks mulje, et ohoo mis ägedad elektritõllad aga sellega ka emotsioon piirdus. Võlupark nimega “Alice peeglitagusel maal”. See ei ole lihtsalt jalutuskäik looduses – see on maagiline rännak, mis viib külastaja läbi fantaasiamaailma, kus kõik tundub võimalik ja argipäev kaob hetkega unustusse. Tegelikult on see vaid ilus illusioon, nii nagu poliitikute lubadusedki…
Aga tegelikult mida kaugemale jalutada mööda parki seda rohkem plastmassi näed. Jah mõned pärislilledega peenrad on ikka ka, aga kõik ülejäänu installatsioon on täis kräpp. Kõik loomade-lindude kujukesed, puud ja põõsad ning valdav osa lilli on plast “Made in China” 😀 😀 ja see s… jõuab ühel hetkel prügimäele. Samapalju mõtetut plasti nägi Leedu Babüloni aedades, aga seal vähemalt puud, põõsad ja lilled päris. Isegi Poola kalmistud mis on teada tundud plastilembesed paigad kahvatuvad siinse plastihulga kõrval 😉
Maitse asi muidugi aga mulle jättis eriti rõveda mulje suur mägi pargis, mis üleni kaetud plastlilledega. Nii soliidne loss oleks nüüd võinud vähemalt selle mätta päris lilledega katta, oleks kordi efektsem. Aga noh eks see plastmass olegi tänapäeva uus reaalsus, riided on juba ammu kas plastmassist või naftast
Peale väljas saadud negatiivset emotsiooni vaatasime lossi seestpoolt ka. Kui viimati siin käisime hulkumas siis nägi torn seestpoolt üsna trööstitu välja. Aga nüüd nägi see ikka kordi parem välja. Ilusaid maalinguid nägi igal korrusel. Muideks vaated tornist ümbrusele olid seekord koledamad 😉 Planeering muidu ilus, aga see plast-plast-plast. Räägitakse, et ilu pidavat olema alati vaataja silmades 😀 Ma ei te äkki mul kuidagi kehvad silmad, ühega nagu midagi nägi aga teist midagi varjutas 😀 😀
Vaatasime üle ka kohaliku lossiresto. Pole midagi öelda, ilus ja puhas. Ega toidu ja teenindusegi kohapealt midagi kobiseda pole, teenindus tasemel ja toit maitsev. Sealkandis luusides ilmselt paremat söögikohta ei leia. Hamburgerit ja friikaid müüvaid kohti ei pea ma söögikohtadeks need rohkem sellised hädaabi kohad, kui päris toitu ei leia. Siin on muidugi mingi SPA laadne toode ka olemas aga see jäi üle vaatamata.
Vaatasime selle iluduse ja koleduse üle pilvepiirilt. Kui ei teaks, et see “ilu” on kõik plastmass, siis oleks päris tšill värk. Kokkuvõtvalt sellest võlupargist 0 emotsiooni ja teist korda sellist pappi plasti vahtimise eest kohe kindlasti välja ei käiks, aga loss ise super.
Väike droonivideo kogu värgist sai ka tehtud
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Väike video ka
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
-
Läti – Leedu trip. Memoriaal ja Babüloni aiad
Mõtlesime, et kimame Trakaist ühe jutiga ööbimiskohta aga kus sa siis saad kui näed tee ääres mõõka püsti 😀 😀 Loomulikult vaja vaatama minna mis värk on. Tuli välja, et Kryžkalnis on ühe mäe otsa ehitatud Leedu partisanide memoriaal koos kabeliga. See memoriaal on vägagi värske, avati alles 20.09. 2020. Mälestusmärgi idee on mälestada kõiki 20 000 Leedu partisani kes ohverdasid oma elu isamaa vabaduse eest ebavõrdses sõjajärgses võitluses nõukogude sissetungijate vastu. Päris huvitav teema, polegi rohkem kohanud selliseid mastaapseid memoriaale meie mõistes metsavendadele. Kabelis saab mälestada lahkunuid ja soovi korral isegi kella helistada. Kui memoriaal uuritud kimasime edasi Klaipeda poole, seal kuskil leidsime suva majutuskoha kus planeerisime ööbida.
Aga noh kuda sa ikka otse magama kimad kui tee ääres järjekordne vaatamisväärsuse silt. Vėžaičiais tee ääres hakkas silma väike palvekoda. Huvitav, et siin on juba natuke Poola sugemeid, sellised suured palvelad seal tava teema, Leedus ikka enamjaolt kõikvõimalike nikerdustega ristid. Siinsamas pargis on ka kohalik mõis. Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1567. Toona kuulus see Volmerite suguvõsale, kelle valdusse jäi see kuni XX sajandi keskpaigani. Tänapäeval kuulub mõisakompleksi tall, laut, ait, valvurimaja ja jäägrimaja. Peamaja pole säilinud. See pildil olev edev majake ei ole mõisa peahoona vaid hoopis tall 😉 Praegu asub siin kohalik kultuurimaja. Kahjuks aeg nii hiline, et sisse ei saanud. Nüüd oli küll kõik tänaseks, kohalikust Rimist läbi ja hotelli kotile. Rimi siin täitsa Eesti kaupa paksult täis, kui poleks Leedu keelseid silte siis arvaks, et Pärnamäe Rimi 😀 😀
Lõpuks majutuskohas, selleks oli hotell Zupe. Päris kobe ja vaikne kohake kuskil Radailiai eramajade rajoonis mitte kaugel Klaipedast. Toad täiesti ok ja söögi tegemiseks päris arvestatav köök. Siinsamas kõrval on ka dinopark, see pidavat olema Baltimaade suurim dinosauruste park. Dinosaurused pidavat siin olema elussuuruses, aga kes krt neid elusalt näinud on 😀 Pargis on lubatud ka lemmikloomad mis pole suuremad dinosaurustest 😉 Ja seal ei ole mitte ainult dinopark vaid ka tagurpidi maja, SPA, majutus jne. Ühesõnaga täislaks kogu perele.
Hommikul kui pestud kustud kammitud kimasime vaatama Babüloni aeda. See on Midagi sellist nagu Belgias Mini Euroopa. Vahe selles, et Belgias on Euroopa riikide vaatamisväärsused aga siin on üleilmsed vaatamisväärsused. Praegu muidugi Venemaa verekirikut ei näe, seoses sõjaga on see sisse pakitud 😉 Igatahes päris äge kohake ja kindlasti soovitan seda vaatamas käia, ainult pilet siia on päris kirves. Meie trip jäi siia kahjuks suht üürikeseks, räme sadu oli siin korralikult ujutanud.
-
Läti – Leedu trip. Inglite mägi, Trakai
Hommikul väike söök ja tuld. Huvitav, et siin spa hotellis Alicante ei ole spa majutuse hinnas vaid eraldi raha eest. Ja teine huvitav asi on, et hommikusöök on hommikul tellitav menüüst komplektina, miski 4 erinevat varianti on saadaval. Täna plaanis Trakai, rohkem ilmselt ei jõua ilm sitt.
Trakai poole kimades oli tee ääres silt Inglite mägi, loomulikult oli vaja vaatama minna mis värk on. Tuleb välja, et Inglite mägi on loodud 2009 aastal Leedu 1000 aastapäeva ja Trakai Püha Neitsi Maarja ilmumise 600 aastapäeva auks. See mägi on midagi Šiauliai läheduses oleva ristimäe ja meil Hiiumaal oleva sarnast. Sinna võib igaüks oma risti viia, aga siia ingli tuua. Iseenesest põnev kohake mida tasub külastada.
Parkisime linnapiiril olevasse tasuta parklasse, siit edasi hakkas tasuline parkimisala. Aga õnneks on Trakai pisike ja siitsamast algab järveäärne promenaad mida mööda saab ca 5 minutiga lossini jalutada. Pole siin rohkem kui 10 aastat käinud, kohe näeme mis arengud on vahepeal toimunud 😉 Igatahes üks asi juba on, korralik tasuta avalik kemps. Kuna täna vihmane siis on praktiliselt kõik nänniputkad kinni ja promenaadil tühjus. Lossi juures tegime väikse tiiru ümber lossi ja siis läksime lossi tudeerima. Linnust hakati ehitama Leedu suurvürsti käsul 14 sajandil. 15 sajandi algul sai linnus valmis ja oli väidetavalt kõige kaitstum linnus Euroopas. Pärast Grünwaldi lahingut kaotas linnus oma tähtsuse kuna kõige suurem vaenlane Saksa ordu näol oli puruks löödud. Sõjas moskoviitidega 1654-1657 linnus purustati. Linnust üritati taastada 1905 aastal Vene keisririigi poolt aga edutult. Korralik restaureerimine algas siin siiski alles 1951 ja aastast 1962 asub siin Trakai ajaloomuuseum. Tänapäeval on linnus rahvuslike ürituste, festivalide ja kontsertide toimumispaik.
Lipsasime viuh lossi. Siin tehti ettevalmistusi mingiks ürituseks ja igalepoole ei lastud, seega piirdusime sellega kuhu sai. Kusjuures ei olnud siin 10 aasta jooksul praktiliselt midagi muutunud, ikka samad eksponaadid ja muu mudru. Ainult Putin oli miskipärast kaevu aga mitte kongi vangi pandud 😀 😀 Samas on sellistes kohtades tavaline, et ekspositsioonid on aastaid ühesugused. Kuigi selle aja peale oleks võinud olla rahvale vaatamiseks taastatud veel ühtteist, seal ju selliseid kohti küllaga. Peale linnusetuuri tegime laevaga väikse kruiisitiiru järvel.
Muidugi ei ole siin linnus ainult saarel vaid maa peal on teine veel, sellest muidugi eriti midagi säilinud ei ole. Aga samas käib siin usin renoveerimistöö, ehk mõne aasta pärast on siin mida vaadata. Tegime ühe kiire söögi esimeses ettejuhtuvas kohvikus. Kohvik ise mõnus ja toit hea aga hinnad on ikka korralikult üle pingutatud. Kui kõhud täis kimasime edasi ööbimiskoha poole.
-
Aluoja joastik
Möödaminnes põikasime sisse Aluoja joastiku juurde, polegi siin ammu käinud 😉 Iseenesest on see üks päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia, eriti suurvee ajal. Lonkisime kogu joastiku läbi, tegime paar pilti ja kimasime edasi Toila oru parki.
Toila oru park on suvel ilus ja siin tasub kindlasti käia. Purskkaevud ja roosid on imeilusad. Ja kuidagi tahaks siia mäe sisse ka saada, uksed ju paistavad nõlvas. Huvitav mis seal on?
Kõike ei jõua läbi kolada. Siin on nii rauarikka veega allikas, huvitav, kas rauamaaki ka leidub 😉 Ükspäev tuleb vist Toila spa pakett võtta, siis jõuab kõik nurgatagused läbi kolada.
-
Setumaa trip. Taevaskoda – Lüübnitsa – Mikitamäe
Sai kogukonnaga tehtud järjekordne põnev tripp Setumaale. Mis siis, et alles hiljuti sai sealkandis omalkäel asjatatud. Giididega tuurid on alati ägedad ja saab teada palju põnevat mida varem ei teadnud. Seekord alustasime Taevaskojast. Viimati sai siin käidud ikka aastaid tagasi aga siiani on meeles. Mõtlete mis seal ikka erilist on aga kui sa saad Taevaskojast 2 tunni jooksul nii suvised kui talvised pildid siis jääb meelde küll 😉 Vahepeal on siin üles pandud korralikud infotahvlid ja õnneks ei ole veel “looduskaitsjate” mahitusel lammutatud Saesaare tamm. Lonkisime giidi saatel suurde Taevaskotta välja ja kuulasime põnevaid lugusid kohalikest legendidest. Rootsi kunni sinna peidetud varandus pidavat olema siiani leidmata 😉 Sai veidi uudistatud kohalikku ilu ka pilvepiirilt, vaated on muidugi muljeltavaldavad. Käisime läbi ka emalätte juurest ja maitsesime head külma allikavett. Huvitav, et maausulised on siin usinasti puid ehtinud
Taevaskojast edasi kimasime Lüübnitsasse, sibulatrip on veel muidugi vara aga siin on niisama ka põnev. Saab vaatetornist Venemaad piiluda ja niisama tsillida. Vaatasime üle ka mõned sibulapeenrad, siin on need hoopis erinevad Mustvee kandi omadest. Kui seal on kõrged ja laiad siis siin on nagu tavalised kartulivaod.
Järgmine peatus oli Mikitamäel, see on omamoodi eriline küla selle poolest, et kui Setumaal on tavaliselt 1 tsässon külas siis siin on neid kaks kõrvuti. Siin on ka Inara vanavalgõ kohvitarõ. Sellest viimasel ajal korduvalt mööda sõitnud kuid sisse astuda pole olnud mahti. Seekord oli meil siin lõunasöök planeeritud. Kohvitarõ sisustus nägi välja väga stiilne ja äge. Söögi osas arvasin, et söök nagu söök ikka aga tegelikkuses sai siin kogeda tõelist toiduelamust. Eelroaks saime maitsta Inara poolt tehtud sõira. Sõira olen ikka siinseal maitsnud ja eksämm üritab ka seda teha, no ei ole see toit mis mulle maitseks. Aga peale siinse sõira maitsmist pean sõnu sööma.
No ei nii maitsvat kusagilt saanud, seda võibki sööma jääda. Tahtsin isegi koju kaasa osta aga kahjuks oli see laar otsas ja uut veel polnud. Pearoaks olid käsitööpelmeenid. Iseenesest mulle pelmeenid maitsevad ja olen proovinud kõikvõimalikke nii poe kui käsitööpelmeene. Käsitööpelmeene tehakse paljudes kohtades aga need suudetakse tavaliselt ära rikkuda üleliigse maitseaine kogusega. Aga vot siinsed olid nii head, et köögis pidid meile korduvaid lisaportse tegema 😀 😀 😀 Magustoiduks olevad ahjus küpsetatud pannkoogid õunamoosiga olid nagu kirss tordil. Kokkuvõtteks ütleks, et pole varem veel sattunud sellisesse kohta kus kõik proovitud toidud on ülimaitsvad. See on koht mida kindlasti soovitan külastada. Meil muidugi vedas, Inara mängis söögi kõrvale pilli ka 😉
Kui kõhud täis kimasime Värska sanatooriumi, siin oli meil väike spa külastus ja majutus. Siin saab laevasõitu ka teha aga seekord ei klappinud meil ajad. Järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Matkarajale tegime tiiru peale, seal on päris põneva kontekstiga infotahvlid. Väga hästi on seletatud kuidas kohalik muda omale raviomadused sai 😉
-
Kernu mõisa kellerspa.
Nii nagu ühes varasemas postituses mainisin, et kohekohe valmib Kernu mõisas baltisaksa sugemetega kellerspa. Muidugi tänaseks on see juba ammu valmis ja nüüdseks ka minu poolt ära proovitud. Ütleks, et väga mõnus privaatne kohake. Rahvast praktiliselt meie külaskäigu ajal ei olnud, saab rahulikult mõnuleda. Pole nii nagu suurtes spa värkides, et ootad sauna või mullvanni järjekorras tropid kõrvas vaigistamaks tittede kisa 😉 Mõisa keldri ajaloolised võlvlaed peidavad enda all 90C soome sauna, 45C aurusauna, soolakambrit ja kahte massaažifunktsioonidega eri suurusega basseini. Ja siin on ka 70C saun vaid naistele 😉
Peale spa mõnude nautimist kulus ära üks kohv ja magustoit. Menüü on siin iseenesest põnev ja toidud head. Igatahes spa tasub kindlasti käimist.
