-
Egiptus. Sharm el Sheikh, parasailing ja klaaspõhjaga laev
Lumerookimisest sai kopp ette ja otsustasin sooja minna. Seekord valisin juba käidud maa, kuna eelmine kord jäi seal piirangute tõttu ühtteist tegemata. Egas midagi katsetame reisimiseks peale Tui ja Novatoursi midagi uut, selle viimase kaudu asjaajamine Dominikaani reisiks oli alla igasugust arvestust. Lisaks oli kohapeal reisiesindajana oli tööle võetud miski suva kasahhi tibi kes ei jaganud asjadest ööd ega mütsi, aga see selleks. Seekord katsetasin Joinup teenuseid. Asjaajamine kordades lihtsam kui näiteks Novatoursi bürokraatia. Niisiis uus Egiptuse tuur Sharmi, vanast möödas 2 aastat, vaatame mis muutunud on. Etteruttavalt ütlen, et see öine 2.50 väljalend on küll surm aga aja mõttes võidad terve päeva kohapeal. Samuti hiline tagasitulek on ühe kohapealse päeva võit. Kohapeal läks lennujaamas üsna kiirelt ja varsti bussiga hotelli poole minek. Bussis jagati infolehed kõikvõimalike reisiesindajate ja saatkonna kontaktidega. Reisiesindajalt said kohe osta 12$ eest juba aktiivse kohaliku netikaardi 30GB andmemahuga. Etisat kaart toimis kohe ilma mingisuguse regamiseta, pistad telefoni ja voilaa nett olemas. Siin ütlen samuti etteruttavalt, et nett toimis tõrgeteta ja praktiliselt igal pool. Eelmine kord said kaardi osta ainult passi alusel ja sellest hoolimata jukerdas nett alalõpmata.
Hotelliks valisin juba tuttava Il Mercato, vaikne hotell strateegiliselt heas kohas. Kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Infolehel oli küll kirjas, et enne kella 14 tuppa ei saa aga me saime tuppa juba enne 12. Umbes tunnike ootasime ainult, selle aja jooksul tegime kiire tuuri hotellis ja sebisime juba hotellist kiirelt parasailingu ja klaaspõhjaga laeva tripi. Nüüd on neid trippe mis ennem said üle õue tänavalt osta võimalik saada otse hotellist. Hind on küll nõksa kallim kui tänaval aga kaubelda saab sobilikuks 😉 Parasailing ja klaaspõhjaga laev 4 inimesele 90$. Lõpuks anti tubade kaardid kätte, viskasime asjad tuppa ja sööma. Toas jäi kohe laual silma miski paks nahkmapp, kiikasis sisse ja mida näen…. telekapult krt 😀 😀 😀 Söögi osas pole midagi muutunud, menüü sama mis ennem ja kuum vesi ja piim termoses 😉
Kui kõhud täis siis viuh parasailingule. Hotellist bussiga randa ja sealt kaatriga merele. Parasailing toimub avamerel, seal oli parajalt tuuline aga ega see ei seganud üritust. Vahepeal toodi teise kaatriga rahvast peale ja osa viidi maha. Lõpuks meil parasailing tehtud ja teise kaatriga tagasi, laine oli päris korralik ja käis üle parda, poolel teel kooles kaater ära ja teine kutsuti järgi. See viis meid otse klaaspõhjaga laevale. Võrreldes eelmise korraga tundus mulle, et kalu on kõvasti vähem ja korallid suht surnud. Aga ega pole midagi imestada ka kui kaatrid koguaeg seal kärutavad. Kes tahab elusaid koralle näha siis tuleb Dahabi snorgeldama minna, seal kaatritega ei uhata korallide kohal.
Peale üritusi ootasime hotellis ära infotunni. Huvitav, et reisiesindajal olid täitsa Eesti keelsed brošüürid olemas. Hinnad muidugi veidi kallimad kui tänaval aga mitte 3x kallimad. Aga samas oli mõni pakkumine 2 või enama inimese tripi puhul sama mis tänaval. Teistel reisifirmadel pole sellist varianti täheldanud. Nagu mul juba kombeks siis võtan midagi prooviks reisiesindajalt. Seekord võtsin õhtuse linnaekskursiooni 10$ per nägu. Päevane oli näiteks tasuta. Peale õhtusööki käisime nurgataguses Mango marketis luusimas. See on suht mõistlike fix hindadega pood kus müüakse praktiliselt kõike.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ära jäta linnukesi nälga.
Nagu alati tuli tali ootamatult 😉 ja ega lundki vähe pole, see teeb linnukeste elu keeruliseks. Paksu lume ja külmaga on loodusest toidu leidmine raskem ja samas vajavad külma ilmaga linnud rohkem energiat, et säilitada kehatemperatuuri ja ellu jääda. Seetõttu on lindude toitmine talvel oluline. Samuti on olulised kohad kuhu saab pakase eest varju minna, selleks sobivad ideaalselt pesakastid. Eelmisel talvel sai usinasti katsetatud söögimaja-pesakasti. Katsetused osutusid vägagi edukaks nii söögimaja kui ka pesakastina.
Söögimaja või pesakasti paigaldamine on mitmes mõttes oluline tegevus. See on põnev ja kaasahaarav tegevus nii suurtele kui väikestele pereliikmetele. Samuti on see väga olulise õpetliku väärtusega, eriti lastele. Söögimajade ja pesakastide paigaldus loob lindudele hädavajalikke söögi, varjumise ja elukohti. Lisaks on kogu perega väga põnev jälgidas linnukeste toimetamist ja osaleda aktiivselt aialindude loendusel.
Kellel tärkas huvi linnukeste abistamiseks, siis meie poest saab nii valmis pesakaste ja söögimaju kui ka ise meisterdamise komplekte. Meisterdamise komplekt on sobilik nii kingituseks kui ka lastega ühise kvaliteetaja veetmiseks meisterdades. Samas on soovi korral võimalik meilt tellida ühine meisterdamine väiksemale seltskonnale. Ära jäta linnukesi nälga ja peavarjuta.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeerium Palivere kandis
Sai üle hulga aja üks Seiklusministeeriumi seiklus läbi tehtud. Nagu juba varasemalt maininud olen siis ajaviiteks on need üritused vägagi ok. Aja seltskond kokku, lae alla äpp, maksa osalustasu ja anna tuld. Uskuge mind, päris põnevaid kohti näeb. Seekord oli üritus Palivere kandis. Lisaks kõigele muule sai üle vaadatud vana Palivere raudteejaam kus tänapäeval asub muidugi päeva- ja noortekeskus. Siis vaatasime üle kui vana võib olla Palivere künnapuu. Teda mainitakse hiiepuuna juba 17 sajandi Lääne – Nigula kirikuraamatus. Siitsamast maa seest on leitud vanu münte, millest vanim on 16 sajandi keskpaigast. Palivere puu on ilmselt Eesti vanim künnapuu, selle vanuseks hinnatakse vähemalt 500 aastat. Siinsamas vaatasime üle veel Palivere mõisa ja viinaköögi. Varaseimad teated Palivere mõisast pärinevad 1493 aastast. Esimene kivist peahoone püstitati 1845 aastal ja oli algselt ühekorruseline, kahekorruseline oli vaid ta keskosa. Mõis on olnud aegade jooksul olnud nii von Bergide, von Luederite, Pilar von Pilchaude omanduses. 1909 aastal omandas mõisa Woldemar von Hunnius, kelle kätte see jäi kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Alates 1923 tegutses siin lastekodu ja vajadusi arvestades ehitati 1930 aastatel mõis täies ulatuses kahekordseks. 1960 aastal reorganiseeriti lastekodu eriinternaatkooliks. 1994 aastast asus mõisahoones Palivere Laste- ja Noortekodu, siinsamas ruumides tegutses ka hostel ühes seminari- ja peoruumidega. 2012 aasta kevadel lõpetati siin mõisas igasugune tegevus, lapsed koliti ringi Haapsalu hoolekandekeskuse peremajadesse ja mõis läks Riigi Kinnisvara ASi omandisse. 1926 aastal ehitatud ja hiljem renoveeritud mõisa viinakööki jäi tegutsema Vidruka Kool, kuid seegi lõpetas oma tegevuse 2013 aastal. Praegu on mõlemad hooned kahjuks tühjad ja lagunevad tasapisi. Muidugi see viinaköök näeb väga edev välja. Kui sealt küljest need hilisemad ehitised ära lammutada saaks vinksvonks elamise 😉
Möödaminnes vaatasin ajendatuna professionaalsest kretinismist üle ka Koela kalmistu. See on selline pisikene ja üsnagi mahajäetud kalmistu keset küla. Siinsamas läheduses vaatasime üle ka Vabadussõja ausamba ja kohaliku Lääne – Nigula kiriku. Kivikirik pandi siia püsti tõenäoliselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Alates 18 sajandist on kirikut tavatult palju ümber ehitatud. 1760 saab kirik torni. 1809 hävib kirik tulekahjus, taastamine kestis aastani 1824. 1872 aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882 aastaks valmis kullatud ristiga tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit. Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku praegune sisustus pärineb 19 sajandist. Õpetaja lahkel loal sai kiirelt turnitud torni ja kellad üle vaadatud 😉
Edasi kimasime Linnamäele, seal saime teada, et keegi on alajaama seinalt aastaarvu tahvli “rotti” pannud 😀 😀 Linnamäe trafo – alajaam on üks vanemaid Eestis. Ehitati see 1927 aastal seoses Eesti esimese kõrgepingeliini Ellamaa – Haapsalu rajamisega. Omapäraselt arhailise ilmega maakivist hoonel on plekist sadulkatus ning algsena säilinud isolaatorite konsool ja aken. Siinsamas turuplatsil vaatasime üle ka vana nõukaaegse järelveetava teehöövli. Olen sellist isegi omalajal töös näinud 😉 Siit edasi kimasime Sutlepa poole, seal vaatasime üle vana tuuliku ja rookatusega bussijaama. Kahjuks on tuulik juba lagunema hakanud, ehk tehakse veel kunagi korda.
Noarootsi poole kimades tegime põgusa peatuse Kudani kontrollposti juures, see asub Noarootsi poolsaarel kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemat poolsaarele viivat teed. Kahekorruseline hoone ehitati 1980 aastate alguses ja selle juures oli ka suletav tõkkepuu. Kontrollpost ei olnud alaliselt mehitatud, kontroll toimus vastavalt vajadusele. Legendi kohaselt nõudis president Lennart Meri pärast Nõukogude piirivalvurite lahkumist selle lammutamist. Samas soovisid kohalikud selle ajaloomärgina säilitada ja nii see seal veel püsti ongi. Noarootsis külastasime veel Österby pritsikuuri, see ehitati 1930 aastal. Tol ajal oli see koht tihedalt seotud kohaliku kogukonna eluga. Aja jooksul aga hoone lagunes. Pritsikuur taastati 1998 aastal. Tänapäeval peetakse seda pigem maamärgiks ja puitarhitektuuri mälestusmärgiks. Hetkel näitab pritsikuur jälle lagunemise märke, torni klaasid on katki ja sademed sajavad sisse. Selliseid pritsikuure on üle Eesti veel nii mõneski kohas säilinud ja aktiivses kasutuses. Näiteks Ohtla pritsikuuris näeb näitust kohalikust eluolust. Möödaminnes käisime söömas Österby sadamarestos. Söögid ja teenindus täitsa ok aga hind nagu Tallinna Raekojaplatsil 😉 Ja süüa saab siin ainult laupäev – pühapäev. See on vastupidine Lõuna – Eestile 😀 😀 seal ei saa nädalavahetusel süüa.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum
Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.
Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.
Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.
Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti – Leedu trip. Liepaja
Mingil hetkel jõudsime tagasi Lätti. Ilm oli kuidagi päris tuuline ja aegajalt tibas vihma, seetõttu jätsime ära osa vaatamisväärsusi mis tee ääres paistsid. Põikasime korraks sisse ainult ühe tuletorni juurde, seal pidavat olema ka midagi meie RMK puhkekoha laadset. Esimene Pape tuletorn ehitati 1889 aastal puidust ja mitte sugugi randa vaid veidi eemale 4-5 meetrise düüni otsa. Tol ajal kutsuti seda igapäevaselt piirimajakaks, selle põhjuseks oli lähedal asuv Tsaari-Venemaa piir Preisimaaga, selle valgus näitas laevadele teed Liepaja sadamasse. Praegune raudtorn valmis 1910 aastal. Tänapäeval on Pape majakas merele kõige lähem majakas Lätis. Ja siinsamas on tõesti düünide varjus terve hulk lõkkekohti koos laudade ja pinkidega. Lisaks on siin veel veidi säilinud nõukaaegsete militaarrajatiste jäänuseid.
Edasi kimasime uurima Karosta vanglat, see on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Algselt ehitati see hoone umbes 1900 aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi algsel otstarbel. Hoone ehitati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997 aastani. Võimud muutusid kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite kinnipidamiseks. Praegu on siin päris arvestatav muuseum mida saab külastada ainult giidiga. Väga äge kohake mida soovitan kindlasti külastada.
Tegelikult ei ole siinkandis mitte ainult vangla vaid siin asus omalajal igavesti suur sõjaväelinnak millest annavad aimu kõikvõimalikud ehitised. Vaatasime üle ka kunagise sõjaväe spordihalli varemed, mnjaa see on muljetavaldava suurusega. Kahju, et laguneb aga loodame, et keegi puhub elu sisse. Tundub, et see on päris aktuaalne kuna nii mõnigi hoone on juba taastatud. Veel vaatasime üle veetorni, see oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, eeldatavalt ehitati ajavahemikus 1903 – 1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski. Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Ajam käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Pumbad pumpasid vee torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse. Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989 aastast veetorn ei toimi. Tänapäeval on torn seest metallist üsna lagedaks tehtud. Aga sisse siia saab tänu sellele, et siin on mõne kunstniku ateljee. Kahju ainult, et nendest ülemistest akendest välja ei näe. Sealt avaneks ilmselt ümbrusele päris hea vaade. Peale veetorni külastust vaatasime üle ka kohaliku õigeusu kiriku. Väidetavalt olla see üks Liepaja vanemaid ja kaunemaid hooneid mis ehitati ca 1901 – 1903. Jah üsna kobe on tõesti.
Lõpuks heitsime pilgu peale ka Liepaja rannakaitsepatareile. See tsaariaegne patarei näeb isegi lagunenuna välja vägagi muljetavaldav kindlustus. Maa all on sadu meetreid ühenduskäike jne. Seekord kahjuks polnud eriti aega enam selle kompleksiga lähemalt tutvuda. Aga panen selle tulevikuprogrammi kirja 😉 Siinsamas mererannas tsaariaegsest patareist mitte kaugel asub nõukaaegne tulejuhtimistorn. Huvitav, et siin on 2 torni kõrvuti. Aga mis on huvitav, et need tornid on ühesugused nii Suurupis, Paldiskis, Hiiumaal, Poolas kui ka siin, Ilmselt sibulad ehitasid ühe projekti järgi kogu oma mõjusfääris. Siin on ka veidi maaaluseid käike aga nende tudeerimine jääb järgmiseks korraks.
Üks väike video ka kuidas meri võtab oma kunagisest vägevast rannakaitsepatareist.
Pika päeva lõpuks olid kõhud nii tühjad, et kui suust sisse vaatad siis trussikud paistavad. Otsisime mõnda söögikohta agamiskil kummalisel moel olid enamus kinni. Lõpuks leidsime kuskilt kortermajast mittemidagi ütleva kohviku “Turaida” Väljast paistis üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli ka väga mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole. Plaan oli läbi põigata veel nõukaaegsest Skrunda sõjaväelinnakust aga kahjuks sinna sisse luusima enam ei saa. Kohalik sõjavägi on selle kasutusele võtnud. Siit edasi lõikasime tee natuke otsemaks, selle tripi aeg hakkas otsa saama. Ventspilsi asemel võtsime suuna Jurmalasse.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
