-
Egiptus. Sharm el Sheikh, kohvikutes tiksumas
Täna rahvas kimas miski kohalike eestlaste korraldatavale kaatritripile päevitama ja sukelduma. Maitse asi muidugi aga nii fanaatik ma nüüd ka ei ole, et Eesti keele kuulmise eest 40$ maksta. Sama pakett tänaval letihinnaga 25$ ja ilmselt saab selle kätte tegelikult 20$ või isegi vähemaga kui hästi kaubelda. Kuna hotellis head kohvi ei saa siis tegin omale mõnusa kohvikutepäeva linnas 😉 Kõigepealt kobisin Dahab keskusesse, eelmisest korrast on meeles, et kohalikud soovitasid seda kui head kaubakeskust kus maisvad saiakesed ja hea kohv. Seekord oli kohvik kahjuks kinni aga samas oli nurga taga miski itaalia stiilis kohvik ja sealt sai väga mõnusa latte 65 kohaliku raha eest. Kui nüüd 2 aasta taguse hinnaga võrrelda siis on hinnatõus 2x, siis maksis latte 30 kohalikku. Kolasin veidi ka keskuses, see on mõne aastaga üsna väsinud ja kole. Siit edasi tiksusin Farsha poole, vahepeal hakkas silma ka paar huvitavat autot mida muidu siin naljalt ei näe 😉
Farsha kohvik on omamoodi lahe stiliseeritud prügimägi 😉 Aga siin tasub käia, mõnus tiksumise koht. Vahepeal on muidugi kohvik saanud ka platoopealse osa valmis aga niipalju kui ma seal käisin ei näinud seal kordagi kedagi istumas. Siin võtsin hubase lamamisnurga ja tellisin omale kohvi ning puuviljakokteili. Väga mõnus oli 😉 Paar tunnikest läks raketikiirusel. Siingi on hinnad kerkinud 2x Ja üks väike muudatus on ka. Ennem sai keskelt läbi mineval sillal istuda ja vaadet nautida, siis nüüd seal istuda ei saa. Nüüd saam seda silda mööda mingi hotelli randa.
Vahepeal põikasin hotelli, tegin kiire lõuna, tukkusin tunnikese ja viuh vanalinna laiama. See Old Sharmi remont on valmis saanud ja koormakatted on maha kooritud. Siin on valgustusega miski kummaline fenomen mida ma mujal kohanud ei ole, telefoniga pilte tehes jäävad osade lampidega naljakad triibud peale ja üheski seades neid ära ei saa. Meil on ka see teema veidi, aga mitte nii aktiivsete triipudena pigem jäävad lambid tähe kujulistena. Vaatasime üle ka selle kohaliku blingi turistimošee, ei midagi erilist peale turistide. Hotelli poole tagasi tiksudes käisime läbi hotelli lähedal olevast kohalike kaubakeskusest. Siit saime Egiptuse odavaimad maasikad, 25 kohalikku kilo. Võtsime kamba peale kohe õige mitu kilo ja mõned mangod ka 😉 Siis veel kiire Farsha külastus 😀 😀
Hotellis tagasi vaatasime veidi tantsuvärki ja siis viuh tuppa maasikaid pugima 😉
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, linnatuur
Täna kell 15.30 programmis õhtune linnatuur reisikorraldajaga. Rahvas pani basseini äärde niikauaks aga mina linna laiama 😉 Nu ei ole minu teema lombi ääres aega surnuks lüüa, päike hakkab mujal ka peale 😉 Otsustasin uuesti üle vaadata Kopti kirikud ja ehk saab nüüd sisse ka mõnda mošeesse. Viiruse ajal kirikutesse lubati aga mošeedesse ei lubatud, huvitav kelle jumal on kõvem mees 😉 Eelmine kord lonkisime vanalinnast käsitsi sinna kirikute juurde piki maanteed. Seekord otsustasin majade vahelt otse sinna lonkida. Päris põnev oli, varemed, prügi ja kõvasti otsem ka 😉 See väike ja tagasihoidlik kirik oli seegi kord täiesti inimtühi ja vaikne aga see suur bling kirik oli tõeline rahvaste paabel. Turistigruppide järts oli lausa sissepääsu juures 😀
Proovisin külastada siinsamas kirikute lähedal olevat spiraaltorniga mošeed aga kahjuks see oli kinni. Marssisin edasi siinsamas linnajaos järgmisse mošeesse. See on kohalike mošee kuhu turiste ei veeta nii nagu vanalinnas olevasse blingi mošeesse. Siin oli asi avatud, jätsin plätud ukse taha ja viuh sisse. Seal parajasti palvus käimas. Huvitav, et kohe tuldi ligi ja pakuti istet toolile ja lahkelt lubati pildistada. Pärast vaatasin üle ka nurgatagused, siin on olemas täitsa arvestatava suurusega jalapesuruum ja kemps.
Kui tiir peal lonkisin kodupoole tagasi, kohalikult aborigeenide turult haarasin kaasa 1$ eest kilo maasikaid. Hotellis veel kiire lõuna ja oligi juba linnatuurile minek. Korjasime hotellidest rahva peale ja tuld. See peale korjamine on omaette nähtus 😀 😀 mitte kuskile ei saa otse sisse põigata vaid tuleb sooritada hulle sõite tagasipööretega. Esimene peatus oli rahu mälestusmärgi juures, valges polegi see nii edev kui pimedas valgustusega. Kui eelmine kord siit mööda sõitsime siis oli ümberringi suur muruväli, nüüd on osa üles võetud, pandud niisutussüsteem ja töölised istutasid usinasti lilli. Järgmine peatus oli valge mošee juures, seal pidavat olema kullast lühtrid ja seda külastavad kindlasti kõik prominendid kes Sharmi külastavad. Kahjuks sisse ei saanud, tuli aknast piiluda. Siinsamas kõrval on see hiigelsuur muuseum mida soovitan kindlasti külastada ja Hollywoodi hotell – lõbustuspark. Muidugi see hotell mida eelmine kord suurejooneliselt ehitati pidi olema giidi sõnul pankrotis ja midagi ei toimu.
Peale mošeed tavaline õlipoe külastus koos demoga. Huvitav, et sildid on siin muutunud venekeelseks ja teenindajad on ilmselt venelased, nii head aktsendivaba vene keelt ei ole võimeline rääkima ükski kohalik. Muidugi õli on siin päris kirves ja jutt ilus aga eks igaüks ise otsustab kas tal on seda vaja või mitte. Peale seda on veel üks kaubakeskuse külastus, mida giid nimetas küll turuks aga turust asi kaugel, täiesti tavaline nännipood kusjuures miski paarisaja meetri kaugusel Mango marketist 😉
Peale nännipoodi oli Genena City kaubakeskuses Tutanhamoni muuseumi külastus. Muuseum ise on muidugi edev ja tasub külastust, aga arvestage sellega, et siinsed eksponaadid on eranditult koopiad. Originaaleksponaadid asuvad Kairo muuseumis. Väike nurgake Tutanhamoni teemat on ka selles suures Sharmi muuseumis. Ah jaa.. lugedes selle muuseumi turistikommentaare Googles siis vaidleks natuke vastu. Seal mingid külastajad kirjutavad, et neilt küsiti pileti eest 15$ ma arvan, et see on üks suur pullikaka ja ilmselt giid tegi omale lollide turistide arvelt pappi. Seal polnud isegi kohta kus pileteid reaalselt müüdaks, lihtsalt astud sisse ja naudid feiki 😉
Peale muuseumi oli õhtusöök Naama bay kultustänava restoranis. Ütleks, et Egiptuse kohta oli üllatavalt hea teenindus ja toit maitsev. Ja saigi selleks korraks päevake läbi
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, parasailing ja klaaspõhjaga laev
Lumerookimisest sai kopp ette ja otsustasin sooja minna. Seekord valisin juba käidud maa, kuna eelmine kord jäi seal piirangute tõttu ühtteist tegemata. Egas midagi katsetame reisimiseks peale Tui ja Novatoursi midagi uut, selle viimase kaudu asjaajamine Dominikaani reisiks oli alla igasugust arvestust. Lisaks oli kohapeal reisiesindajana oli tööle võetud miski suva kasahhi tibi kes ei jaganud asjadest ööd ega mütsi, aga see selleks. Seekord katsetasin Joinup teenuseid. Asjaajamine kordades lihtsam kui näiteks Novatoursi bürokraatia. Niisiis uus Egiptuse tuur Sharmi, vanast möödas 2 aastat, vaatame mis muutunud on. Etteruttavalt ütlen, et see öine 2.50 väljalend on küll surm aga aja mõttes võidad terve päeva kohapeal.
Samuti hiline tagasitulek on ühe kohapealse päeva võit. Kohapeal läks lennujaamas üsna kiirelt ja varsti bussiga hotelli poole minek. Bussis jagati infolehed kõikvõimalike reisiesindajate ja saatkonna kontaktidega. Reisiesindajalt said kohe osta 12$ eest juba aktiivse kohaliku netikaardi 30GB andmemahuga. Etisat kaart toimis kohe ilma mingisuguse regamiseta, pistad telefoni ja voilaa nett olemas. Siin ütlen samuti etteruttavalt, et nett toimis tõrgeteta ja praktiliselt igal pool. Eelmine kord said kaardi osta ainult passi alusel ja sellest hoolimata jukerdas nett alalõpmata.
Hotelliks valisin juba tuttava Il Mercato, vaikne hotell strateegiliselt heas kohas. Kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Infolehel oli küll kirjas, et enne kella 14 tuppa ei saa aga me saime tuppa juba enne 12. Umbes tunnike ootasime ainult, selle aja jooksul tegime kiire tuuri hotellis ja sebisime juba hotellist kiirelt parasailingu ja klaaspõhjaga laeva tripi. Nüüd on neid trippe mis ennem said üle õue tänavalt osta võimalik saada otse hotellist. Hind on küll nõksa kallim kui tänaval aga kaubelda saab sobilikuks 😉 Parasailing ja klaaspõhjaga laev 4 inimesele 90$. Lõpuks anti tubade kaardid kätte, viskasime asjad tuppa ja sööma. Toas jäi kohe laual silma miski paks nahkmapp, kiikasis sisse ja mida näen…. telekapult krt 😀 😀 😀 Söögi osas pole midagi muutunud, menüü sama mis ennem ja kuum vesi ja piim termoses 😉
Kui kõhud täis siis viuh parasailingule. Hotellist bussiga randa ja sealt kaatriga merele. Parasailing toimub avamerel, seal oli parajalt tuuline aga ega see ei seganud üritust. Vahepeal toodi teise kaatriga rahvast peale ja osa viidi maha. Lõpuks meil parasailing tehtud ja teise kaatriga tagasi, laine oli päris korralik ja käis üle parda, poolel teel kooles kaater ära ja teine kutsuti järgi. See viis meid otse klaaspõhjaga laevale. Võrreldes eelmise korraga tundus mulle, et kalu on kõvasti vähem ja korallid suht surnud. Aga ega pole midagi imestada ka kui kaatrid koguaeg seal kärutavad. Kes tahab elusaid koralle näha siis tuleb Dahabi snorgeldama minna, seal kaatritega ei uhata korallide kohal.
Peale üritusi ootasime hotellis ära infotunni. Huvitav, et reisiesindajal olid täitsa Eesti keelsed brošüürid olemas. Hinnad muidugi veidi kallimad kui tänaval aga mitte 3x kallimad. Aga samas oli mõni pakkumine 2 või enama inimese tripi puhul sama mis tänaval. Teistel reisifirmadel pole sellist varianti täheldanud. Nagu mul juba kombeks siis võtan midagi prooviks reisiesindajalt. Seekord võtsin õhtuse linnaekskursiooni 10$ per nägu. Päevane oli näiteks tasuta. Peale õhtusööki käisime nurgataguses Mango marketis luusimas. See on suht mõistlike fix hindadega pood kus müüakse praktiliselt kõike.
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Ära jäta linnukesi nälga.
Nagu alati tuli tali ootamatult 😉 ja ega lundki vähe pole, see teeb linnukeste elu keeruliseks. Paksu lume ja külmaga on loodusest toidu leidmine raskem ja samas vajavad külma ilmaga linnud rohkem energiat, et säilitada kehatemperatuuri ja ellu jääda. Seetõttu on lindude toitmine talvel oluline. Samuti on olulised kohad kuhu saab pakase eest varju minna, selleks sobivad ideaalselt pesakastid. Eelmisel talvel sai usinasti katsetatud söögimaja-pesakasti. Katsetused osutusid vägagi edukaks nii söögimaja kui ka pesakastina.
Söögimaja või pesakasti paigaldamine on mitmes mõttes oluline tegevus. See on põnev ja kaasahaarav tegevus nii suurtele kui väikestele pereliikmetele. Samuti on see väga olulise õpetliku väärtusega, eriti lastele. Söögimajade ja pesakastide paigaldus loob lindudele hädavajalikke söögi, varjumise ja elukohti. Lisaks on kogu perega väga põnev jälgidas linnukeste toimetamist ja osaleda aktiivselt aialindude loendusel.
Kellel tärkas huvi linnukeste abistamiseks, siis meie poest saab nii valmis pesakaste ja söögimaju kui ka ise meisterdamise komplekte. Meisterdamise komplekt on sobilik nii kingituseks kui ka lastega ühise kvaliteetaja veetmiseks meisterdades. Samas on soovi korral võimalik meilt tellida ühine meisterdamine väiksemale seltskonnale. Ära jäta linnukesi nälga ja peavarjuta.
-
Seiklusministeerium Palivere kandis
Sai üle hulga aja üks Seiklusministeeriumi seiklus läbi tehtud. Nagu juba varasemalt maininud olen siis ajaviiteks on need üritused vägagi ok. Aja seltskond kokku, lae alla äpp, maksa osalustasu ja anna tuld. Uskuge mind, päris põnevaid kohti näeb. Seekord oli üritus Palivere kandis. Lisaks kõigele muule sai üle vaadatud vana Palivere raudteejaam kus tänapäeval asub muidugi päeva- ja noortekeskus. Siis vaatasime üle kui vana võib olla Palivere künnapuu. Teda mainitakse hiiepuuna juba 17 sajandi Lääne – Nigula kirikuraamatus. Siitsamast maa seest on leitud vanu münte, millest vanim on 16 sajandi keskpaigast.
Palivere puu on ilmselt Eesti vanim künnapuu, selle vanuseks hinnatakse vähemalt 500 aastat. Siinsamas vaatasime üle veel Palivere mõisa ja viinaköögi. Varaseimad teated Palivere mõisast pärinevad 1493 aastast. Esimene kivist peahoone püstitati 1845 aastal ja oli algselt ühekorruseline, kahekorruseline oli vaid ta keskosa. Mõis on olnud aegade jooksul olnud nii von Bergide, von Luederite, Pilar von Pilchaude omanduses. 1909 aastal omandas mõisa Woldemar von Hunnius, kelle kätte see jäi kuni 1919 aasta mõisate võõrandamiseni. Alates 1923 tegutses siin lastekodu ja vajadusi arvestades ehitati 1930 aastatel mõis täies ulatuses kahekordseks. 1960 aastal reorganiseeriti lastekodu eriinternaatkooliks.
1994 aastast asus mõisahoones Palivere Laste- ja Noortekodu, siinsamas ruumides tegutses ka hostel ühes seminari- ja peoruumidega. 2012 aasta kevadel lõpetati siin mõisas igasugune tegevus, lapsed koliti ringi Haapsalu hoolekandekeskuse peremajadesse ja mõis läks Riigi Kinnisvara ASi omandisse. 1926 aastal ehitatud ja hiljem renoveeritud mõisa viinakööki jäi tegutsema Vidruka Kool, kuid seegi lõpetas oma tegevuse 2013 aastal. Praegu on mõlemad hooned kahjuks tühjad ja lagunevad tasapisi. Muidugi see viinaköök näeb väga edev välja. Kui sealt küljest need hilisemad ehitised ära lammutada saaks vinksvonks elamise 😉
Möödaminnes vaatasin ajendatuna professionaalsest kretinismist üle ka Koela kalmistu. See on selline pisikene ja üsnagi mahajäetud kalmistu keset küla. Siinsamas läheduses vaatasime üle ka Vabadussõja ausamba ja kohaliku Lääne – Nigula kiriku. Kivikirik pandi siia püsti tõenäoliselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Torn ja käärkamber esialgu puudusid. Alates 18 sajandist on kirikut tavatult palju ümber ehitatud. 1760 saab kirik torni. 1809 hävib kirik tulekahjus, taastamine kestis aastani 1824. 1872 aastal avati idaseina õpetajauks ja rajati omapärane köetav käärkamber altariseina taha. 1882 aastaks valmis kullatud ristiga tornikiiver. Torni kõrgus on 52,2 meetrit. Algne ruumipilt on paremini säilinud altariruumis, mida katab Eestis harvaesinev kaheksaroideline võlv. Pikihoone võlvistikust on säilinud vaid võlvitugede alaosad. Kiriku praegune sisustus pärineb 19 sajandist. Õpetaja lahkel loal sai kiirelt turnitud torni ja kellad üle vaadatud 😉
Edasi kimasime Linnamäele, seal saime teada, et keegi on alajaama seinalt aastaarvu tahvli “rotti” pannud 😀 😀 Linnamäe trafo – alajaam on üks vanemaid Eestis. Ehitati see 1927 aastal seoses Eesti esimese kõrgepingeliini Ellamaa – Haapsalu rajamisega. Omapäraselt arhailise ilmega maakivist hoonel on plekist sadulkatus ning algsena säilinud isolaatorite konsool ja aken. Siinsamas turuplatsil vaatasime üle ka vana nõukaaegse järelveetava teehöövli. Olen sellist isegi omalajal töös näinud 😉 Siit edasi kimasime Sutlepa poole, seal vaatasime üle vana tuuliku ja rookatusega bussijaama. Kahjuks on tuulik juba lagunema hakanud, ehk tehakse veel kunagi korda.
Noarootsi poole kimades tegime põgusa peatuse Kudani kontrollposti juures, see asub Noarootsi poolsaarel kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemat poolsaarele viivat teed. Kahekorruseline hoone ehitati 1980 aastate alguses ja selle juures oli ka suletav tõkkepuu. Kontrollpost ei olnud alaliselt mehitatud, kontroll toimus vastavalt vajadusele. Legendi kohaselt nõudis president Lennart Meri pärast Nõukogude piirivalvurite lahkumist selle lammutamist. Samas soovisid kohalikud selle ajaloomärgina säilitada ja nii see seal veel püsti ongi.
Noarootsis külastasime veel Österby pritsikuuri, see ehitati 1930 aastal. Tol ajal oli see koht tihedalt seotud kohaliku kogukonna eluga. Aja jooksul aga hoone lagunes. Pritsikuur taastati 1998 aastal. Tänapäeval peetakse seda pigem maamärgiks ja puitarhitektuuri mälestusmärgiks. Hetkel näitab pritsikuur jälle lagunemise märke, torni klaasid on katki ja sademed sajavad sisse. Selliseid pritsikuure on üle Eesti veel nii mõneski kohas säilinud ja aktiivses kasutuses. Näiteks Ohtla pritsikuuris näeb näitust kohalikust eluolust. Möödaminnes käisime söömas Österby sadamarestos. Söögid ja teenindus täitsa ok aga hind nagu Tallinna Raekojaplatsil 😉 Ja süüa saab siin ainult laupäev – pühapäev. See on vastupidine Lõuna – Eestile 😀 😀 seal ei saa nädalavahetusel süüa.
