-
Türgi trip. Sukelduma…
Nagu juba varasemalt sai kribatud sebisime Maxwell toursist õige mitu asja. Üks trip oli juba ära, täna oli teise tripi päev 😀 Juba eelmine kord kui Ziilu juures Türgis käisin ja me merel tsillisime tuli mõte, et võiks sukeldumist proovida. Et siis sukeldumine täna plaanis… mina ja sukelduma 😀 😀 ma ei oska ujudagi 😉 Nagu ikka buss hommikul otse hotelli ette meile järgi ja sadamasse sõit.
Sadamas kobisime laevale aga kohe välja sõita ei saanud sest 1 grupp oli puudu. Ootasime vähe ja vaatasime kuidas need piraadilaevadeks maskeeritud tsillilaevad merele läksid kõrvulukustava musa saatel. Krt tümakas oli nii kõva, et oma mõtteidki ei kuule 😀 😀 mis seal laeval endal veel on kui tükk maad eemal juba hull lärm. Muidugi äge oli vaadata kuidas kitsas sadamas manööverdati. Väiksest RIB paadist oli pukser tehtud 😀 see siis nügis õige suuna peale. Lõpuks oli puuduv grupp kohal ja kimasime merele. Teel esimesse sukeldumiskohta seletati ohutust ja vajalikke käemärke.
Kui olime kohal jäime ankrusse väikses abajas. Nüüd oli aeg vette karata, aga miskipärast lõi muidu “kõvadel” meestel põhja alt ja ei julgetud minna, eks ma siis ise käisin katsetasin vähe. Siin oli sukeldumine kuni 5 meetri sügavusele. Varustus selga ja viuh vette aga krt polnud väga minu teema, ei saanud algul pihta kuidas suu kaudu hingata 😀 😀 Kobisin pardale tagasi asja seedima. Natuke asja seedinud ja konsulteerinud instruktoriga soovitas uuesti proovida. Ootasime kuni alt tuleb üles instruktor ja andis mind tema personaalsesse meelevalda 😀 Päris tore Venemaalt Tomskist pärit tüdruk oli, Anastasia nimeks. Kargasin siis uuesti vette ja peale väikest harjutamist saime ikka vee alla ka. Päris äge oli ja hullult igasugu kalu. Kalad päris julged, nii mõndagi sai käega katsuda. Kilpkonni kahjuks ei näinud kuna see aeg möödas, kuigi vahel pidid mõned üksikud ujuma. Tsillisime miski 20 mintsa vee all ja uurisime veealust maailma. Lõpuks oli aeg minna teise kohta sukelduma, seal juba 10 meetri peale. Kobisime pardale ja panime minekut Kemeri lahele. Krt mulle hakkas asi täitsa meeldima. Ainuke asi mis on, et kui tahad vee all endast pilte saada siis 25$ eest tehakse 😀 aga ka seal andis sebida hinda ja personaaltreeneriga sukeldumine oli ka 25$ Aga ma sain Anastasiaga jutule nii, et 20$ eest sain nii pildid kui personaaltreeneri tema näol 😉 Vahepeal anti süüa kah muidugi, toit kipub siin nendel trippidel olema üksluine, riis – kana või miski tundmatu kotlet…
Üritasin veel poisse ka kutsuda sukelduma aga kus sa sellega 😀 miljon vabandust, küll ilm pole see, küll vesi märg, tahaks personaalselt minna ja krt teab mis veel 😀 😀 Ütlesin, et saab ju personaalselt minna instruktoriga aga ikka ei sobinud. Eks istusid siis niisama seal. Uude sukeldumiskohta liikudes vaatasime seda parasailingu värki ja mõtlesime, et võiks ka proovida….
Lõpuks olime kohal, varustus selga ja vette. Siin oli juba lihtsam asi, suundusime vaikselt Anastasiaga sügavustesse. Krt vesi on siin ikka jube läbipaistev ja näeb kaugele. Ka siin oli kalasi hullult. Veel oli siin äge võlv mille alt sai läbi ujuda. Nokitsesime põhjast ühe kivi ja toksisime vastu põhja, jummala äge oli kohe lendas miljon värvilist kalakest kohale uurima mis värk on. Ja veel oli üks äge koht kus tulid põhjast välja mullid, need moodustasid pikad read, päris äge vaatepilt oli. Siin tsillisime miski pool tundi ja läksime üles. All ei tundunudki külm olema aga kui pardale sain oli päris külm olla. Aga õnneks siin päikest jagub ja sain ruttu sooja sisse tagasi. Lõpuks anti veel papiiren kah selle kohta 😉 Aga kokkuvõtvalt oli päris äge ja ujumisoskust siin väga vaja ei olegi nagu kogemus näitas 😀 Ja poisid ei tulnudki sukelduma 😀 😀 Octopus-kemerit võin soovitada küll selleks ürituseks.
-
Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.
Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.
Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.
Vot selline amfiteater on Myras 😉
Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.
Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….
Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.
-
Türgi trip. Poole pesakonnaga Türki.
Suvel tekkis plaan minna pesakonnaga Türki tsillima septembris, aga siis kui aeg sai enamvähem paika tekkis korralduslik pidur. Lõin käega juba asjale aga siis “spetsialistid” siin sebisid midagi ja tuli ikka minna 😀 😀 Egas midagi, kui aeg oli küps hüppasime rongi ja kimasime lennujaama. Ennem veel tegime kõik kiiruga kindlustuse ära igaks elujuhtumiks, krt teab millal vaja läheb 😉 Seekord läks vaja kah, aga sellest kirjutan ükspäev 😉 Lõpuks olime lennukis ja läks tripiks lahti. Lennukiaknast klõpsisin mõned pildid kah Türgist.
Krt sellele Onurairil on Antalya lennuväljal terve oma pesa ja rampi ei sõidagi. Pargitakse pikka rivvi ja sealt bussidega terminali. Mõnesmõttes muidugi hea saab ruttu lennukist välja (lastakse välja nii eest kui tagant). Lennujaamas kilomeeter transfeeribussini marssida muud ei midagi. Novatoursi pesa on suht lennujaama ees, hea mugav peaaegu kohe oled bussis aga Tui vähe kaugemal. Aga samas neil lausa oma plats…. nii kuramuse palju on neil reise. Bussi juures ootas reisiesindajana tore tüdruk Lisett. Ajasime vähe juttu elustolust, rahvas juba kõik peaaegu koos ja juba tahaks hotelli poole kimada aga ei saanud… üks reisija puudu. Hakati siis uurima kus jäi… Selgus, et passikontroll pidas kinni ja maale ei lase kuna reisi lõppemise päeval pass kehtib 2 päeva vähem kui 6 kuud. Miskiks hulluks sebimiseks läks kohe ja pika kauplemise peale lasti ikka maale 100€ sponsorlepingu eest Türgi riigi tuludesse 😀 😀 Miski tunnike ootasime enne kui minema saime 😉 Lisett kutsus meid veel järgmisel hommikul toimuvale infokohtingule 😉 aga ütlesime viisakalt ära, et me ei tule. Mis ta ikka asjatult ootab.
Plaanisime ise tsillida omal käel. Seda enam, et ma seal juba käinud ja koht tuttav 😉 Mõtlesime, et võtame paar ekskursiooni tänavalt ja asi vinksvonks. Siis me veel ei teadnud, et kino ja seiklust saab meil seal sitaks olema 😀 😀 Kõigepealt muidugi elas hotell kiviajas, broneering pidi paberkandjal näpus olema. Krt reisikorraldaja on ju kõik ära bronninud võiks ju passist piisata aga kus sa sellega. Saatsin neile siis meilile oma bronni. Printisid välja ja jäid rahule. Siis toa jagamisel vaadati kahtlase näoga , et mida värki 3 meest tahavad ühte tuppa 😀 😀 Erilised kilplased olid ikka seal küll, anti miski number meile ja miski onu tassis mu koti kohale. Tegi rõõmsalt ukse lahti aga seal 1 kahene voodi 😀 Ütlen vanale, et kle meid ju kolm kus üks magab….. Jäi nõutult vaatama, seletas raadiojaamaga kellegiga ja meid viidi teise majja. Nu seal oli vähemalt 3 kohta 😀 Lõime käega, ei viitsinud rohkem vaielda. Tuba iseenesest oli hea, ei miskit kisa ega lärmi, vaikne ja ainult õhtupäike paistis rõdule. See meile sobis 😉 Viskasime oma kolm asja tuppa ja kobisime linna ekskursioone sebima järgmisteks päevadeks. Maxwell toursist sebisime kohe õige mitu trippi; Pamukkale, Demre-Myra-Kekova jne, saime tripid kolmele ikka suht mõistliku hinnaga. Kui kaup koos kobisime sööma ja kotile, koduteel nägime juhuslikult Ziilut kah 😉 Hommikul kell 8 pidi meid buss väravas ootama. Ja siit meie uskumatud seiklused alguse said 😀 😀
-
Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele
Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike
Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.
Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.
Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.
Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.
Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne Ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
-
Nõukaaja näitus Baltijaamas
Sai siis kah enne kinnipanekut seal näitusel ära käidud. Äratundmisrõõmu oli palju ja tasus vaadata küll, eriti neil kes siis veel projektiski ei olnud 😀 Ziilu tudeeris seal Noorust jummala tõsise näoga 😉
Isegi Eesti oma auto oli siin välja pandud mis põlve otsas ehitati. Igasugu ägedaid vidinaid nägi Družba mootorist aretatuna. Aga eks see oli omalajal ainuke kättesaadav mootor 😀
Söökla oli ka päris hea. Midagi sarnast kohtab praegugi veel Eestima avarustes kui vähe otsida. Ja seda munade silti mäletan isegi laual seismas vanasti sööklates. 😀 😀 Päris pull nostalgijalaks oli see näitus
-
Läänemaa
Üks väike trip Türgi tripi tasaarvelduseks 😉 Oli plaanitud küll pikemalt aga nagu ikka kui kaua plaanid siis tuleb midagi vahele. Vaatasime neid kohti mida polnud ise ka sada aastat külastanud. Esimese kõrvalpõike tegime Kloogale. Raudteeülesõidul oli lahe silt “foorid ei tööta” aga foore ei olnudki 😀 😀 Kloogal eriti midagi muutunud ei olnud, ikka selline pisike küla äärmusest äärmusesse. Näed nii räämas kui ka korralikult renoveerituid barakke. Kortermajad on enamjaolt ikka korda tehtud. Ohvitseride maja seisis ikka õnnetult räämas ja tühjana.
Kloogalt edasi kimasime samas läheduses oleva koonduslaagri asupaika. Viimati käisin seal siis kui seal oli metsa sees üks mälestusmärk ainult püsti. Väidetavalt olla koonduslaager rajatud vene vägedest maha jäänud sõjaväebaasi, mille hooneid sai ära kasutada laagri administratsiooni ja valvurite majutamiseks. Laagris olla olnud umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu ja Läti kindralkomissariaatidest, erinevatest getodest jne. Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood. Kui Aadu meestel asi seal hapuks läks tapeti sealsed vangid enamjaolt, mõnel olevat õnnestunud isegi ellu jääda. Nüüd oli siia püsti pandud Eesti Ajaloomuuseumi väliekspositsioon “Klooga laager ja holokaust” Siin saab nüüd jalutada parklast raudteejaamani välja. Ja kus siia on paigaldatud kaameraid 😀 😀 huvitav mida kardetakse…. Selliseid kohti on Eestis veel küll ja küll aga miskipärast rõhututakse just seda kohta igal võimalikul juhul. Ilmselgelt on siin taga teatud kogukondade karvane käsi, krt sellest poputamisest võiks juba üle saada…. Paanika järgi tundub, et hävitati ainult ühte kindlat rahvust ja kõigil teistel rahvustel silitati koonduslaagrites päid ja anti pepule musu f…
Edasi võtsime suuna Leetse poole piki mereranda. Leetse pank on tsillimiseks päris mõnus privaatne kohake. Isegi vares käis merevaadet nautimas. Leetses on mere äärde tehtud paar päris kobedat RMK lõkkekohta ja isegi puud olid olemas.
Paldiski otsustasime seekord marsruudilt kõrvale jätta ja suundusime Leetsest otse Madise kiriku poole. Täna oli kirik lahti ja sai sees ka ringi vaadata. Päris vahva kirik ja ilmselt Eestis ainus mille tornis põleb majakatuli 😉 Ja mis siin on veel äge, et pingid on küttega… Sellist varianti pole ka kuskil mujal näinud.
Kui kirik uuritud jätkasime teekonda Vasalemma mõisa juurde. Tegime väikse tiiru ümber maja. Kurja küll seal oli päris kuri pargivaht… susises hirmsasti meie peale, ilmselt uus alles ja ei tunne kõiki 😉
Kui juba siinkandis siis tuleb kiire pilk ka Ämari lendurite kalmistule visata 😉 Kalmistu rajasid siia ilmselt juba Ämari mõisa tollased omanikud Tritthofid millalgi 19. sajandil. Arvatavasti paiknes algne kalmistu (või selle süda) praeguse lennuväekalmistu kõrval, sellest pisut kagu pool. Mõisa ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistul on olemas kaks arvatavasti varasemast ajast pärit hauatähist, kuid pole teada, kas need on oma algsel kohal või on sinna toodud hiljem. Kalmistu rüüstati arvatavasti millalgi pärast 1945. aastat Suurkülla ja Ämarile lennuväebaasi ja sõjavangilaagri ning selle juurde asula rajamist uute asukate poolt. Samal ajal või pärast seda võeti kalmistu kasutusele uue lennuväeasula kalmistuna. Väidetavalt toimus esimene matus 1949. aastal. Võimalik, et algselt kasutati endist mõisakalmistut vangilaagri kalmistuna ning uue asula kalmistu rajati endisest kalmistust loode poole. Kui laager likvideeriti, tasandati ka selle kalmistu ning hiljem rajati sinna elamuid. Kasutusele jäi uus kalmistu (või vana kalmistu uus osa), algse kalmistu hauatähiseid võidi aga kasutada ära uuel kalmistul. Praegu sinna enam ei maeta, kuid see on üldiselt veel hooldatud. Sellele lennuväe ajal maetute üldarv ei ole teada. Kalmistu on tuntud lennuõnnetustes hukkunud lendurite haudadele püstitatud lennuki tiivaosadega tähiste järgi. Pole teada, kas hauatähistena on kasutatud konkreetsete õnnetustes osalenud lennukite osi või on need võetud muudelt lennukitelt. Üldiselt huvitav kohake ja tasub pilk peale visata. Siit edasi kimasime Padise poole. Seal luusisime vähe kohalikus käsitööpoes, päris põnev poeke kus kõikvõimalikku käsitööd müügil nõrkemiseni. Vaatasime sisse samas nurga taga olevasse kohvikusse kah aga midagi ahvatlevat sealt ei leidnud. Tegime tiiru ümber kloostri kah, hetkel sinna sisse ei saa kuna hullud renoveerimistööd käsil. Uus trepp ja mõned aknad juba paigaldatud, loodame, et tuleb ikka asjalik asi mitte mingi ülejala asi jälle. Muidugi olla seda kloostrit omalajal ehitatud vahelduva eduga üle 200 aasta 😀 😀 Samas kõrval olevasse valitsejamajja plaanitakse luua turismiinfo- ja teeninduskeskus. Klaasist teise korruse otsasein juba paigaldatud ja miski kaubanduslik välimus majale loodud. Aga eks järgmine aasta ole näha neid üllitisi.
Padiselt edasi kimasime Põõsaspeale. Mõtlesin, et ehk saab seal tulepaagi torni ronida ja ümbrust nautida aga kurja…. tornigi ei olnud enam. Selle asemele oli ehitatud uus tulepaak Tsillisime vähe ja vaatasime linde, siin on päris tuntud linnuvaatluskoht. Meri oli haruldaselt sile ja vaated superägedad. Algul oli küll plaan edasi sõita ja kuskil ööbimiskoht leida aga ei viitsinud enam edasi sõita, suht väss ja selg ka natuke jonnis. Ziilu arvas, et võiks siin ööbida… vaatasime kuda päike merre kukkus ja kobisime kotile siinsamas rannas. Ommuku ärgates tudeerisime veel vähe ümbrust. Tahtsime minna vaatama ka vene sõjaväe jäänukeid aga ei hakanud eravaldustesse viisakusest trügima, tegin eemalt paar klõpsu ja kogu lugu. Ühe lautrikoha juures oli päris vägev pink tehtud mere nautimiseks 😉
Põõsaspealt edasi tiksusime Rooslepa kabeli juurde. Rooslepa kabel ja kalmistu on pärit 17. saj. Kabel rajati algselt puukabelina, praegune kivikabel on aastast 1834. Kabel lagunes pärast II Maailmasõda, kuid nüüdseks täielikult taastatud jumalakoda taaspühitseti 2007 aastal. Kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga. Tuulelipul on kujutatud vaala, kelle hambunud suu on lahti. Edasi mõtlesime, et sügaks Vormsile aga polnud pileteid saada. Siis meenus, et Haapsalus on Maitsete Promenaad. Mõeldud tehtud, otsustasime Vormsi asemel seda külastada lootuses nautida head toitu.
Vedasime endid siis kohale, tegime kiire kohvi ja saiakese ühes kohvikus. Edasi läksime otsisime parkimiskohta kuskile promenaadi lähedusse aga ega neid väga ei olnud. Parkisime kuskile suva kohta muru peale ja läksime tsillima. Aafrika rannas oli mingi käsitöövärk ka, ühel laual märkasin päris mehist vööraami 😀 😀 Sealt edasi liikusime vaikselt linnuse poole, teel vaatasime maja kus Pets Haapsalus käies ööbis ja tutvusime kohaliku Jaani kirikuga. 15. sajandi kaubaaidast ümber ehitatud kirik eristub teistest oma põhja-lõuna suunalise asendi poolest, tähelepanu kiriku sisustusest väärivad kindlasti 5 m kõrgune kivialtar ja puust kantsel. Kirik on olnud Eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja aeda on maetud lihtsamaid linnakodanikke. Jaani kiriku tornis rippuv kell on üks vanim Eestis, kõige vanem Läänemaal. Kui kirik uuritud lonkisime edasi linnuse poole. Mõtlesime, et käime vaatame siis seda paljukiidetud ja remonditud muuseumi kah.
Linnuse muuseum jäi siiski külastamata ja ilmselt mitte ainult meil. Kui piletihinda nägime siis….. No 12€ per face on ikka liig mis liig. Selle raha eest ma ikka tahaks juba palju näha aga seal paraku pole seda paljut kunagi olnud… Hind oli ikka paras pettumus. Selle peale otsustasime, et lähme vaatame seda heade maitsete promenaadi…
Rahvast ja putkasi oli promenaadil ikka kõvasti. Reklaamiti seda hullult kui ühte Eesti maitsvamatest ja põnevaimatest tänavatoidufestivalidest ning selleks päevaks pidi terve Karja tänav muutuma maitsete promenaadiks kus külalistele pakutakse ainult värskest ja kvaliteetsest toorainest valmistatud põnevaid palasid….. Aga kahjuks oli see ka paras pettumus üle ühe putka kas friikad või šaslõkk… põnevatest paladest oli asi ikka väga kaugel….. Tundus, et Eesti maitseelamus ongi friikartul šaslõkiga f….. 😀 😀 Oleks tahtnud saada ikka mingit maitseelamust selliselt paljureklaamitud ürituselt aga kus sa sellega. Lõpuks piirdusime ise ka ühe šaslõkiga, sest midagi muud söödavat paraku ei olnud ja seegi polnud suurem asi. Olen ikka igasugu festivalidel käinud kus on ka suurem valik toitu kui siin, oleks nagu küla simmanile sattunud. Lõpuks lonkisime üsna pettunult auto poole tagasi, teel põikasime korra vaatetorni ja viskasime pilgu ümbrusele. Vähemalt midagigi head pärast kahte pettumust.
Kuna plaanimuutus ei lubanud pikemalt luusida võtsime suuna kodupoole. Põikasime veel läbi Aleksander III mälestuskivi juurest ja väikse ringiga edasi. Teele jäi veel Ridala kirik, kiires kõrvalpõige. See oli väärt mõte, hullult palava ilma tõttu oli meil veevaru otsas ja sealsest kaevust saime seda täiendada. Päris vesi on ikka kordades parem kui miski pudelivesi 😉
