-
Viikingiaja näitus
Sai käidud Viikingite külas enne avamist üle vaadatud põnev viikingiaja näitus. Sellest oli juba ammu vaikselt räägitud aga nüüd on asi niikaugel, et võib uudistama minna. Seal saab palju põnevat teada viikingitest ja nende toimetamisest. Kes midagigi kuulnud Kukruse Memmest aga Tartu ERMi sõita ei viitsi, siis minge vaadake Viikingite külas millised edevad hauapanused olid Memmel. Lisaks rikkalikele ehetele saab näha milline võis välja näha memme põll. Kukruse Memm on ilmselt tuntuim ja uurituim matus Eestis. Muidugi pole Memm ainus rikkalike panustega kadunuke. Sealtkandist on teada teinegi samalaadne rikkalike panustega haud, sealne naisterahvas nimetati Kukruse Kaunitariks. Nii, et meil on olemas nii Kukruse Memm kui ka Kukruse Kaunitar 😉 Kukruse Memmega on muidugi üks huvitav lugu, matus on ju dateeritud aega kus meil ei peaks veel olema ristiusku aga ehtekomplektis on rist täiesti olemas.
Lisaks näeb veel Salme laevmatustest pärit mõõkade koopiaid. Originaalmõõkade detaile sai näha näitusel “Viikingid enne viikingeid” Ja see ei ole veel kõik. Soovitan minna oma silmaga üle vaadata. Eesti mastaabis ei ole veel nii mahukat ainult vikuajale pühendatud näitust näinudki. Tavaliselt on seda aega näitustel miskipärast mainitud üsna põgusalt, kuigi leide sellest ajastust on meil nõrkemiseni. Meile lähimad korralikud vikuaja väljapanekutega muuseumid asuvad Ojamaal ja Stockholmis. Mõlemaid on üsnagi mugav külastada, asuvad need ju sadamast väikese jalutuskäigu kaugusel 😉 Vahel satub selliseid vikuaja spetsiifilisi näituseid Eestisse rändnäitusena. Mõned head aastad tagasi oli Lennusadamas Rootsist saabunud väga põnev vikuaja rändnäitus. Huvitaval kombel ei ole ma sellest midagi blogis isegi kirjutanud. Ükspäev ehk meenutame 😉
-
Läti partisanid ja Võnnu linnus
Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.
Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.
Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.
-
Nats nokitsemist
Sai üle hulga aja tehtud paar tellimustööd sõlgede ja sõrmuste näol. Samas kui juba käsitöö tegemine käib siis tuleb mõned tellimusvälised asjad ka teha 😉 Ammusest ajast vedeles paar praak kopranahka… Mida sa sellest ikka muud teed kui paar väikest karvast vöökotti 😀 😀 ja nagu ikka kui juba nokitsema hakkad siis kisub käest ära. Ilmavalgust nägi ka üks suurem härjanahkne vöökott.
-
Sinna, kus olen pärija
Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.
Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.
Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.
-
Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast
Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.
Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉 Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.
Eks muidugi on saadud piiluda nii jääkeldrisse kui ka lakapealsele. Jääkelder seisab kahjuks jõude, äge oleks muidugi sinna sisse aretada mingi värk. Ilmselt kohvikut teha sinna, nii nagu oli näiteks Saue mõisa jääkeldris… Vist keeruline aga mine sa tea… Ja muidugi kui nüüd uskuda härra Kuuskemaa juttu ja arvamust, siis see pildil olev uks võiks olla mõisa sünnijärgne originaaluks ja nii umbes ca 300 aastane. Iseenesest muidugi lukukatte stiil viitab küll vanale stafile… Mine sa tea.. äkki ongi.
Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks sai siiski esitlus teoks. Selleks ajaks oli muidugi mõisa ruumidel uus ilme. Tähelepanelik kodanik ilmselt märkab, et klaver on värvi muutnud, seintele on ilmunud maalingud ja saali uksedki on kadunud 😉 Saal kohe palju avaram. Poiss tegi korraliku esitluse ja pidas tublilt vastu küsimuste laviinile 😉
Selline see tagasihoidlik näitus lõpuks sai. Aga ega koolis loovtöö esitlusega asi veel ei lõppenud. Loovtöö pälvis päris kõvasti tunnustust üle-Eestilisel tasemel ja Riho sai ERM-iski käia. Kellel näituse vastu huvi, see saab ilmselt kokkuleppel kooliga seda vaatama minna muuseumi. Kes tahab lugeda, saab seda teha siit.
-
Näituse orgunn
Hobitegevuse käigus on kogunenud päris hulga manti Ruila piirkonna põldudelt. Põnevamad leiud on muidugi Muinsuskaitseameti spetsialistide käes uurimisel aga eks mulle ole ka midagi jäetud 😉 Ajapikku neid ikka on kogunenud erakogusse. Poiss hakkab varsti kooli lõpetama ja nad peavad tegema mingi loovtöö. Mis siin ikka pikalt mõelda… otsustasime, et teeme arheoloogilistest leidudest väikse näituse. Ruila koolis on juba varasemalt väike muuseuminurk olemas, viskasime pilgu peale kas sinna kannatab ära mahutada üks väike näitus. Ruumi jätkus ja paar sobilikku vitriini ka olemas.
Egas midagi otsisin kohaliku piirkonna leiud välja, andsin poisile grupeerimiseks. Leppisime kokku arheoloogiga kes vaataks leiud üle ja aitaks lapsel intervjuu käigus näituse esemed dateerida. Kui asi ühelpool proovisime katseliselt vitriinidesse paigutust ka. Kõik täitsa vinksvonks. Kahjuks selle paganama viiruse pärast lükkus näituse avamine ja esitlus uue kooliaasta algusesse. Loodame, et sügisel viirus ei sega ja saame ilusti loovtöö esitletud. Ehk saan esitluse päevaks ajutiselt Ajalooinstituudi arhiivist näitamiseks ka ühe minu poolt leitud väga ägeda ja haruldase leiu 😉
-
Narva festival
Juba kevadel küsis üks mu sõber kas ma tahaks osaleda õpitubadega mõnel festivalil. Ma ikka panin pidurit, see ikkagi selline suurem üritus 😀 Valga Milfestil sattusime jälle ninapidi kokku ja jälle tuli jutuks festival. Kuna ma Valgas juba sujuvalt osalesin nagunii siis polnud enam vahet võis Narva kah minna 😉 Helistasin sõbralt saadud numbril ja leppisin täpsemalt asjad kokku. Mida lähemale festivali aeg jõudis seda rohkem tuli mõte, et krt pidin ma seda tegema, seal rahvast palju ja üksi suht keeruline toimetada. Aga siis selgus, et ziilu on Türgist kodumaile tulemas… egas midagi üritasin ära sebida, aega võttis aga asja sai 😀 Siis viimasel hetkel tuli veel telgi teema, et kui sajab siis oleks telki vaja. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, eks helistasin jälle sõbrale ja küsisin kas tal üleliigset telki on. Täitsa oli ja lubas kaasa võtta. Algul oli plaan, et kimame laup hommikul sinna aga noh see polnud hea plaan. Hiljemalt 10 pidid asjad paigas olema linnuses, see tähendas Tallinnast vähemalt kell 6 hommikul starti. See väga ei sobinud ja panime juba õhtul minema. See oli jummala õige otsus, sai rahulikult telgi püsti panna ja ettevalmistused ära teha.
Niikaua kui telki püsti panime valmistusid naabrid juba õhtuseks lahinguks. Saime telgi püsti ja lippasime Rimi kohvikusse sööma. Kui kõhud täis siis viuh tagasi linnusesse. Samal ajal läksid naabrid lahingut pidama. Me ei viitsinud nendega kaasa minna ja jäime laagrit valvama.
Vot seal kuskil all kus hirmsalt püssirohutossu üleval ületasid rootslased paatidega jõe. Linnusest seda väga näha ei olnud. Varsti olid naabrid tagasi ja me läksime tegime promenaadil väikse tiiru, nats vara oli veel magama minna. Tagasi tulles mõtlesime kus magame kas autos või telgis. Aga kuna sõjameeste laagrisse oli põhku toodud siis sebisime omale ka hunniku telki ja pugesime sõna otseses mõttes põhku 😀 😀 Pole teab mis ajast niimoodi maganud. Hommikul äratus, väike kohv, muinaspesu selga ja toimetama.
Peagi oli rahvas platsis ja läks tegutsemiseks… tegime sõlgi, ruune ja mängulaevu. Ziilu kaasa sebimine oli väärt mõte, üksi poleks seal jaksanud teha. Vahepeal peeti linnuses väike rüütliturniir ja keskaegsete tantsude proov maha. Lõpuks sõdisid Petsi ja Karla mehed ka tiba. Ilm oli jube palav, ei tea mismoodi nad küll nendes riietes suutsid sõdida… Kokkuvõtteks oli väga lahe üritus ja uus kogemus. Edaspidi osalen kindlasti nii mõnelgi festivalil veel.
