-
Ahjusoe Naissaar
Käisin täna Naissaare eluolu uurimas, vaja oli ettevalmistusi teha ühe ürituse jaoks. Õnneks saar pisike ja seal liikumiseks sobib jalgratas imehästi. Pistsin siis hommikul ratta autosse ja kimasin lennusadamasse. Sealt Katharinaga üle. Krt kus on ikka piletihinnad…. edasitagasi 20€ ja ratas 5€. Selle raha eest saab Saaremaal käia 3 korda edasitagasi. Aga samas baari hinnad olid üsna mõistlikud. Mineku ajal vaatasin, et ilm s… aga saarele jõudes tuli päike välja ja täitsa mõnus ilm oli. Katharinaga polnudki varem sõitnud, päris põnev laevuke, isegi kaptenisillale lubati. Aurik “Katharina” on ehitatud Norras 1964. Laeval on kolm salongi ja laevale mahub 200 inimest. Muidugi tänapäeval on asi aurikust ikka kaugel 😀 😀 keegi enam puid alla ei viska. Tunnikese pärast olimegi juba Naissaarel. Sadamas käib lõpuks hull ehitus mis juba 10 aastat tagasi pidi hakkama. Aga noh eks see Viimsi vald on nagu on…..
Sadamas hüppasin sadulasse ja panin majaka poole minema. Taani kuninga aed oli juba mõnusalt roheline. Selle aiaga kaasneb hulga legende…
rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki. Teise legendi järgi olevat sinna kukkunud kunagi sinna Taani kuninga tütre kroon, seetõttu on sel paigal ka selline nimi. Veits veel ja juba paistiski majakas. Majaka saamisloost saab lugeda siit. Törts asjalikku juttu Koljaga ja edasi… Kurrja Charli tundis mu ära ja lendas peale nagu hävitaja ise rõõmust kiunudes. Kutsikana sai temaga möllatud küll ja küll…. Kiire pilk mõnele patareile, pikema peatuse tegin patarei 10a juures. Asi isegi veidi arenenud, uued peldikud tehtud ja infotahvel kah. Keegi naljamees oli infotahvli külge pannud annetuste korjamise kasti, väidetavalt patarei korrastamise raha kogumiseks. Noh korrastamisest asi kaugel…
Kolasin vähe ka patareis sees, Charli töllerdas kaasas ja ei jäänud sammugi maha. Ühes ruumis vedeles mingi rõve kuusk taarast tehtud ehetega… Millegipärast oli osadele ruumidele uksed ette pandus ja veel lukku kah… Huvitav kas Muinsuskaitse kooskõlastus olemas??? Üldkokkuvõttes polnud midagi muutunud aastatetaguste vaadetega. Natuke sitta viskas ventilaatorisse muidugi see, et tahvlil omastarust aus silt, kogume annetusi korrastamiseks ja siis kui sisse astud vedeleb rõve taara kuuse otsas ja uksed ette pandud.. Kui uksed said ette pandud siis oleks võinud rämpsu ka ära koristada. Sellise asja peale küll nüüd ei kutsu kohe kuidagi annetama 🙁 Hiljem muidugi kuulsin kohalikelt, et seal miskid seinad ära lõhutud ja uksed asemele pandud ning uksest sisse saamiseks küsitakse raha.
Kui 10a uuritud siis viskasin kiire pilgu ka 10a lõunapoolsemale valmis ehitamata patareile. See on nüüd see kus aastaid tagasi juhtus jobu grupijuhi pärast ränk surmaga lõppenud õnnetus.
Edasi läksin tuldud teed tagasi, kordonist mööda ja vaikselt Männiku poole. Kupatasin siin Charli kodupoole. Seal kordonis sai ikka omalajal kõvasti tsillitud 😉 ja kordoni saun oli ka väga hea. Miiniladude tee otsas oli märgata isegi “projektiraudtee” ehituse tulemusi, märgid väljas ja puha. Piki tee äärt oli ka raudtee juba võtnud natuke raudtee välimust.
Sadama juures seisis mootorivahetust ootav vedur, uus mootor vedeles kõrval. Tiksusin edasi vaikselt Männiku küla poole. Raudteeülesõidul oli näha ilus korralik raudtee, vana oli ikka hullult sinkavonka ja alalõpmata oli vedur rööpalt maas 😀 😀 Nüüd nagu “Rail Baltic” noolsirge, anna ainult tuld. Rähnipesas Petka tiksus õues päikse käes, ajasime törts juttu. Vaatasin, et Petka ikka viitsib ratsida 😀 😀 jälle oli valmis nokitsenud miski igiliikuri 😀 Nagu Petka juures ikka jätkub juttu kauemaks vaata, et lobisemise tuhinas laevalt maha ei jää.. Tresiin oli huvitaval kombel veel “kuival” hooaeg ammu peal võiks juba rahvast vedada 😉 seni kuni rong remondis saaks ju sellega hullata küll ja küll. Krt Männikul oli veel üks ebameeldiv üllatus nagu sellest 10a oleks veel vähe 😀 Seni tasuta olnud muuseum on muutunud tasuliseks 🙁 Kogesin ise ka seda, et “ärimehed” tahavad seal ratsa rikkaks saada ja paaritunnise ekskursiooni eest küsitakse ulmeraha. 12-15€ per face. Sellise summa juures tekib juba küsimus, kas ma ikka tahan tolmuses autokastis loksuda üle kivide-kändude mõned kilomeetrid ja veenduda, et kuskil oli miiniladu või patarei. Ja oligi käes aeg sadamasse vändata.
Sadamas tegin veel paar pilti, muidugi silma jäi, et ilmselt keevitajal on olnud ülemusega probleeme 😀 😀 Oma pahameelt on väljendanud teatud organi kujutisega metallplaadil 😀 Ah jaa, ehitajatelt kuulsin, et vanal kail olnud otste kinnitamise postid olevat olnud kahuritorud. Nad ei saanud ka ennem aru kui pealt lahti lõikasid alles siis nägid, et vintraud 😀 😀 Vot milline praktiline kasutus oli nõuka ajal kahuritele… Ei ole siin midagi “kõik tankid atradeks” 😀 Väljumiseni oli veel vähe aega, vaatasin kuidas süvendaja hullas kai ääres. Ja mida ma näen Katharinale minnes… ei tea jh kes trapi ääres istub 😀 😀 Charli krt. Kapten ütles, et ta oli juba tiiru laevas ära teinud 😀 😀 Helistan siis Koljale, et kle Charli siin, see vannub, et krt nii vana ja jalad läbi kodu juurest kaugele enam ammu ei lähe kuda krt ta sinna sai 😀 😀 Lõpuks oligi minek kodupoole. Kokku tiksusin saarel rattaga märkamatult 18,2 kiltsa
-
Rumeenia vol.2 Constanta
Järgmisel hommikul oli aega veidi Constantas ringi vaadata. Meie hotell oli iseenesest täitsa ok ja asus peaaegu mererannas. Et aimu saada siis hotelli pilt on tehtud rannast, vot täpselt nii kaugel oligi 😀 😀 Tubades konditsioneerid ja muu värk, ilmselt seal muudmoodi ei saagi. Õues ikka päris palav ja sellise palavusega ilmselt magada pole võimalik, keskeltläbi oli tripi ajal stabiilselt +30 varjus
Kui hotelli ümbrus läbi uuritud sai vähe linnas kolatud. Kõikvõimalikke poekesi ja söögikohti on nagu putru. Hinnad turistilõksu kohta suht talutavad. Käisime sõime miskis suvalises baaris, korralik 3 käiguline lõuna oli 5€ tuuris. Peale lõunat kolistasime piki randa.
Rand oli põnev, üks osa ujujatele ja päevitajatele siis sadama osa ja siis promenaad. Constanta on Rumeenia vanim, erakordselt värvikireva ajalooga linn. Ca 300 000 elanikuga linnake on alguse saanud Kreeka asundusest, linna mitmekihiline arhitektuur on läbilõige eri ajastutest. Kõige ägedam vaatamisväärsus Constantas on kahtlemata juugendstiilis, Art Deco detailidega üle kuhjatud vana kasiino. 1910. aastal valminud ehitis vääriks Euroopa suursuguseima hüljatud koha auhinda 😀 :D. Kahju, et nii ägedal hoonel lastakse laguneda.
Kolistasime edasi mööda randa kuni jõudsime mošeeni. Ma tahtsin ikka sees ära käia ja ringi vaadata aga sõbrad ei viitsinud. Läksid õlli jooma tänavakohvikusse 😀 😀
Mul ju ikka vaja igale poole ronida ja vaadata 😀 Mošee oli avatud ja isegi rahvast oli sees. Ma vaatasin, et torn on kah sellel asjandusel ja äkitse saab sinnagi. Polnud kelleltki küsida ka. Vaatasin nurga taha, ennäe imet trepp Allahi juurde. Mina muidugi viuh trepist üles 😀 😀 krt päris hea vaade oli tornist ümbrusele. Ja mis eriti põnev, seal käib elu katustel ka. Jube hästi oli näha kus keegi päevitas, kus pesti pesu, kus pesti titte, kus aeti vanainimeseasja jne 😀 😀 Kui ümbrust piisavalt uuritud kobisin alla tagasi sõpru otsima. Need laiasid raekoja platsil baaris 😀 😀 Ah jaa enamus kohtades saab maksta nii kohalikus rahas kui ka eurorublas, kaardimaksed toimivad ka probleemideta. Igaljuhul päris põnev kohake kus tasub kindlasti käia. Ja kui plaanite miskile üritusele minna siis arvestage, et siin kella väga ei tunta. Meil siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel ajal, ikka miski tund-kaks venitati algusega kummi ära korraldajate poolt.
-
Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari
Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.
Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀
Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.
Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.
Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…
Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉
Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan. -
Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.
Tuli mõte pisut pesakonda tuulutada ja Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et kuidagi saarele saab.
Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.
Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.
Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike.
Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.
Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.
Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.
-
Merepäevad
Ükspäev sai käidud ajaviiteks luusimas merepäevadel. See oli veel siis kui lennusadamat ja angaare alles renoveeriti 😀 😀 Püsti oli ainult kest ja Lemps seisis kai ääres. Praegu on muidugi Lemps kuival ja soojas lennusadamas kõigile vaatamiseks – imetlemiseks. Iseenesest vesilennukite angaarid on kerkinud osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917 unikaalsetena nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 x 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitusega kogu maailmas. Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis. Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.
Sai luusitud erinevate laevukeste peal ja sees nõrkemiseni. Muid erilisi atraktsioone nagu väga ei olnudki peale laevade. Rahvast ka vähevõitu, sai rahulikult ilma trügimata käia.
Kui lennusadamas sai isu täis luusitud kimasime kaatriga Vanasadamasse. Seal oli ka väljanäitusel mõned laevad, nende hulgas ka jäämurdja Tarmo. Isegi üks välismaine sõjalaev koos helikopteriga oli kai ääres.
-
Naissaar
Seekord oli Naissaarele minekuks jube kehv ilm aga mis teha töö ei oota 😀 Sain vaevu asjad tuppa visata kui juba kihutasid turistid bussiga õuele 😀 😀 Õnneks mul nendega asja polnud. Kolja kimas nendega mõne hetke pärast edasi majaka suunas. Läksin tegin oma tööasjad ära ja kobisin sauna sooja.
Järgmisel päeval tulid mõned sõbrad kah saarele. Tegime seekord plaani luusida militaarobjektide sisemuses. Väljast juba neid passitud küll ja küll. Mõnes kohas isegi oli veidi säilinud mõningaid seadmete jäänuseid. Metallikratid polnudki jõudnud kõike kokkuostu tarida 😀 😀 Mõnes käigus oli nii palju vett, et ega väga käia ei saanud. Vett ikka nii pool meetrit ja rohkem. Käimisega peab suht ettevaatlik ka olema, et mõnda auku ei astu. Selle luusimisega jätkus põnevust terveks päevaks. Peale usinat kolamist käikudes kobisime ära sauna.
Järgmisel päeval kolasime vähe mööda luiteid ja randa. Muidugi ei saanud ju jätta käimata ka Rähnipesas 😀 😀 Lõpuks sadama poole tiksudes märkasime, et miski eriti julge lind oli pesa teinud raudteel relsi alla. Kiirustasime ruttu eemale, et linnuke saaks pesale tagasi tulla. Sadamas oli kai pealt vägev vaadata kuidas ogalikud veepinnalt midagi nokkisid. Varsti oli meie alus ka kohal ja kimasime Tallinna poole 😀
-
Aastavahetus Naissaarel vol.2
Mõtlesime sõpradega, et korra sai Naissaarel aastavahetust tähistatud. Siis oli nii soe, et vanaaasta õhtul korjasime kukeseeni prae kõrvale. Aga seekord oli natuke lund kah. Ega midagi poest läbi vajalik staff paariks päevaks kotti ja sadamasse. Vahepeal oli muidugi pimedaks läinud ja tuul tõusnud. Mõtlesime, et teeks natuke teravaid elamusi ka 😀 Mõeldud tehtud… Hüdrokad selga ja pakkisime end RIB kaatrisse. Meri oli kottpime, lasime tasasel käigul sadamast välja ja seni kuni tiksusime vaikselt poolsaare taga varjus polnud häda miskit. Nagu poolsaare tagant välja jõudsime oli korralik laine mis käis üle kaatri 😀 Krt see mis üle käis see ka suht kohe jäätus. Pold hullu võtsime kompassi järgi kursi Naissaarele ja lisasime käiku. Korralikult tuli laveerida, et laine väga üle ei käiks aga ega väga ei näinud kah kust laine tuleb, tuli ikka tunnetada sabakondiga seda asja 😀 Naissaare sadama lähedal seisis ankrus tuledesäras süvendaja, jõudsime vaevu mõelda, et kas vahimadrus ka üleval on… Kui järsku läks süvendajal prose põlema ja suunati meile. Ilmselt tahtsid ka näha kes need idioodid sellise tormiga kottpimedas ja veel RIBiga merel on 😀 😀 Aga sellest prosest oli kasu ka, tehti meile valgust sadamasse sissesõidul. Muidugi kai ääres tekkis teine probleem 😀 😀 hüdrokad olid nii jäätunud, et liikuda väga ei saanud. Nagu raudrüü seljas 😀 😀
Lõpuks olime maal ja auto saime ka käima. Kurrrja lund oli ikka hullult ja seal seda ju keegi ei lükka. Sadamast majakani ju ca 6 kiltsa…Õnneks oli keegi Zahariga läbi sõitnud ja hädapärast sai sõita. Sellegipoolest oli nii sügav, et auto ninaga tuli seda lükata, lumi iseenesest oli kohev ja auto läks läbi 😀 😀 Lõpuks jõudsime ikka kohale ja ruttu ahjud küdema.
Järgmisel päeval luusisime natuke ringi ja nautisime lumist ilma. Seda nautisid kohalikud lambad kah
Lund oli ikka nii hullult, et maja juures tuli rajad kaevata kuuri ja sauna 😀 Sumpasime läbi lume ka 10a patarei juurde. Kaugemale ei jaksanud minna, lumi oli ikka uhkelt üle põlve.
Peale lõunat pidime käima Petka juures ja tellitud kauba ära viima. Jätsime osa rahvast sauna kütma ja süüa tegema, ise panime tuld. Saime peaaegu kohale aga siis jäime kaldapealsel niimoodi hange kinni, et pea paar tundi kaevasime välja autot. Kaevata tuli nii ruttu, et uuesti täis ei jõuaks tuisata 😀 Lõpuks jõudsime ikka kuidagi kohale Petka juurde. Andsime üle tellitud kauba, vaatasime orava vigureid ja tutvusime uue kassiga. Tagasi enam oma autoga sõita ei riskinud selle hullu tuisu tõttu. Sebisime Petkalt Zahari ja kimasime sellega nagu tankiga tagasi kordonisse. Kolm silda vedas meid sujuvalt igaltpoolt läbi ja tagasi jõudsime probleemivabalt 😀
Tagasi jõudes oli ahjupraad valmis saanud ja saun ka kuum. Tegime väljas veel väikse grilli kah. Vedasime kõik tavaari sauna ja tundsime end mõnusalt uut aastat oodates. Varsti see käes oligi…. lasime paar raketti, kasutasime ära mõned aeguma hakkavad säratuled ja kobisime kotile. Algselt pidime tagasi mandrile minema 01.01 päeval aga kuna merel oli korralik torm siis tiksusime veel ühe päeva saunatades 😀 Õnneks olime juba eelnevalt sellega arvestanud ja söögivaru kaasas oli piisav.
Järgmisel päeval oli torm vaibunud ja meile anti teada, et 003 tuleb saarele kaupa tooma. Kui tahame saame sellega maale. Loomulikult tahtsime ja kimasime sadamasse. Sadamas niikaua kui 003 sildus ja kaup maha laeti uurisime meie kail jääskulptuure. Varsti olimegi mandril tagasi.
