-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Türgi blogi. Meisi saar
Laupäeval, 13.07 õnnestus lõpuks ära käia Meisi saare ekskursioonil. Laupäev on hetkel meil kõige tihedam tööpäev, saabub kaks lennukit ja vaja neile ka infod ära teha. Siis kui oleme kahekesi, siis ei saa kuidagi Meisile sõita. Nüüd kui Max puhkuselt tagasi ja Tiina veel minemata, siis andis kuidagi klapitada. Ekskursioon on leedukeelne, aga nii mõnedki eestlased on samal tuuril ära käinud. Jutust küll aru ei saa, kuid vaatamisväärsused ju ikka samad.
Pisike Meisi saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikule lähemal kui Rhodosele, mille omavalitsuse alla ta kuulub. Saarel on veel nimesid – Kastellorizo ja ka Megisti. Saarel on üks asula umbes 250 elanikuga, kirik, muuseum, linnus ja keset saart lennujaam (võrdle Kihnu või Ruhnuga 😀 ). Suurim vaatamisväärsus on Sinine koobas, kuhu saab ligi ainult paadiga. Türgist Kaši linnast viib Meisile igapäevaselt praam. Sõiduaeg on alla poole tunni.
Väljasõit oli hommikul pool kuus. Ekskursioon algas väikeste sekeldustega. Sõiduks oli antud minibuss, kus kohti täpselt nii palju kui reisijaid, kuid üks istmetest ei olnud kasutatav. Seni kuni rahvast hotellidest peale korjasime, polnud hullu midagi, aga viimases peatuses selgus tõsiasi, et päris nii ikka ei saa. Korraks oli õhus variant, et mind jäätakse maha, aga õnneks lubati uus buss hommikusöögipeatusse järgi saata. Senikaua ma siis istusil lihtsalt põrandal 😀
Hommikusöök oli kella 7 paiku. Kui kohvid joodud, oli uus buss juba ees. Bussijuhist oli natuke kahju, ta oli õndsat und maganud, kui tuli korraldus kiiresti välja sõida. Edasi oli veel kaks tundi sõita. Sain istuma ja muidugi magasin kogu tee. Öö oli jälle lühikeseks jäänud, õhtuselt lennujaama transfeerilt saabusin peale kahte öösel.
Kaš, kust praam Meisile viib, on pisike hubane linnake. Sadama juures paar tänavat väikeseid kohvikuid ja poekesi täis. Kuna Kreekasse minek tähendas ka riigipiiri ületamist, siis korjas giid passid kokku ja seni kuni neid kontrolliti, oli rahval vaba aeg linna peal kolamiseks. Praamile astumiseks hõigati nimed ükshaaval välja, anti pass tagasi ja lubati pardale.
Meis saabus ootamatult ruttu. Kohe hakkas silma teistsugune arhitektuur ja värvilised majad. Passikontroll siinpool toimus tavapäraselt, st ametnik vaatas otsa, võttis passi, registreeris oma arvutis ja kui korras, andis tagasi. Järjekord liikus üsna kiiresti.
Sadamas oli Tax Free shop ka väikeses putkas. Enne tagasisõitu tund enne praami väljumist tehti putka lahti ja ostlejaid jagus. Alkohol olevat siin odavam kui Türgis, nii et ka siin käis hoogne piirikaubandus.
Merel oli veidike lainet ja giid muretses, kas saab sinisesse koopasse sõita või mitte. Õnneks või kahjuks pidi siin ilm üsna kiirelt muutuma. Kuni asjaolude selgumiseni tegime giidi juhtimisel mööda linna treppe ja tänavaid väikse ringkäigu. Grupis oli palju mitte-leedukaid, kuid kõik kogu me pisike kamp otsustas koos lonkida. Eks giid ju teadis ka parimat teekonda, et kõik olulisem läbi käia. Ilusaid ja huvitavaid kohti jagus.
Pärast linnatiiru jõudsime uuesti sadamasse, kust väiksema paadiga võtsime ette sõidu sinise koopa juurde. Päris pikalt tuli sõita ümber saare, teisele küljele. Koopasuu paistis nii imepisike, et ei kujutanud hästi ette, kuidas sealt sisse mahub. Selle paadiga ei mahtunudki. Tuli ümber istuda veel väiksemasse paati. Kui paadid külg-külje kõrvale aeti, siis oli näha küll, et tuul ja laine on üsna tugevad. Väiksem paat hüples ikka päris korralikult ja ümberistumine oli paras väljakutse. Võibolla jäi mõnel ka selle tõttu minemata. Vaikse ilmaga saab koopas ujuda ka, meil jäi see kahjuks ära. Ainult laine kastis märjaks, nii et kuivalt ikka ei pääsenud. Aga koobas oli tõesti sinine mis sinine 🙂
Pärast sinise koopa külastamist jäi veel aega korra söömas käia ja siis põhimõtteliselt oligi aeg taas praamile minna. Praamis tegin taas väikese uinaku.
Kašis jälle passikontrolli niimoodi, et passid korjati kontrollimiseks ära ja pärast toodi tagasi. Seni kuni passe tagasi ootasime, oli jälle vaba aeg linna peal. Ei oodanud mingil kinnisel territooriumil sadamas. Huvitav süsteem. Ligi tund läks. Ja siis algaski juba tagasisõit Kemerisse. Kuskil kaheksa paiku olin lojmanis tagasi.
Igatahes julgen seda ekskursiooni soovitada küll, isegi leedukeelsena 😀 Ilus armas saareke, ilus meresõit ja väga sinine koobas. Mõnus päev oli.
-
Lennusõu Tallinnas
Väike meenutus miljon aastat tagasi Tallinnas toimunud lennusõust. Tavaliselt toimub see igaaastaselt lennundusmuuseumis aga seekord miskipärast päälinnas. Turnisime linnahalli katusele, rahvast oli nagu putru aga õnneks mitte hullu trügimist. Sealt oli hea vaade ümbrusele.
Hea oli vaadata kui osavalt piloodid oma lennuvahendeid valdasid. Ükskord tahaks muidugi ära näha ka selle venelaste lennusõu mis MIG-idega tehakse. Mõned tuttavad kes seda näinud on kirjeldavad ülivõrdes.
Kui asi läbi luusisime vähe patarei vangla taga ja hoovis kah kuni lennusadamani välja. Natuke trööstitu nägi välja mahajäetuna. Omalajal sai tööalaselt seal ikka käidud sageli. Iseenesest algselt oli see kompleks ehitatud 19 sajandil merekindlusena aga ega ta pikalt seda olla ei saanud juba 1919 loodi sinna vangla mis vahelduva eduga toimis aastani 2005. Hetkel on sinna muidugi loodud mingi muuseumi laadne toode aga suht trööstitu on ikka. Kahju, et riik ei taha toetada sinna korraliku muuseumi loomist, vaid näeb selles äriobjekti 🙁
-
Türgi blogi. Adrasan – Sulu ada
Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀
Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.
Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.
Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.
Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.
Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.
Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.
Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.
Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀
-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
